Viskan ära paberit

 ...

Ega keegi ei märka, et olen 50+ mittevajalikku pabarit tänase päeva jooksul ahju visanud, aga ise tean, ja eks see ongi oluline. Kõige vanemad tulid sellest ema heledast kohvrist. Mõtlesin, et saan hakkama: 2 kohvri asemel tekitan trepi alla vaid üheainsa. Tundub et see on võimalik, hoolimata tõsiasjast, et ühes kohvris on pigem riidekaup ja teises paber. 

Mõnda paberit kaalun, kuigi jah, asi pole grammides, vaid sisus. Ja olulisus pigem ajas. Ema kiri (õigemini mustand) kodustele aastast 1951, kui ta asus ametisse Pärnus oma esimesele töökohale. Mustandist on alles mingi osa ja seegi raskesti loetav. Aga ruumi see ju ei võta, eks keegi kunagi tegeleb revideerimisega. Nii et las jääb.

Ära viskan oma sügisel loetud ja välja kirjutatud mõtted/katkendid raamatust "Punane kuu", autor Rebecka Edgren Alden. Paber läheb ahju, aga read kirjutan siia 😉

 - Laev ei lähe põhja selle vee pärast, mis tal ümber on, vaid selle pärast, mis sisse lekib.  

- Kui emad surevad, kaob kompassilt üks ilmakaar.

- Sinna me olemegi jõudnud, et kõike, mida me ütleme, võib võtta mürginoolena.

- Samal hetkel turgatas mulle pähe, et unustasin lastele helistada, enne kui magama heitsime. Nagu ikka, tekivad peas katastroofilised mõtted. Ja nagu märguande peale mängib aju mulle ette filmi sellest, kui vilets ema ma olen.

Ma tean, mida tähendab ülemõtlemine, ehk toob leevendust, kui näen, et probleem võib olla ka teistel.

Et asi liiga süngeks ei kisuks, siis midagi näitan veel paari sahtlist leitud mõttetera.

Ma seda esimest siiski ära ei viska,  mine tea, kus visandiraamatus seda kasutada saab. Praegu riputan siia.

Teine tegelikult polegi paber, oli paberpakendis külmkapimagnet. Pakendi viskasin ahju ;)

See alumine. 

Ülemist magnetit ei raatsinud pildi pealt välja lõigata...

...