Molutamise päev

 ...

Kuidagi tuleb ju tähistada? Koorisin kartuleid ja mõtlesin... kas täna oleks pidanud äkki koorega kartuleid keetma? No nii, molutamise mõttes.

Täpselt seitse kartulit oli. Justnagu 7 päkapikku. 

Huvitav, kas päkapikud peavad just poisid olema? Ma paneks esimesele päkapikule hoopis Krõõt nimeks. Kasvõi selle tähistamiseks, et Krõõt* sattus tänasele päevale ja oli suurepärane molutamise koht, kolm raamatut viisin ära ja kolm võtsin.

No kui esimene kartul (ptüi...päkapikk ikka) sai nimeks Krõõt, siis järgmisele paneks nimeks Fred. Tänase päeva nimikangelane ikkagist 😀 

No ja järgmine võiks olla Ene. Laenutasin Ene Hioni raamatu "Viimased märkmed". 

Kolm kartulit kooritud... juba neljas käes. Selline kena ja ümmargune... justnagu täiskuu. Talle võikski nimeks Kuu panna... tulin kella 2 paiku tagasi koju ja kuu oli taevas! ok, ta veel täis ei olnud, aga pole hullu, aega on, jõuab jääda. Homme, ülehomme... igatahes varsti.

Midagi looduslikku võiks veel olla? Järgmist kartulit koorides sain aru, kui külm ta tegelikult on. Nagu lumi. Mul juba näpud külmetavad. 

Lumi sobiks vist päkapikule ka nimeks? Lumi ja Kuu... suured sõbrad kahekesi.

Jõudsin koju, Kati helistas. Priske pooltund lobisesime... molutamisest, söömisest ja siis sellest, mida sobib kinkida, kas milli või lilli. Pakendikeskus annab nõu ;)

Loogiline, et kuues sai nimeks Kati.

Ja kuna mul ühtegi tuttavat nimega Valter ei ole, siis tänase nimepäeva ära märkimiseks saagu seitsmendale päkapikule nimeks Valter.

Või tulid need nimed ikka kartulitele... kes seda enam mäletab. Mälu on molutamispäeva tähistamise käigus täieliselt hangunud.

Aga mulle sobib. Isegi armatuuri küljes olevaid jõuluehteid ei hakka täna veel maha võtma.

Ilusat molutamist teilegi ;)

...

Molutamise päev... liitu algatusega* :)

Krõõt* on raamatukogubuss Tammsaare-mail.

...