Andsin oma panuse

 ...

Kas mina olen see viimane eestlane, kes Eurovisiooni ja sellele eelnevat šõud naudib? Ei oskagi kohe seisukohta võtta, sest kontserdile järgnenud kriitikalaviin oli suht ebameeldiv, aga vist mitte üllatav. Vinguv, ilkuv ja mõnitav kõneviis kommentaariumides on tavapäraseks saanud. 

Kurb, aga tõsi.

Vaadatakse küll, aga ei naudita.

Ega ma ka patust puhas pole, ikka natuke vingusin, sest minu lemmik võitjaks ei osutunud. Ometi ma ju hääletasin! Isegi 2 korda. Ilmselgelt oleks mu panus pidanud valikut rohkem mulle sobivas suunas kallutama 🙃 Kuna olin enne laulud korra läbi kuulanud, teadsin enne pidulikku finaali, kuhu mu hääl läheb. Lihtsalt see laul kõnetas kohe esimesel korral. Oleks kolm korda kuulanud, oleks ehk valik teine olnud... mine tea.

Tegelikult, kui siis šõu algas, tekkis mul korra tunne, et kohe esimene laul on täitsa ok. Mulle meeldis energia, mis laulus oli. Pluss-punkte (minu jaoks) andis ka see, et eestikeelne. Sõbrants pärast küll küsis, et kuidas ma ei märganud, et sõnad olid ropuvõitu.  No ma ei märganud temalt küsida... et kas ta ei mäleta, kuidas me keskkooli ajal ropendasime ;) Ma mäletan mõnda "parooli" küll, korralikult krehvtised olid. Üldse mitte läbi lillede.

See selleks, mulle igatahes sobis, et kaasal ja kunagisel klassiõel oli sarnane valik... millest järeldub, et minu valik lähedasi valida ei ole mitte juhuslik ;) 

Seda enam, et päris mitmed teised lähedased hoidsid pöialt sarnaselt minuga... aga mis teha - mis teha. Ollie kolmas koht on ok, aga mitte see, mida mina lootsin.

Kaasa võidutses, tema lemmikud tüdrukud pääsesid suurele šõule, vahet pole, millise tulemuse nad seal kätte saavad, üks võit on neil igatahes tagataskust võtta!

Ja eks ma nüüd ju hoian neile pöialt, iseasi, palju sellest kasu on. 

10aastane lähedane retrofänn on ka juba Eurovisiooni-lainel.

...

Kui mul nüüd laupäeval midagi olulist märkamata jäi, siis ikka sellepärast, et 3in1. Kuulasin, vaatasin, joonistasin.

14.02.2026

...