Ajas tagasi

 ...

Vist peab ennast kätte võtma... või siis päris ära lõpetama. Kui mul on klade, kuhu mõtted ja tegemised paika panna, siis milleks veel blogi. 

Aga annan endale siiski võimaluse, sest siin pilte jagada ja märkamisi ning tegemisi säilitada on ju ka tore ;)

Noppeid isiklikust Päevaraamatust.

Kolmapäev, 18.03.26 Päev algas tavapärasest varem. Ehkki mitte küll mul, kaasa oli varakult stardivalmis, et auto remondist ära tuua, ootas transporti ja naabrimeest- ... Ilm jahe ja kohati vihmane. Mingi hetk tegin lammutustöid, lõhkusin ja teisaldasin mutimullahunnikud. ... Vastu ööd võtsin kätte ja jätkasin  raamatuga "Hamilton". 

Lugu tüdrukust, kes oma ebakindluses sai tuge kujutluses tegutsevalt hobuselt ja tema nõuannetest. Raamat sobis mulle, ma ei mäleta, et ma oleks ammu naernud nii, et silmad märjad. Aga tegelikult on see pigem nukker lugu.

Neljapäev, 19.03.26 Täna poeringipäev, pluss vaip keemilisest ja kümmekond fotot, "Kumas" tellitud. ... Õhtul hilja tassisin veel puud tuppa, naiivne mina, olin arvanud, et sellel talvel (homme algab kevad!) ma enam öösiti puid ei tassi, need mõned halud toon päeval ära. Aga ei, küttehooaeg ei ole veel läbi! ... Makaronid keetsin valmis, et teen salatit. Kui nädalavahetusel külalisi tuleb, on pakkuda. Ma ei mäleta, millal ma viimati tegin, peab meelde tuletama. Mul tavapärasest natuke teistmoodi retsept.

Päevapilt...

19.03 ... võitles eluga, elu jäi kaotajaks

Reede, 20.03.26 Täna siis kevade algus, kell 16.46. Täiesti kogemata olin see hetk õues ja pildistasin lumikellukesi. 

Tegelikult muidugi oli põhitööks mutimullahunnikute likvideerimine ja kivide korjamine. Pluss klaasikillud, mis mullaga välja on tulnud. Kui õigesti mäletan, oli meie maja kohal kunagi kolhoosi sigala... küll need põrssad jõudsid kildu panna ;) ... Kõndimise panin pausile, täna see kell võtsin ette tubased koristustööd. ... Postkastis oli Tõraverest kaart ja kiri homsele sünnipäevalapsele. Õhtul tuli külaline/omainimene. Hiljem vaatasin krimi-reedet ("Ellie").

...

Veel üks tundmatu

...

Nädal peale Botaanikaaias käimist võtsin järgmise väljakutse vastu. Mõisas toimus nö kinnine üritus, aga pakuti võimalust vabakuulajana osaleda. Teised kenad inimesed pakkusid transporti, patt oleks olnud jätta minemata.

Selge see, poleks läinud, siis poleks teadnud, millest ilma jäin ja poleks olnud ka midagi kahetseda. Aga nüüd, kui käisin, olen tänulik :) 

Ürituse tutvustus ise oli selline uskumatult-liiga-palju lubav. "Rännak Lõuna-Aafrikasse" ... värvide, looduse ja kontrastide maa. 

Igaks juhuks ma reisikohvrit ei pakkinud.

Kohal olid kogemustega nõustajad, üks elanud LAV-is 30 aastat ja teine 7. Kui nii pikalt paikne oled olnud, siis tead, millest räägid. Milliseid fakte või fotosid slaididel jagad.

Kohtumise lõpul nii mõnigi ohkas igatsevalt, et peab vist ikka ise ka sinna kanti reisima.

Inimesed. Keeled ja kombed. Rikkad ja vaesed. Pulmad ja matused.

Loodus. Loomad. Taimed.

Ja siis palju muu hulgas näitati ka rahvuslille. Uskumatu, täitsa vana tuttav! Vähemasti nägupidi.

Nädal varem ma ju botaanikaaias  pildistasin!

Täiesti tundmatu õis ;) Aga esimene tutvus sai tehtud.

03.03.2026

Nüüd ma tean juba nimepidi! 

Ja rohkem veel.

Siit-sealt nopitud mõtted.

Tegelikult küsisin AI käest ka 🙃. 

Et paluks mulle lood ja legendid kuningprotea kohta. Nii et kui midagi on valesti, siis see liigitub legendide alla... isegi kui see on mujalt saadud info ;) 

Nime on lill saanud Kreeka merejumala Proteuse järgi.

Legend räägib, et kui soovisid Proteuselt tulevikku teada saada, pidid temast kõvasti kinni hoidma, kuni ta oma kuju muutmise lõpetas. See sümboliseerib vajadust hoida kinni loodusväärtustest, et tagada tulevik.

Carl Linnè andis taimele nime protea'de erakordse mitmekesisuse tõttu. Liike, mis sinna kuulub, on üle 1000.

Kuningprotea lugu on tihedalt seotud tulega. Tuli on tema uuestisünni sümbol. Seemned uinuvad niikaua maapinnas, kuni metsatulekahju kuumus ja suits nad elule äratavad. Taim idaneb maapinnas vaid pinnase põlemisprotsessi tulemusena. Suits ja tuli tagavad seemne idanemise taimeks.

Mõnedel andmetel kuulub protea planeedi vanimate õistaimede hulka. Protea suured õisikud meenutavad krooni. Looduses kasvab neid peamiselt Lõuna-Aafrikas. On LAV-i rahvuslill.

Kuningprotea on kõige erilisem taim meie planeedil. Kui soovid lille kinkida, siis ikka kimbus mitu õit... kui rahakott kannatab! See siis meie tingimustes.

...

Tundmatu rahvuslill

 ...

Eelmisel nädalal Botaanikaaias ei olnud näitus ja orhideed mu esimene eelistus. 

Foto

Lihtsalt niisama oli palju, mida vaadata.

Orhideed on minu jaoks... liiga ilusad... vist. Liiga erilised. Nad poleks nagu päris lilled.

Või noh, mõni neist siiski on. Öölill näiteks. Tema on selline eestimaine ja päris. 

Näitusel olid vaatamiseks, seal kõrval ka ostmiseks eksootilised orhideed. Mul pole koduste lillede hulgas mitte kunagi ühtegi orhideed olnud, nii et ma isegi ei oska öelda, kuidas me omavahel klapiks. Ilusad nad muidugi on, kui tõde tunnistada.

Aga iga kord, kui orhideedega kohtun, tuleb mulle meelde üks lugu.

Pilvile andis sõbranna oma kingiks saadud orhideedest ühe hoiule. Või lihtsalt kinkis edasi, sest aknalaud jäid kitsaks ja ilusat asja pole kahju ju edasi/ära kinkida. Pilvil polnud see esimene orhidee, küll tema juba oskab hooldada. Oskaski, lill õitses kauem kui kõik teised naaberlilled aknalaual. Kuni ühel hetkel tuvastas Pilvi, et polegi ehtne ja ehe, on hoopis kunstlill.

Minu jaoks on nad võõrad lilled.

Aga ma ka olen nüüd eluliselt olulisi küsimusi AI käest küsinud ;)

Kas mõni rahvuslill on orhidee?

Kuna AI vastus võib sisaldada ka vigu, ei hakka ma teksti copy/paste jagama, aga ma sain ammendava vastuse.  Et on riike, kus mõni orhidee on eriliselt olulise väärtusega.

Näiteks Cattleya trianae ja Colombia, või Peristeria elata ja Panama. Või Kuuking ja Indoneesia. 

Neid lilli ja riike oli AI vastuses rohkemgi, mõne lille juures ka lühike lugu. Indoneesia ja Kuuking... üks riigi kolmest rahvuslillest, sümboliseerib võlu.

...

03.03.2026

Mul ka üks kuuking. Pildil siis.

Täiesti juhuslikult sattus, oleks enne näitusele minekut kodus eeltöö ära teinud, oleks ehk mõne nägu- või nimepidi teadlikult üles otsinud, nüüd pigem tegin niisama tutvust. Ja valisin välja fotogeenilisemad 😉

...

Aga botaanikaaias oli lilleilu palju ja ootamatult ühega taaskohtusin mõned päevad hiljem hoopis teises kohas ja teistsugusel põhjusel.

Järgmine kord räägin. Kui meeles on ;)

...

Radokuu

 ...

Radokuu teeb rajuga radu lumme...

Kui nüüd maakeeli ja rahvapäraselt öelda.

Rohkem on käibel ikka veebruar*.

Veebruar on külmakuu...

18.02.2011

 ja lumekuu ja tuisukuu.

16.02.2010

Helmekuu...

26.02.2020

ja hundikuu... 

20.02.2019... hunti ei leidnud 😀

 Küünlakuu...

03.02.2022

Sõbrakuu...

10.02.2015

... ja vastlakuu.

21.02.2012

Sünnipäevakuu :)

14.02.2026

* Lappasin läbi veebruarid oma kaustades. Otsisin märke, et ikka on lumekuu...

Ükski veebruar ei olnud ilma.

...

Jälle üks aastake

 ...

Kui vanad inimesed lähevad mahakandmisele, siis vanadele asjadele on nutikas leida võimalus võtta neid kasutusele. 

Ja kui mahakandmine kõlab ehk veidi julmalt, siis ok... parem variant on, et nemad saadetakse ükskord igavikuteedele.  

Aga mu meelest on neid oluline mäletada.

Nii Õie kui Susy on lahkunud, Õie ajas tagasi 33 aastat ja Susy 10 aastat.

Aga mul on alles kaart, mis Susy poolt saadetud emale tema 60ndaks sünnipäevaks.

Ma arvan, et nüüd, enne EV sünnipäeva, sobib see luuletus sama hästi, kui sobis aega, mil Susy selle 1989. aastal Õie jaoks kaardile kirjutas.

Või kui Ain Kaalep* selle kunagi 1940ndatel sõnadesse vormis.

Tegelikult tahtsin ma rõhuda vanade asjade olulisusele, vahet pole, kes mida tähtsustab. 

Või mis mida meenutada aitab.

Üks kaart sai pühenduse 1989. aastal ja teine 2024. aastal.

Mõlemad on olemas, mõlemad räägivad oma loo.

Panin nad täna koos pildile.

Sellel aastal ümbrikus tulnud õnnitlused jätan tuleviku tarbeks!

Aga muusikale pühendan küll paar rida.

Poeg, kes ütleb, et ta pole musikaalne (ega ma pole teda vist laulmas ka kunagi kuulnud) tegi AI abiga mulle laulu! Sellise, mis hinge läheb. Ma ei tea, keda AI oma häälega jäljendab, tuttavalt ei kõla. Aga laul soojendab südant ja oluline on mõte, mis sõnadesse kirjutatud.

No ja siis lapsukestest noorim saatis sõnumi, et ega ma Stray Kidsi pole unustanud. No peaaegu et olin! Aga otsisin kähku välja ühe laulu... Do it, do it, do it, do it oo nananana...

Nüüd on 2 lugu, mis aitavad mul selle aasta sünnipäeva varasematest eristada!

*Ain Kaalep teenis poisikesena Soome sõjaväes. Tema elust ja loomingust on Vikipeedias väga sisukas kokkuvõte.

 ...

Kõnelused teleriga

 ...

Ega see ometi kummaline ei tundu? AI kõlbab vestlemiseks, miks siis mitte telekas.

Telerile saab vastu vaielda ka... AI-ga mul kogemus puudub. 

Et millest me vestleme?

Telekas: "Hulk eakaid elab rohkem kui neljakroonilise haigusega."

Mina: "Lõpeta ära, meil on juba ammu euro!"

...

Andsin oma panuse

 ...

Kas mina olen see viimane eestlane, kes Eurovisiooni ja sellele eelnevat šõud naudib? Ei oskagi kohe seisukohta võtta, sest kontserdile järgnenud kriitikalaviin oli suht ebameeldiv, aga vist mitte üllatav. Vinguv, ilkuv ja mõnitav kõneviis kommentaariumides on tavapäraseks saanud. 

Kurb, aga tõsi.

Vaadatakse küll, aga ei naudita.

Ega ma ka patust puhas pole, ikka natuke vingusin, sest minu lemmik võitjaks ei osutunud. Ometi ma ju hääletasin! Isegi 2 korda. Ilmselgelt oleks mu panus pidanud valikut rohkem mulle sobivas suunas kallutama 🙃 Kuna olin enne laulud korra läbi kuulanud, teadsin enne pidulikku finaali, kuhu mu hääl läheb. Lihtsalt see laul kõnetas kohe esimesel korral. Oleks kolm korda kuulanud, oleks ehk valik teine olnud... mine tea.

Tegelikult, kui siis šõu algas, tekkis mul korra tunne, et kohe esimene laul on täitsa ok. Mulle meeldis energia, mis laulus oli. Pluss-punkte (minu jaoks) andis ka see, et eestikeelne. Sõbrants pärast küll küsis, et kuidas ma ei märganud, et sõnad olid ropuvõitu.  No ma ei märganud temalt küsida... et kas ta ei mäleta, kuidas me keskkooli ajal ropendasime ;) Ma mäletan mõnda "parooli" küll, korralikult krehvtised olid. Üldse mitte läbi lillede.

See selleks, mulle igatahes sobis, et kaasal ja kunagisel pinginaabril oli sarnane valik... millest järeldub, et minu valik lähedasi valida ei ole mitte juhuslik ;) 

Seda enam, et päris mitmed teised lähedased hoidsid pöialt sarnaselt minuga... aga mis teha - mis teha. Ollie kolmas koht on ok, aga mitte see, mida mina lootsin.

Kaasa võidutses, tema lemmikud tüdrukud pääsesid suurele šõule, vahet pole, millise tulemuse nad seal kätte saavad, üks võit on neil igatahes tagataskust võtta!

Ja eks ma nüüd ju hoian neile pöialt, iseasi, palju sellest kasu on. 

10aastane lähedane retrofänn on ka juba Eurovisiooni-lainel.

...

Kui mul nüüd laupäeval midagi olulist märkamata jäi, siis ikka sellepärast, et 3in1. Kuulasin, vaatasin, joonistasin.

14.02.2026

...

Kõnelused ööpimeduses

 ...

Või siis kõnelused iseendaga.

Hommikupoole ööd, no nii kella nelja paiku, poolel teel vetsu poole, vaatasin köögiaknast välja. Keegi sahmerdas lumelagedal. Selles mõttes, et õuepealne keskelt lage ja kõrval kõrgemat laadi kuhjas lumi. 

No nii, jälle üks kass end kohalikuks sättinud! Viimasel ajal neid hulkureid nagu polegi olnud, varem mõni sokutas end meie kuuri alla puuk-üürnikuks. Mõnes mõttes isegi ok, hoidis näriliste levikut kontrolli all.

Nii ma siis natuke vaatasin ja mõtlesin. Ja pidasin endaga aru. Et kas on ikka kass, või keski muu. Igatahes kepsutas ta natuke metsloomalikult... kuni kargas üle lumevalli ja kadus metsa poole. Järelikult jänes hoopis, kass oleks end kuuri alla lohistanud. Eks mu silm lõpuks oli pimedusega kohanenud ka: jänes mis jänes.

See oli eile öösel. 

Kõik kordus täna, jälle öisel ajal, no nii kella 4 paiku. Tema ka, täna märkas mind kohe. Sättis istuma ja vaatas minu poole. Selline silmast silma kontakt tekkis... siis kargas üle valli ja pikkade hüpetega naabrite metsa suunas. 

Läksin voodisse tagasi ja murdsin pead: mida ta mulle öelda tahtis? Eile. Ja täna. 

Kui loomade peale mõelda... järgmine nädal algab hobuse aasta. Ok, seost hobusega nagu ei oska märgata. Oleks lõppev aasta jänese aasta, siis veel. Et tuli teavitama. Aga jänese aasta lõppes juba paar aastat tagasi. Vist. Kui õigesti arvutasin.

Hommikul kontrollin.

Hommikul tegin arvuti lahti... kuskil varahommikul on mulle teade tulnud.

Öösel suri naabrimees. Võiks öelda, et peaaegu eluaegne tuttav.. 

Eelmisel ööl oli naabrimehel kiirabi käinud.

...

Meenutamine aitab meenutada

 ...

Aitäh, Tavainimene, postituse eest, mis mu hangunud mõtted ka liikuma pani! Kahjuks (või õnneks 😀) ei õnnestunud kommenteerida, nii et kirjutan siia ühe meenutuse.

Hea tuttav kunagi rääkis, kuidas ta juhtis oma ema tähelepanu: see sinu sõbranna, räägib igasugu lugusid ja muudkui valetab.

Aga ema vastas: "Mis siis, et vale, aga vaata kui lõbus!"

Kusjuures, too sõbranna, temaga olen isegi kohtunud, tõesti oli lõbus! Tervitused teispoolsusesse, tädi Ilse!

...

Molutamise päev

 ...

Kuidagi tuleb ju tähistada? Koorisin kartuleid ja mõtlesin... kas täna oleks pidanud äkki koorega kartuleid keetma? No nii, molutamise mõttes.

Täpselt seitse kartulit oli. Justnagu 7 päkapikku. 

Huvitav, kas päkapikud peavad just poisid olema? Ma paneks esimesele päkapikule hoopis Krõõt nimeks. Kasvõi selle tähistamiseks, et Krõõt* sattus tänasele päevale ja oli suurepärane molutamise koht, kolm raamatut viisin ära ja kolm võtsin.

No kui esimene kartul (ptüi...päkapikk ikka) sai nimeks Krõõt, siis järgmisele paneks nimeks Fred. Tänase päeva nimikangelane ikkagist 😀 

No ja järgmine võiks olla Ene. Laenutasin Ene Hioni raamatu "Viimased märkmed". 

Kolm kartulit kooritud... juba neljas käes. Selline kena ja ümmargune... justnagu täiskuu. Talle võikski nimeks Kuu panna... tulin kella 2 paiku tagasi koju ja kuu oli taevas! ok, ta veel täis ei olnud, aga pole hullu, aega on, jõuab jääda. Homme, ülehomme... igatahes varsti.

Midagi looduslikku võiks veel olla? Järgmist kartulit koorides sain aru, kui külm ta tegelikult on. Nagu lumi. Mul juba näpud külmetavad. 

Lumi sobiks vist päkapikule ka nimeks? Lumi ja Kuu... suured sõbrad kahekesi.

Jõudsin koju, Kati helistas. Priske pooltund lobisesime... molutamisest, söömisest ja siis sellest, mida sobib kinkida, kas milli või lilli. Pakendikeskus annab nõu ;)

Loogiline, et kuues sai nimeks Kati.

Ja kuna mul ühtegi tuttavat nimega Valter ei ole, siis tänase nimepäeva ära märkimiseks saagu seitsmendale päkapikule nimeks Valter.

Või tulid need nimed ikka kartulitele... kes seda enam mäletab. Mälu on molutamispäeva tähistamise käigus täieliselt hangunud.

Aga mulle sobib. Isegi armatuuri küljes olevaid jõuluehteid ei hakka täna veel maha võtma.

Ilusat molutamist teilegi ;)

...

Molutamise päev... liitu algatusega* :)

Krõõt* on raamatukogubuss Tammsaare-mail.

...

Möödarääkimine

 ...

Tulime poeringilt ja hakkasin toidukraami külmkappi panema. Üht-teist vana aasta varudest vaatas vastu. Kõik tundus ok, aga jõulude aegne piimatilk koorekannus oli ilmselgelt kahtlane. Mitte väljanägemine ega lõhn, lihtsalt ajaliselt liiga vana. Äkki jõulu teine püha? Oleks võinud ju kohe ära kallata, aga automaatselt pisut maitsesin. Väkk! Minu lapsepõlves öeldi, et piim on tilgastanud. Olen kuulnud, et mõni ütleb: piim on müre. Mina nii ei räägi, aga ma tean, mida sõna müre tähendab. 

No täna, kui seda maitset tundsin, sain otsekohe aru: see piim on müre! Ei mingit tilgastamist! 

Peale seda üht ja ainsamat koroonat on mu maitsemeel veidi kummaliseks muutunud, nüüd koostöös ajuga tehti asi selgeks! Müre piim on väga vastik! Tilgastanud piima pole viimasel ajal suhu sattunud 😉

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Esimene pood sihtkohas oli Grossi pood. Ma ei armasta tegelikult 5. kuupäeval poes käia, aga teele jäi Omniva pakiautomaat, kus pakk mind juba kolmandat päeva ootas. Loomulikult kasulik sama soojaga* poes ka ära käia,  nädal aega ostu-pausi peetud!

Ma teadsin, et ma pean ostma ka tikke. Ja kui juba, siis terve paki. Vanainimese värk, maksin kauba* eest ja siis meenus! Tikud! Pakk tikke, palun. Kui sendid välja otsisin, nägin, et kassapidaja oli mulle ühe topsi tikke pannud, ja kassast läbi ka juba löönud. Ma ei tea, ma ju küsisin pakki tikke? Ok, nagunii olin talle lisatüli teinud, abiks see üks topski.

Ilmselgelt on mälu ja mõtlemisvõime tuhmuma hakanud. Järgmises poes kordus sama. Maksin arve ära... ja siis meenus! Tikud! 

Ma oleks võinud juba arukam olla ja aru saada, et küsima peab õigesti. Aga mina küsisin jälle üht pakki tikke. Ja sain jälle ühe topsi. 

Praegu mõtlen, et minu jaoks pole tilgastanud ja müre üks ja seesama. Kuigi tean, et on.

Mõlemad noored kassapidajad, neile on tops ja pakk üks ja seesama. Võimalik, et nii ongi, lihtsalt mina olen jälle see, kes kiiksuga  mõtleb. 

Ega vist poleks probleemi tekkinud, kui ma õigel ajal oleks küsinud, aga mõlemal korral meenus alles siis, kui arve makstud oli ja ma asju kotti ladusin.  

Ei ole kerge nende vanuritega!

...

* no tegelikult oli väljas juba 18 kraadi külma...

* terve kärutäis kaupa 51 eurot, Grossi pood on parim ;) 

...

Viskan ära paberit

 ...

Ega keegi ei märka, et olen 50+ mittevajalikku pabarit tänase päeva jooksul ahju visanud, aga ise tean, ja eks see ongi oluline. Kõige vanemad tulid sellest ema heledast kohvrist. Mõtlesin, et saan hakkama: 2 kohvri asemel tekitan trepi alla vaid üheainsa. Tundub et see on võimalik, hoolimata tõsiasjast, et ühes kohvris on pigem riidekaup ja teises paber. 

Mõnda paberit kaalun, kuigi jah, asi pole grammides, vaid sisus. Ja olulisus pigem ajas. Ema kiri (õigemini mustand) kodustele aastast 1951, kui ta asus ametisse Pärnus oma esimesele töökohale. Mustandist on alles mingi osa ja seegi raskesti loetav. Aga ruumi see ju ei võta, eks keegi kunagi tegeleb revideerimisega. Nii et las jääb.

Ära viskan oma sügisel loetud ja välja kirjutatud mõtted/katkendid raamatust "Punane kuu", autor Rebecka Edgren Alden. Paber läheb ahju, aga read kirjutan siia 😉

 - Laev ei lähe põhja selle vee pärast, mis tal ümber on, vaid selle pärast, mis sisse lekib.  

- Kui emad surevad, kaob kompassilt üks ilmakaar.

- Sinna me olemegi jõudnud, et kõike, mida me ütleme, võib võtta mürginoolena.

- Samal hetkel turgatas mulle pähe, et unustasin lastele helistada, enne kui magama heitsime. Nagu ikka, tekivad peas katastroofilised mõtted. Ja nagu märguande peale mängib aju mulle ette filmi sellest, kui vilets ema ma olen.

Ma tean, mida tähendab ülemõtlemine, ehk toob leevendust, kui näen, et probleem võib olla ka teistel.

Et asi liiga süngeks ei kisuks, siis midagi näitan veel: paar sahtlist leitud mõttetera.

Ma seda esimest siiski ära ei viska,  mine tea, kus visandiraamatus seda kasutada saab. Praegu riputan siia.

Teine tegelikult polegi paber, oli paberpakendis külmkapimagnet. Pakendi viskasin ahju ;)

See alumine. 

Ülemist magnetit ei raatsinud pildi pealt välja lõigata...

...

Pommuudis

 ...

Kui üks aasta lõpeb pommuudisega*, siis loogiline, et järgmine võiks olla kohe uue aasta algul. 

Kui ajastamisest rääkida. 

Võtan selle enda peale.  

Aasta alguse pommuudis. Üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna. Aga kui keegi selle pildi kohta rohkem infot tahab, siis vihje on kommentaarides. Kui meeles on kirjutada.

Loogiline, et kui on pomm, on ka plahvatus. Meil oli aastavahetusel õue peal ikka kõva kõmakas. Esinduslikku pilti sellest ei saanud, õnneks leidsin midagi eelmisest aastast.

Väikeste täiendustega sobib ka sellesse.

Loo pealkirja juurde tagasi tulles... tuttav soovitas vaadata filmi.

"Pommuudis". USA 2019. Osades Margot Robbie, Charlize Theron ja Nicole Kidman.

Tõsielu sugemetega lugu kolmest targast, ambitsioonikast ja tugevast naisest.

Sobis vana aasta lõppu, sobib ka uue algusesse.

Üks korralik pommuudis. 

Kui mitte täna (sest enam ei jõua), siis homme vaatan kindlasti ära. Seda enam, et kuskil oli soovitus enne filmi vaatamist end asjaga rohkem kurssi viia, muidu võib lugu algul segasena tunduda. 

Nagu minu esimene foto. Kui täpselt ei tea, võib küll küsimusi tekitada. 

...

*  Nii kui  31.12 uudised lugemiseks lahti lõid, kohe ette kargas!

...