Vanad uudised... Vilde

 ...

#poolelijäänud

Ajaleht rohkem kui sada aastat tagasi, aga ilmselgelt lugesin seda millalgi hiljem 😉 Igatahes olen artikli blogisse tõstnud.  Võimalik, et uudishimust*. Selles mõttes, et ehk ükskord vaataks üle, kuidas Eduard Vilde elu kulges ja kuhu ta lõpuks endale kodu sai.

Päris põnev elu koorus lahti. Temal ja tema noorel elukaaslasel. Elanud Šveitsis, Soomes, Saksamaal, New Yorgis, Kopenhaagenis, tegutsenud Estonias dramaturgina ja Berliinis saadikuna. Suri 26. detsembril 1933 ja oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinna Metsakalmistule.

Aga et millest too vana artikkel pajatab?

Nagu juba teatasime, käisid haridusministeeriumi esitajad neil päewil Jäneda mõisas kirjanik E. Wildele sobivat asupaika otsimas. Waadati ühte Jäneda mõisa kõrwalehitust, mis omal ajal wõõraste ruumideks oli mõeldud. Lähemal silmitsemisel selgus, et need ruumid nõuetele ei wasta: maja asendub soojärve kaldal, hoone wanawõitu, niiske jne

Waatamiskäigu kohta teeb haridusministeerium ettekande riigiwanemale, mille järel uusi otsimisi jätkatakse.

Kuna mõisad ja mõisasüdamed enamiste kõik on wälja antud, eriti ilusamates kohtades ja kuna lugupeetud kirjaniku terwisline olukord (reumatism) tingib wastawat kuiwa maakohta, siis näib õieti raske olewat riigile kuuluwatest mõisatest ja suwituskohtadest wastawat majapidamise üksust leida, kergem oleks küsimust nii lahendada, et wastaw maja ja maa-ala ostuteel omandataks.

Miks ma mustanditest just selle lõpetamata loo välja otsisin?

No käisin täna Jänedal... tõsi küll, mitte seal järve kaldal. Polegi ammu Kallijärvele saanud, mõisamajja olen mitmeid kordi sattunud.

Täna tegin kaugelt pildi.

#päevapilt

17.11.2025

Jäneda loss. 

Ligi ei läinud, käisin hoopis poes.

...

* Tegelikult on just täna uudishimu päev. Vabariigi Presidendi algatus 2022. aastal.  Üle-eestiline tähtpäev 17. novembril.

** Lisaks kokkupuutepunkte... ema elas kümmekond aastat Vilde teel. Maja number oli 86. Ligilähedal tuttavad kohad Szolnock, Tuluke ja Kännu Kukk ;) Oi aegu ammuseid... needki küll vähem kui 100 aastat tagasi. 

...

Ettevalmistused talveks

 ...

Üksõhtu tuli lumi maha. See oli üleeile. 

Eile oli ilus talveilm.

15.11.2025

Täna oli niisama... ilm. Mingisugune.

Talv hakkab taanduma... on juba oldud küll.

Minemise jäljed maas.

16.11.2025

Selline talvehoiatus keset novembrit... tänasest kuu teine pool.

Kui juba kuu kõne all... taevas kahaneb poolkuu. Kuu loomiseni on jäänud 4 päeva.

Üks luuletus ka. Kui jälgedest rääkida.

Kelle JÄLG see on - 

linnu või inimese,

looma või kivi, 

tuule või taime?

VÄRAV avanedes

puudutab maapinda.

Õhusammaste vahel

nüüd valge on tee.

(Merike Õim)

...

Kohalik kontsert

 ...

Polnudki vaja kaugele minna, lähedased tulid muusikaga ligilähedale.

Oligi selline soe ja hinge minev kontsert.

Palju tuttavat muusikat, mitmed sellised laulud, mida ammu pole kuulnud, mõned hoopiski kuulmata. Muusikaga seotud tuttavad nimed, kes tänaseks igavikuteelised. 

November - marruskuu, tondikuu, hingekuu. Talvekuu.

Õhtuks tegi ilmataat maa valgeks, Kaupo ütles, et nemad olid linnast tulles raherünnaku alla jäänud ja üks oskuslik fotograaf suutis pildile püüda, kuidas välk Tallinna teletorni sisse lajatas.

...

Graafik loksub paika

 ...

Loodetavasti ei jää ma enam miinustesse.  Selles mõttes, et 20 postitust aasta lõpuni ja siis on miinimum-programm täidetud. 

Kõige viletsamad aastad on olnud 2010 ja 2022 (121 blogilugu), kõige viljakamad aastad on 2023 (168) ja 2021 (166). 

Rekordit püüdma ei lähe, aga aastaga 2025 viimasele kohale jääda ka ei taha. Mingis mõttes on see mul juubeliaasta, 2005. aasta mais alustasin blogimist Toidutares. Blogi enam alles pole, aga postitused ehk isegi on. Ma kirjutasin need algselt mustandina Word'i. 

Kõige lihtsam numbritega reele saada on #ajastagasi, #päevapilt, #lühijutud, sobivad igapäevaseks postitamiseks. Ja varsti võib juba ülepäeva. 

Päevapilt mul täna täitsa on.

13.11.2025

Kõks, mu lill! Järgmine hullumeelne... olen talle juba kaitsemüüri ümber ehitanud. Lillepoti ostsin, mulla ostsin, aga ümber istutada ei oska. Tal on laiusesse hulk tütartaimi tekkinud, või mis iganes nad on. Pean vist nõustaja koju kutsuma. 

...

Ja lugu lähiminevikust.

Kuidas ma oma haistmismeelt testisin. Täitsa juhuslikult.

Ükspäev panin kauplusest ostetud grill-liha tükid sooja... võileiva grilli. Kenasti küpsetuspaberi vahele keeratud. Ütleks, et päris hästi õnnestus. 

Päev hiljem, tegelesin jälle toitlustamisega. Panin masinasse paar viilu sepikut... ja tulin korraks köögist ära. Rõhk sõnal korraks. 

Järgmine hetk, mida mäletan, oli, et tundsin lõhna. Kõrbenud sepiku lõhna? Seda mitte. Tundsin mõnusat grill-liha lõhna. Kui vaatama läksin, leidsin kaks viilu kõrbenud sepikut. 

Jälle olin ma unustanud reegli, et köögist ei tohi korraks ära minna! Rõhk sõnal reegel.

Haistmisega, tundub, on kõik korras?

Aga et ei jääks mulje, et ainult minul juhtub, panen pildi ristsõnast, mille lahendamine erilist loomingulisust nõudis.

Ilmselgelt sõna Tatarstan pole see, millele küsimus vihjab.

...

Päevakillud

 ...

Eile näiteks, jutustasime kunagise pinginaabriga. Harva räägime, aga siis ikka pikalt. Pärast vaatasin telefonist... oleks paar sekundit kauem rääkinud, oleks 1.11.11 olnud. Ei saa jätta märkimata eilset kuupäeva. 11.11. Peaaegu täis komplekt!

No ja täna hommikul, nosin oma juustuleiba, kõrval suur toop kohvi piima, mee ja kardemoniga.  Mingi ajalehe sõnamäng ka. Paigutus, 21 sõna, üks peaks üle jääma. Mõtlesin, et võtan seda siis kui ennustust,  tänase päeva tähenduslikku sõna, mis sest, et leht eelmisest nädalast.

Tehtud see sai ja üks sõna jäigi üle. 

Õgardlus. 

Päris karm. Oli see nüüd hoiatus, soovitus või lihtsalt mõnitamisena mõeldud?

...

Veel võimalusi

 ...

Kui ikka läheks Tallinna? Jalgrattast ja jalgsi jaama minekust loobusin.

Järgmine võimalus... buss + rong. 

Bussiga Aegviitu ja edasi rongiga linna.

09.05.2025

Buss läheb meie lähedalt  kella 6 paiku hommikul. Siis Aegviidus 26 minutit ootamist, ja kui hästi on korraldatud, ehk on rong ka ootel, siis saab sees istuda. Aga ei pruugi. Õnneks veel väga külm väljas ei ole.

Tallinna jõuab rong kell 7.44

Ajakulu kokku 1 tund 42 minutit. Või siis 2 tundi, kui hommikul toast kell  kolmveerand 6 välja minna. Rõhk sõnal hommikul 😉

...

Järgmine buss Aegviidu poole väljub meilt 14.46. Aegviidus ootamise aeg 1 tund 20 minutit. Tallinna jõuab rong 17.53. Ajakulu kokku 3 tundi 7 minutit.  Kell 17.00 algavale üritusele ei jõua, viimane kord jätsin minemata Eve Mahhovi raamatu* esitlusele.

Rohkem tööpäevadel buss + rong võimalusi pole, ainult reede õhtu on veel, buss väljub 17.25, 30 minutit rongi ootamist, kell 19.00 Tallinnas. 

Reede õhtune buss vist sobib linnast maale tulekuks. Vähemasti kunagi sobis, praegu natuke kahtlen.

Laupäeval bussiliiklust pole ja pühapäeva õhtul pääseb reedega sarnaselt Tallinna. 1 h  35 min ajakulu. Mingi päris kiire rong.

Hetkeseis selline, ehk saavad ükskord raudteed remonditud ja graafikud paika.

Enam-vähem loogiline võimalus on ka buss + buss. Hommikune buss tuleb Aegviidust tagasi ja liigub Paidesse. Seal tuleb pool tundi oodata, ja siis bussiga Tallinna. 

Kell 7.30 bussi peale, 8.17 Paides. 33 minutit ootamist. 8.50 bussi peale, 10.00 Tallinnas. 

No nüüd võiks veel tagasi saamise võimalused üle vaadata ja siis plaanid paika panna.

...

Seoses rongidega on mul paar lugu ka tagataskus.  

Kasvõi see, kui ükskord Rootsi-laevale pidin jõudma.  Bussiga Aegviidus, istun juba rongis, kui avastan info, et sõiduplaanis muudatus. Rong väljub... millalgi, ilmselgelt liiga hilja. Eriti valikuvõimalusi polnud, läksin tee äärde hääletama. Kohe esimene auto võttis peale, sõitis küll teises suunas. Selles mõttes, et mitte Tallinna, vaid Kuusalu poole. Vahet pole, vähemasti saan liikuma! Kuskil Narva maanteel Kuusalu kandis suvalises bussipeatuses pani ta mind maha. 10 minuti pärast tuli buss, linnas sain takso ja laevale jõudsin, isegi mitte päris viimasel minutil. 

Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab... 

* Eve Mahhov, "Loovkampsik"

...

Tahad minna Tallinna?

 ...

Kui lihtne see on... minna ühistranspordiga Tallinna.

Või siis mitte.

I osa

Ütleme et kolmapäevaks on plaani võetud. Või neljapäeval lausa vajadus.

Vanast harjumusest esimene mõte, et rongiga Aegviidust. 

Kohe vaatame võimalused üle. 

Pakkumine on, et jalgrattaga Aegviitu. Vähem kui 15 km ja ajakulu 40 minutit, vihma lubab ka; samas vaba valik, mis kell ja millise rongiga edasi  lähed. Ma olen korra isegi sõitnud, nii umbes 11 aastat tagasi. Siis kui jalgratastega edasi Ahvenamaale liikusime.  Kui nüüd täpsemalt meenutada... kaasa siiski viis mind tookord koos rattaga sadamasse, ma pärast hoopis koju tagasi tulin, rong + jalgratas. Aga naabrite poiss (60+) Tallinnast kasutab seda võimalust mitu korda kuus. 

No ja oma laps tuli paar suve tagasi rattaga linnast maale. Asi see sõita, kilomeetreid ehk 60 ringis 😉 Tagasi läks ringiga:  jalgratas + rong. 

Rong + jalgratas oli võimalus juba minu lapsepõlves maale vanaema juurde tulla, aga siis oli veidi lihtsam. Tallinn - Tapa rongiga sai Jänedale, 7 km on täiesti kõnnitav, eriti kui keegi rattaga rongi vastu tuleb ja pakke käeotsas vedama ei pea. Nii et ratas oli sel juhul pigem vajalik kohvri transportimiseks. 

Ratas Tallinnas ei käinud, pigem saatis või oli rongi vastas.

Kuskil 1950ndate lõpus, vanaisa oma kahe pojaga. Ei tea, kas kolmas tegi pilti.

Muidugi tuleb mulle meelde 90ndate lõpp, kui poja tuli rongiga Tallinnast ja lootis hääletamisega kodule lähemale saada. Aga aeg oli hiline ja üksik noor kutt ehk ka mitte autojuhtide esimene valik. Mobiili tal ei olnud, nii ta astus, selle talve vist kõige külmemal hilisõhtul. Mul on veel praegu valus sellele mõelda. 

Ise olen neid kilomeetreid kunagi ka jala astunud, juhtus isegi, et paljajalu.  Kingad äkki pigistasid? Osa maast oli kruusatee, ju avaldas muljet, et seni mäletan. Aga valus mõelda ei ole ;) 

Selle pika heietamise tulemuseks on asi selge: jalgrattaga ma seiklema ei lähe! Ja jalgsi ka mitte.

Aga Tallinna võiks küll minna.

Homme vaatan võimalust buss + rong. Selles mõttes, et ma ei tea sõiduplaanide hetkeseisu.

...

* Hommikul lugesin noore Terrase juttu ühistranspordist. 

* jalgratasetaga Ahvenamaal.

...

Minu tänane lemmik

 ... 

Su nägu kõlab tuttavalt... selline armas pühapäevane ajaviide. Kuulan neid kohtunikke, ma küll ei saa aru, mille järgi nad oma lemmiku välja valivad, kerge töö see ei ole. Ja siis veel hinnangute andmine. Tundub, et vähemalt Inga oli kodutöö ära teinud - mitte kasutada sõnu mega, super, absoluutselt. Et siis lõpuks anda hinnang absoluutselt super mega :)

See oli nüüd sissejuhatus. Ma vaatasin saadet, kuulasin tuttavaid ja vähem tuttavaid laule ning seejärel kohtunike hinnanguid: sürreaalne, uskumatu, täiuslik, sensatsiooniline, täpne, väga naljakas, valus jne Küllap see nii oligi. Ainult et kui ma nüüd takkajärgi vaatan esinejaid diivanil, ega mul küll kohe kõik näod tuttavad ei tundu ja isegi kui nimed ette antud, pole ma sugugi kindel, et oskan nägudega kokku viia. 

Mis ei kahanda saate vaadatavust. Aga-aga, minu lemmikut seal diivanil saate lõpus ei istunud.

Maksimumpunktid lähevad täna hoopis saatevälisele esinejale.

Mega-super-täpne ja täiuslik!

Hea ümberkehastuja suvises rollis ;)

17.08.2025

...

Oh mis mõnus!

 ...

Ajast, kui ma veel tööl käisin, on meeles igaõhtune magama minek. Voodisse teki alla ja siis selline mõnus sirutus, millega kaasneb ohe: "Oh kui mõnus!". No ja kui ma töölt koju jäin, nihkus protseduur hommikusse. Ärkad üles, kuhugi pole kiiret, sirutad ja ohkad: "Oh kui mõnus!".

Kuidas praegu? No praegu on nii, et Oh kui mõnus! hommikul ja Oh kui mõnus! õhtul 😀 Ööd kipuvad küll sellised kehvapoolsed olema. Vähemasti mu peen käekell arvab nii. Kord vingub, et lähen hilja magama, siis jälle, et 3 korda olen ärganud. See viimane ongi natuke häiriv. Käid vetsus ära, ja hakkad und ootama. Mõnikord tuleb kähku, teinekord kulub rohkem aega.

Aga nüüd ma katsetan seda uut, tõhusat ja looduslikku unehäkki... misiganes see peaks tähendama. Õpetuse järgi väga lihtne: aseta taldrikule paar sidruniviilu, raputa soola peale ja aseta taldrik ööseks kuskile ligilähedale. Sidrunil on eriline rahustav toime, samas mõjub ta ka hingamisteedele turgutavalt. Tugevdab immunsüsteemi ja toetab vaimset tervist.

Igatahes, kui mitte muud, siis mõnus lõhn peaks küll kaasnema

Soolast pole vaja rääkidagi, kes siis soola kasulikkust ei tea... kui sa just teda liiga palju sisse ei söö. Soolasaunad ja jalavannid.

Kell ütleb, et aeg on hiline. Ega pole nüüd muud kui sool ja sidrun voodi kõrvale ja magama.

Ma veel teki all pole, aga juba igatsen! 

No Oh mis mõnus!, kui lõpuks sinna jõuad ;) 

...

Roosiline elu

 ... 

#lilleilu

Täna siis rooside eri. Alustaks meie maja kõige olulisemast Roosist. Tuttavatele ammu tuttav, näidatud ja nähtud.

18.04.2025

...

Aga kui lilledest rääkida, siis järgmine tubane lill aknalaual laiutamas on kevadine potiroos, mis oma õitsemist kuni tänaseni on suutnud venitada. Ma isegi ei suuda meenutada, oli ta vahepeal pausil või mitte, igatahes oli selline pisike nunnu, kui 21. märtsil meile tuli... kuni ühel hetkel hakkas pikemaks venima ja järjest uusi pungi kasvatama. Õitses terve suve ja saavutas märkamisvääriva kõrguse.

29.10.2025

Hetkel on tunne, et nüüd on viimased õied, pildil veel viimane pung peidus ka. Ehk läheb nüüd puhkusele.

...

Augusti lõpp oli ka roosiline.

30.08.2025

...

Ühest roosist tahan veel rääkida. See see kõige vanem, aastast 1974. Kaart tuli Rootsist, vanaisa 70ndaks sünnipäevaks. Leidsin sahtlit koristades, ja kuidagi puudutas. 

Nii et võtsin ja panin raami sisse.

Vahemaa 51 aastat peaaegu olematu.

...

Lõppu sobitaks ka ühe luuletuse.

Lähen katki üle silla

katki katki.

Vesiroosid suus

roosid suus.

(Vahur Laiapea) 

22.08.2025

...

* Roosi 14 aastat tagasi

** kaart Liidi-tädilt

...

SÕNAjalad ja maaKEEL

 ...

Lihtsustatult võtaksid SÕNA ja KEEL kokku raamatuaasta mõtte. No näiteks Eesti Raamatu Aasta 2025.

Aga teema on teine.

#külalisesineja

Tegelikult on mul siin täna Ireeni kaks auhinnalist tööd* "Eesti Looduse" fotovõistluselt. 

SÕNAjalgade keerises... sõnad jalgadele tõusnud, tuttav õis pärlina SÕNAjalgade vahel. 

Nii lihtne see ongi. Mis sest, et pole oma, õis lihtsalt omaks võetud.

...

Ja maaKEEL ka.

Üsna eriline... kui seentest* rääkida.

Hästi märgatud... kui Ireeni piltidest rääkida.

* Parimate tööde galerii.

* Maakeel (Geoglossum) on kottseente sugukond (Vikipeedia)

...

Ps

Et kõik asjad on omavahel seotud, saab jutuga tagasi sõnade ja keele juurde jõuda, ja sealt edasi  raamatuteni. Miks ka mitte Mikk Sarve "Sõna jõud"...

või luuleraamat "Kas siis selle maa keel..."

Sõnal on jõud ja keelel tugevust. Maakeel hakkab küll tagasihoidlikult taanduma. 

Tuleb raamat võtta ja meelde tuletada.

...

9111 küünalt

 ...

Kalmistuportaal* andis hingedepäeval võimaluse süüdata virtuaalne küünal lähedase haual. Täna vaatasin, kokku oli süüdatud 9111 küünalt. 

Lehel juures info: kohtume taas aastal 2026. 

Mina tegin kalmistute-tiiru nädalajagu varem, seepärast pühapäeval mõtlesingi, et katsetan. 

Päris lihtne oli. Süütasin küünla ema-isa ja vanaema-vanaisa haual. 

Kolmas küünal* oli veel... aga sellest hiljem.

Täna mõtlesin, et oleks olnud tore küünalt valida, ja siis pärast näha pildil kõiki küünlaid, mis hauale kogunenud. Mõlemad hauad olid saanud kaks küünalt juurde.

Ja kui ma oleks valida saanud, siis kolmas küünal oleks olnud see. 

Nüüd läks nii... lihtsalt virtuaalküünal. Ja seal haual Simuna kalmistul ei olnud mina esimene.

Meie suhtlemine Liinaga oli ka virtuaalne. Viimane vestlus Messingeris oli 17. juunil. Liina saatis mulle lingi, kus Klassikaraadios on 12-minutine saatelõik* "Ohh, sa vana! Taaskasutusmood Rakveres". Seda ta teadis, et minu teema ka.

Peame aga blogi edasi, vihma jälle sajab... nii ta ütles.

...

Kalmistuportaal ...

* Saatelõik ... täitsa olemas. Liina jutt ka.

...

Viimane õis

 ...

Jätk sõgedate tubaste lillede lugudele.

Kusjuures, "Kõks mu lill (lilleke)" on nüüd lauluks tehtud, esmaspäeval Ringvaates lasti ka rahvale.

Mina ei laula, ma nüüd räägin lilledest edasi. Kõks, mu lill, sedapuhku gerbera.

Kõigepealt peaks minema ajas tagasi hästi kaugesse minevikku. Nõuka-ajal polnud gerbera eriti levinud lill, aga sel ammusel ajal olid gerberad valdav osa mu pruudikimbust. Juba siis olid nad mu lemmikud.

Sünnipäeval ja pulma-aastapäeval on kaasa mind gerberatega ikka meeles pidanud.

veebruar 2025

august 2025

Gerberate kohta on öeldud*: gerberad sümboliseerivad õrnust, puhtust, rõõmu. Sobivad suurepäraselt nii naistele kui meestele.

Ma nüüd räägingi lillest, mis märtsi lõpus kaasale kingiti. 

Potigerbera. 

Õitses rõõmsasti ära oma õied, edasi laiutas niisama lopsakate lehtedega. Kuu või paar seda õiteilu oli, siis tuli pikem paus... kuni äkki juulis läks lill uuele ringile. 

Iga mõne päeva takka tuli kuskilt sügavusest välja priske karvane pung. Vanad õied pudisesid ja uued pakkusid silmailus.

Gerbera juulis...

... septembris

... oktoobris.

Igal pildil uued õied.

Aga eile pildistasin seda kõige viimast.

03.11.2025

Tundub, et juurde enam ei tule. 

Oli neli kuud järjest uute õitega eputamist... kas ta tõesti ei pane tähele, et suvi on juba ammu läbi?

* Gerberad... pikem lugu.

..

Üks... üks... üks...

 ...

Kõigepealt üks kiri.

Saatsin selle küll hilinemisega, planeeritud oli postkasti panna 9. oktoobril, et tähistada rahvusvahelist postitöötajate päeva. Ostsin margid ja ümbrikud, lasin ateljees mõned fotod paberile teha... aga siis läks nii, et fotodele ei saanud õigel päeval järgi minna ja kui lõpuks kiri ka kirjutatud sai, oli postipäev juba ajalukku läinud. Kõigest sellest pole hullu, täna sain teate, et kiri käes ja saaja õnnelik, et talle tuli päris kiri. Kusjuures, mul paar marki ja ümbrikku veel, luban et need ka ei jää saatmata. 

...

Üks kontsert.

Ikka jälle hilinemisega.

Kuidagi juhtus nii, et just täna vaatasin ära kaks viimast "Klassikatähtede" saadet. Kohe tuli tunne, et see on midagi, mida tahaks otse näha. Aga nautisin, nii kuulamist kui vaatamist. 

Kusjuures, lugesin, et Klassikatähed 2025 finaalkontsert* on 06. novembril Tartus, Vanemuise Kontserdimajas... ja ma olen just ise ka 6.11 Tartus. Selles, et kontserdile jõuan, ma siiski kahtlen... 

...

Üks film. 

"Täiuslikud päevad". Jaapan/Saksamaa 2023

Cannes`i filmifestivalil auhinna saanud film. 

Link Messingeri tuli koos soovitusega... ise pole jõudnud veel vaadata, aga hea film. 

Ma hoidsin ka nädal aega soojas, aga täna vaatasin.

Nii täpselt oligi, oligi hea film. Mõtisklus elust ja inimestest.

...

Üks võileib päeva lõpus.

Ma nüüd jutuga alguses tagasi. Täna oli ka oluline tähtpäev: rahvusvaheline võileivapäev.

See tuli mulle meelde*, kui hilisõhtul endale võileiva tegin ja tema, see võileib siis, mulle vastu naeratas. Ma tellisin talle küll kerge meigi, enne kui pildile jäädvustasin ;)

...

* Kontsert on ka Tallinnas, 7. novembril "Estonia" kontserdisaalis.

* Ma ikka mõnikord hommikuti vaatan, mida täna tähtsustada.

...

Hiirejaht

 ...

Kõik sai alguse sellest, et ühel öösel köögis kuulen: keegi krabistab. Olin küll kõikvõimalikud sissepääsud sulgenud, aga kuskil kraanikausialuses sügavikus on torustik, mille juurde sukelduma ma hästi ei mahu. 

Otsustasin, et see aasta ma mürki* ei pane. Kassi nagunii ei võta... järelikult tuleb ise hakkama saada. Pealegi on mul seinas ultraheliga töötav hiirepeletaja.

Aga kodus on ka 4 hiirelõksu ja võin kinnitada: 2 varem ostetut tõõtavad laitmatult, 2 hilisemat polnud seni suutnud ühtegi hiirt kätte saada. Silmaga nähtav vahe on selles, et esimesel paaril on juba tootmise käigus sisse pandud söödalaadne materjal, uuematele olen ise samasse kohta toitu pannud. Samas olen kindel, et erinevusi on veel, ühed on lihtsalt tundlikumad kui teised. Kusjuures, kui ma ise neid näpin, on kõik 4 varmad mind ründama, õnneks ma veel lõksu pole jäänud.

See oli nüüd sissejuhatus.

Panin lõksu üles ja varsti oligi hiir sees. Selline väiksemamõõduline, igatahes oli mul tast kahju.  Lootsin, et juhuslik seikleja, ja et mure murtud. Aga... läks jälle mõned päevad, ja keegi krabistab. Kuna paar lõksu olid igaks juhuks ootele jäänud, õnnestus mul veel üks hiir kätte saada. 

Edasi oli tükk aega vaikus majas.

Nüüd paar nädalat hiljem tekkis ootamatu olukord. Saan aru, et keegi toimetab, aga lõksu jäänud ei ole. Vinnastasin siis kõik neli, kahes uuemas Merevaik söödaks sees. Hommikul vaatan: keegi on käinud, juust on läinud, aga väga peen töö, ükski lõks kinni pole. 

Järgmisena mudisin tavalisest juustust kuulikese ja toppisin selle suht kättesaamatusse kohta lõksu südamikus. Kõik neli lõksu said täidetud. 

Kui esimesed paar hiirt olid pigem lapsukesed, kes lõksus oma elu kaotasid,  siis nüüd on mul väikeste vahedega õnnestunud juba mitu täiskasvanud isendit kätte saada. Ja funktsioneerivad ka need lõksud, mis algul mõttetutena tundusid. 

No ja kui tõde tunnistada, siis mõni loom on lõksus veel üsna elujõuline. Lahti ta sealt muidugi ei pääse. 

Kui mul algul olid süümekad looma uputada, siis pärast seda, kui üks isend sai endale nime**, mind enam südametunnistus ei piina. 

Kõige rohkem kardan, et ühel hetkel saab siiber ja siis lähen poest mürki varuma.

...

* Kuigi tänapäeval mürgitatud hiir ei pidavat lehkama, on minul teistsugused kogemused.

** Nimesid nimetamata, aga on juba I ja II ja III... 

...

Päev novembris

 ...

See kõige esimene. 

01.11.2025... Kui numbritest rääkida. 

Aga muidu... 

Hall ja vesine. See ei ole vihm, mis räästast tilgub, see on katusele kogunenud niiskus.  Kontidesse poeb ka... no ja kontidele niiskus ei meeldi, liigestele ka  mitte.  Nurisema kipuvad. 

Ma ei teinud välja, 40 minutit kõndimist ja paarkümmend minutit õuetöid. Ühed taimed said valesti ostetud, mõtlesin, et annan neile siiski võimaluse. Istutasin pujengipeenrasse, loodan et lumi veel niipea ei tule. Eks aeg näitab, mis neist saab.

...

Pärast üritasin mutimullahunnikuid tasandada. Vähemasti need trepiesised, et õue minnes ei koperdaks. Kahju, et enam mutinahksed kasukad ega muhvid moes ei ole, 100 aastat tagasi ilmus ajalehes Kaja* kuulutus... "Kallis mutinahkne kasukas". 

Läks isegi kaubaks, aga ostja polnud lõpuks rahul, liiga kallis ja liiga kulunud. 

500 kuni 1000 mutinahka... siin vast loomakaitsjad suhtuvad ka teemasse leplikult. 

...

Mutimullahunnikutest pilti ei teinud, aga et fotokas taskus oli, tegin lihtsalt ühe, #päevapilt.

Habras ilu.

01.11.2025

...

No ja siis mõtlesin inimestele. Vanaema Tiiu, kellel täna nimepäev. Ja isa, kellel 95. sünniaastapäev.

Igavikuteelised.

Aga küünal laual seekord Sulle, Liina.

* Kaja, nr. 173, 16 juuli 1925 tr. 1

...

Tuttavad tuulikud

 ...

Esimene tuttav tuulik. Selles mõttes, et oleme kohtunud.

Mäletan veel aega, kui ta olemas oli... ja siis mäletan, et ühel hetkel enam mitte. Millal ja miks, kes seda enam täpselt teab. 
Veski asus künkal, ja olles lapsepõlves mõned korrad seenemetsa ära eksinud ning siis metsaserva välja jõudnud, aitas veski mul asukohta tuvastada ja õige suund võtta: kodutee viis veskist kaugemale. 

Hilisemas elus elasin mitmed aastad korteris, kust köögiaknast seesama veski isegi paistis. Pean siin küll targemaid uskuma... endal mul mälupilti sellest pole. Puud vist olid ees.

...

Mõtted tuulikutele viis Rasmus*. Saime tuttavaks Hooandjas, ja paar päeva tagasi jõudis minuni väga kaunis ja põhjalik kogumik, fotode ja kirjeldustega kakskeelne raamat. 300 lehekülge tuulikuid, 

Rasmus on öelnud, et tunneb neid kõik nägupidi ja on nende kõigiga kohtumas käinud.

Ja siis ma kohe ei saanud teisiti kui tõin raamatu kõrvale pildile mulle olulise tuuliku. 

29.10.2025

Seinapilt on ostetud aastakümned tagasi, kui värske abikaasaga Saaremaal pulmareisil olime. 

Ma seekord numbritest ei räägi ;)

Tädi tookord imestas, miks ma sellise katkise veskiga pildi valisin.

...

No ja edasi ma juba mõtlesin, et sellesse sügisesse sobib suurepäraselt fotojaht "Tuttavad tuulikud".

#fotojaht 2025

Juhuslikult nagu kõik siin elus, just sel nädalal oli mul ka ühe tuulikuga kohtumine. 

28.10.2025

Nätsi pukktuulik, praegune asukoht Eesti Vabaõhumuuseumis. 

...

Ja kui juba fotojaht, siis mul veel mõned olulised pildid tagataskus. 

Käidud, nähtud...

Kivestu tuulik Saaremaal ka vana tuttav.

Isegi ühel üritusel käisime.

Saaremaal on muidugi üldse palju tuulikuid.

Mõned pildid Angla tuulikumäelt.

19.07.2009

31.07.2015

Kuressaare veskis käime tavaliselt söömas. 

Kui Saaremaale satume.

30.08.2015

No ja lõpuks kõige kodulähedasem tuulik. Isegi täna sõitsime mööda, aga jah, sees on saanud ka käia. See siis Seidla tuuleveski.

05.09.2010

Millist konkreetset tuulikut pisike kunstnik joonistas... ei ole vist raske tuvastada. Kunstniku tuvastamisega hetkel tegelen 😉

Pilt aastast 2013.

Mina leidsin kõik oma veskid raamatust ka üles.

Need, mis tänaseks olemas on.

...

* Kuidas kujunes raamat?

Mõned eellood.

Aastal 2021.

2024.

2025.

...