...
Kui vanad inimesed lähevad mahakandmisele, siis vanadele asjadele on nutikas leida võimalus võtta neid kasutusele.
Ja kui mahakandmine kõlab ehk veidi julmalt, siis ok... parem variant on, et nemad saadetakse ükskord igavikuteedele.
Aga mu meelest on neid oluline mäletada.
Nii Õie kui Susy on lahkunud, Õie ajas tagasi 33 aastat ja Susy 10 aastat.
Aga mul on alles kaart, mis Susy poolt saadetud emale tema 60ndaks sünnipäevaks.
Ma arvan, et nüüd, enne EV sünnipäeva, sobib see luuletus sama hästi, kui sobis aega, mil Susy selle 1989. aastal Õie jaoks kaardile kirjutas.
Või kui Ain Kaalep* selle kunagi 1940ndatel sõnadesse vormis.
Tegelikult tahtsin ma rõhuda vanade asjade olulisusele, vahet pole, kes mida tähtsustab.
Või mis mida meenutada aitab.
Üks kaart sai pühenduse 1989. aastal ja teine 2024. aastal.
Mõlemad on olemas, mõlemad räägivad oma loo.
Panin nad täna koos pildile.
Sellel aastal ümbrikus tulnud õnnitlused jätan tuleviku tarbeks!
Aga muusikale pühendan küll paar rida.
Poeg, kes ütleb, et ta pole musikaalne (ega ma pole teda vist laulmas ka kunagi kuulnud) tegi AI abiga mulle laulu! Sellise, mis hinge läheb. Ma ei tea, keda AI oma häälega jäljendab, tuttavalt ei kõla. Aga laul soojendab südant ja oluline on mõte, mis sõnadesse kirjutatud.
No ja siis lapsukestest noorim saatis sõnumi, et ega ma Stray Kidsi pole unustanud. No peaaegu et olin! Aga otsisin kähku välja ühe laulu... Do it, do it, do it, do it oo nananana...
Nüüd on 2 lugu, mis aitavad mul selle aasta sünnipäeva varasematest eristada!
*Ain Kaalep teenis poisikesena Soome sõjaväes. Tema elust ja loomingust on Vikipeedias väga sisukas kokkuvõte.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar