Kes kuidas sööb

 ...

Talv on käes! Selles mõttes, et kalendris oli info.

Alustasin hooaega: hapukapsas (seekord tõesti eriti hea), peotäis kruupe ja sügavkülmast mõned lihaviilud, kõik koos ahjupotti, vesi peale ning ahju. 

Huvitav, miks sel aastal mu hooaeg nii hilja algas?

Aga nüüd on mul igatahes olemas arvestatav kogus lemmiksööki... lemmik juba alates lapsepõlvest*. 

Küsisin sõbrantsi käest, kas ma tatraputru ja hapukapsast võin kokku segada, mõlemad valmiskujul olemas. Sõbrants arvas, et mina võin, kuna ma sööngi igasugust kokku segatud sodi. 

Kus ta küll teab??

Igaks juhuks guugeldasin ka, sest mine tea, mis tabu teema see äkki on.

Õnneks täitsa retseptipõhine toit. Tatravorm hapukapsaga.

4 dl tatratangu

5 dl vesi

2 tk sibul

2 tk porgand

1 spl õli 

800 g hautatud kapsast

1,5 dl puljongit

Keeda tatar (10 min), hauta pannil porgand ja sibul. Pane koos hapukapsaga vormi, lisa peale võitükid. Kalla peale puljong. Küpseta ahjus 180 kraadi juures paarkümmend minutit.

Mina nii ei teinud, mul oli puder ja kapsas olemas, panin pannile ja segasin kokku. Väga maitsev segu tuli!

...

* Pärnus oli 1960ndatel kesklinnas söökla Võit, ja kui lapsevanemad vabadust vajasid, anti mulle raha ja saadeti sööklasse sööma. Ma sõin alati üht ja sama toitu: kartulid ja mulgikapsas. Maksis 27 kopikat, aga ma ei valinud seda odava hinna pärast, see lihtsalt oli parim. 

Hmmm... mitte ainult kapsas, tundub, et hapukapsahooaeg on mu lemmik-teema läbi aastate.

 2021 

2014

2012

2011

Sellepärast see mul nii enam-vähem hästi meeles ongi 🙂 

...

Seljaga minu poole

 ...

Käisin raamatukogus, et laenutada üht konkreetset raamatut*. 

Välja laenutatud oli.

Läksin raamatupoodi, et osta üht kindlat raamatut*. Mitte sedasama, mida raamatukogus küsisin. 

Olevat läbi müüdud.

Küsisin lähedase käest, kas temal on üht tuntud taimetarkuse raamatut*. 

Pidi olema küll, aga suvilas.

Mulle tundub, et kõik vajalikud raamatud on mulle selja keeranud. 

...

* Marika Mägi, "Viikingiaegne Eesti"

** Rein Sikk, "Sauna vägi"

*** Gustav Vilbaste jt "Eesti NSV ravimtaimed"

...

Väätsa kuulsad aknad

 ...

Kuskilt tuleb seda jõulumeeleolu ammutada, nii et tegime möödasõidul sissepõike Väätsale ja vaatasime üle selle aasta aknailu. Lemmikut valida ei osanud, omamoodi ilusad olid kõik. 

Üks lihtsalt torkas kohe esimesel  pilgul silma.

Pilt tuli ka enam-vähem.

 Raamatu-aasta aken jäi meelde.

Üks armas seltskond...

... ja midagi muinasjutulist.

Pildid on lihtsalt nendest akendest, mis paremini pildile jäid. Muidu oli neid aknaid seal vist 50 ligi. Kahjuks teise korruse aknad jäid vaatamiseks natuke liiga kõrgele ja kaugele.

19.12.2025

...

Teistmoodi kuusk

 ...

Kohalikud arvasid, et nende selle aasta jõulupuu jääb ehk oma väljanägemiselt alla varasematele kaunitaridele.

See on nüüd nii ja naa.

Kõigepealt, mina ei märganud kordagi, et kuusel midagi viga oleks. Vaatasin ainult, et ehitud väärikalt, pole üleliia ehtekuhja peal. 

18.12.2025

Aga kui öeldi, siis hakkasin kuuske vaatama. 

Mulle see hõredus tegelikult sobib. Iga oksa eripära ja graatsia tuleb esile. Üks sirutub kõrgustesse, teine üritab laiutada. Kuusk ise õrn ja habras, kuidagi tundlik ja nõtke seal oma valgustatud nurgas.

Mõtlesin, et vaatan, kuidas oli aasta tagasi. Nojah, teist stiili oli. Tugev ja jõuline, väärikas ja täiuslik.

06.12.2024

Nagu piltpostkaardilt avalikku ruumi ümber tõstetud.

Selle aasta kuusk tuli metsast, ilus ja eripärane.

Ma ei arva, et teised nii arvavad. Aga vahet pole ;)

...

Paar tundi ajalooradadel

 ...

Kaks päeva tagasi käisin viikingitel külas... Viikingite külas. 

Aga mitte esmakordselt.*

16.12.2025

Täna leidsin "Postimehest" artikli Norra talunikust, kes leidis oma maadelt, kunagise viikingiaegse hoone põrandalaudade alt kahtlase märgi võimalikust aardest. Kohale kutsutud arheoloogid tõid sealt välja hinnalise leiu: 4 rasket ja erineva mustriga hõbedast käevõru, mille vanus üle 1100 aasta. Haruldane oli ka see, et leitud esemed asusid täpselt seal, kuhu nad kunagi olid peidetud.

Lugesin seda lugu ja hakkasin rohkem veel hindama meie vastuvõtjat Viikingite külas, kes oma 2,5- tunnise hämmastava energiaga esinemise käigus suutis anda päris põhjaliku ülevaate sellest, kuidas meie kunagised suguvennad eestlased olid osakene viikingite maailmast. 

Väga hariv üritus oli. Lisaks tekitas huvi... homme vaatan, kas saan raamatukogust laenutada. "Viikingiaegne Eesti. Maa, asjad ja inimesed ajastu risttuultes", Marika Mägi.

448 lehekülge... see natuke hirmutab. Aga alati saab valikuid teha. Lugemisel siis.

* Olen Viikingite külas kord või isegi kaks pidulikul lõunal käinud. Aga kunagi sai käidud ka Stockholmis Viikingite muuseumis. 

Viikingitel külas.

...

Ilmselgelt on jõudu juurde tulnud

 ...

Tähelepanek elus enesest.

Paar aastat tagasi oli mul korduv kogemus, et bussiga lähimas toidupoes käies oli jõudu koju tuua 20 euro väärtuses kaupa. Tänaseks olen ilmselgelt tugevamaks muutunud. Kõik viimased poekorrad on jaksu tuua nii umbes/täpselt 30 euro ulatuses söögikraami. 

Ise ka olen üllatunud.

...

Teed teed või ei tee?

 ...

Mina tegin, juba joodudki.  Muidu olen pigem kohvilemb, aga vahelduseks sobib tee ka. Piimaga tee on esimene valik, sealt edasi  on igasugused muud. Isegi köömneteed olen nõus jooma, muus koosluses ma köömneid pigem väldin. 

Vikipeedia annab märku, et 15. detsember on rahvusvaheline teepäev, seda aga eeskätt teed kasvatavates riikides. India, Sri Lanka, Keenia, Malaisia. Muu maailm teeb nii või naa... ok on tee päeva tähistada ka 21. mail. Ma tegin endale India teed, nii et detsember sobib. 

Tegelikult on mul suvest saati mustandites alustatud lugu ja kuidagi tuleb teemasse sisse elada.

Millalgi augustis käisin koolitusel, seal õppisime taimelehtede fermenteerimist ja teetegu. Põdrakanepilehtedest sai Ivan Tšai. Eeltöö oli Annal juba tehtud, meie kohapeal mudisime, muljusime ja hõõrusime, kodus toimus fermenteerimine. Nüüd on tee purgis ja ootab tarbimist.

Eks ta natuke ähvardav oli, enne kui purki sai, nii et ma väga jooma pole kippunud ;) 

Ivan Tšai enne purki panemist

Aga just nuusutasin, lõhn oli küll paljulubav! 

...

Kuu esimene pool

 ... 

Pealkiri nagu natuke Urmas Vadi menu-romaanilt* laenatud, aga muud sarnasust otsida ei tasu kui see pool kuud. Pealegi, minu kuu on detsember, mis hakkab pooleks saama, Vadil aga... no seal saab mitmeti tõlgendada.

Täna tuli lumi maha. Ma poleks teadnudki, kui Rita hilisõhtul poleks öelnud. Ja kui lumi ukse alt verandasse poleks trüginud. Tähendab: oli tuuline. Võtsin harja ja tegin trepi puhtaks, täna oli see kindlasti lihtsam kui homme, ilmatargad lubavad soojakraade. 

Nii et täna lumi, aga eile oli midagi, millele isegi nime ei oska anda. Kogu koltund haljastus teeservas oli okkaliseks muutunud. 

...

Neljapäeval käisin teatris.

Ray Cooney, "Võrku püütud". Vaatasin, et mängukavas on ta juba pikalt olnud, esietendus septembris 2020. Komöödiad pole mu esimene valik, küll aga teater iseenesest. Eriti kui piletit pakutakse, pluss transport. Kui nüüd etenduse kohta paar sõna öelda: lõbus oli. Ma isegi naersin päris korralikult ja päris mitu korda. Eks see üks pöörane lugu oli, mees arvas, et tema teeb naised lolliks, aga tegelikult oli ta lõpuks ise hulluks minemise äärel. Ma rohkem ei räägi, ehk mõnel pilet juba varutud.

Vaatasin järgi, veebruaris käisin ka Viljandis, siis vaatasime "Surmkindlad asjad siin elus". Hea etendus ja mõtlemapanev lugu oli. Nüüd juba nii palju aega möödas, võiks vabalt veel korra vaadata. Pealtnäha ideaalne pere, aga mida aeg edasi, seda enam koorus välja tõde, mida igaüks endas kandis ja  varjata püüdis. 

Kuidas langetada olulisi otsuseid, kui sinu enda väärtushinnangud ja lootused põrkuvad ühtäkki vanemate ootuste ja lootustega? Kas vanemad võivad oma lapsi liiga palju armastada? ...

...

Esmaspäeval käisin kohalikus kultuurikeskuses, seal oli üritus ja jõululaat. Üritusele ei jõudnud, aga laadal käisin. Koolilapsed olid müümas, läksin kohe selle peale välja, et ostan koju midagi head. 

Õhtusöögiks võileivatort...

... ja suutäis magusat.

No ja sellist kaupa oleks patt ostmata jätta!

Mingi aeg tagasi ostsin poest Kalevipoja munad, nüüd siis Päkapiku munad. Kuupäev kenasti pliiatsiga peale kirjutatud. 

5. detsember.

Ongi 10 päeva aruanne tehtud! Homme juba 15. kuupäev.

...

* Urmas Vadi "Kuu teine pool"

...

Mälestusmärk lumele

 ...

Kuidas teaks, milline oli Suur Tõll või Kalevipoeg, kui poleks neile püstitatud monumente? 

Et sama lumega ei juhtuks... no äkki läheb meelest, et mõnikord on juba detsembris lumi maas, selleks ja sellest need mälestusmärgid räägivad.

Krokodill Gena...

Potsataja...

Ninatark...

Kõik selle aasta taiesed*.

Kui mineviku kunstiteostest rääkida, siis heitlik või lumevaene talv võib ka teistsugust kunsti vormistada. Jäised aknakaunistused on minu erilised lemmikud. 

Pildil vaade kohaliku mõisa aknast.

12. detsember 2016

Kodus on olnud uhkemaidki. Kahjuks pärast seda, kui toimus akende vahetus, on see kunstiliik väljasurevaks nähtuseks kujunenud.

Kõige ilusam on ikka lihtsalt lumi!... Aga ausõna, sellist lund ma ei igatse. 

10. detsember 2010

Ilmselgelt oleksime lumevangis.

Eks tookord olimegi.

...

*Kodulähedase maantee äärsed märkamised.

...

Viimaste päevade veidrused

 ...

Mul oli vastupandamatu magusa vajadus, leidsin pooliku meepurgi. Otsida polnud muidugi vaja, teadagi kus... köögilaual. Kas teised inimesed ka mett kahvliga söövad? Mina söön. Tegelikult isegi noa ja kahvliga... aga mitte korraga. 

Mõnikord noaga ja mõnikord kahvliga. 

...

Paar õhtut tagasi, tubane päev oli, vaatasin, et samme on piinlikult vähe. Õnneks oli ajaleht postkastist toomata, nii et 500 sammu tagataskus! 1000 + 500... pole palju, aga ikka parem kui mitte midagi. Laubalamp paika ja kõndima! Ring tehtud, vaatasin tulemust. 

Mitte midagi! 

Siis vaatasin kella. 00:00. 

...

Tegin päevaküsimuse väikesele ringile, lähedastele Messingeris. Kes on see tuntud eestlane, kellel on 5 õde ja 4 poega. Ainult üks õige vastus tuli enne teist vihjet. 

Ma siin teist vihjet ei anna.

...

Aga kui juba küsimiseks läks, siis küsiti minult ka. Leia pildilt lähedane.

Küsijatel läks endal ka raskeks ;)

...

Ükspäev korrastasin kööki, ja aknalaual oli tühi klaas. Vist olen seal sees millalgi küünalt põletanud, selline turvaline võimalus. Aga see oli ammu. Nüüd oli seal midagi kummalist. Pidin juba ära viskama, aga lähemal vaatamisel selgus tõde. Seal sees oli... kalasoomus. 

Millalgi olen selle sinna pannud, aga ei mäleta, et oleks pannud. Seda, mida soomusega tegema peab, seda ma küll mäletan! Uuel aastal tuleb kalasoomus rahakotti panna, soovitavalt aastavahetuse öösel, siis hakkab raha tulema. Ma püüan seda nüüd meeles pidada. Ainult loetud päevad.

...

No ja siis täna oli mul nimepäev. Loomulikult me tähistasime.

...

Palju õnne!

 ...

Saatsin tervitused teele. Kuna foto on juures, ei saa jätta jagamata :)

...

Detsembrikuu väljakutse

 ...

Taaskasutuses jäi näppu üks kolme aasta tagune ajakiri, kus sees ülalmainitud "Detsembrikuu väljakutse". Võiks ju proovida... mitte et maailm sellest paremaks muutuks või minu elu särama lööks. Aga väike vaheldus ikkagi.

Ma nüüd copy/paste päris ei tee, kõik punktid mulle ei sobigi. Nii et kohandatud variant. Äkki katsetaks, vahelduse mõttes.

1. Suhtle võõra inimesega olukorras, kus sa üldjuhul seda ei teeks. 

Siin võib olla takistuseks, et olen talviselt kodune, aga no nii päris ka pole, et üldse teise keskkonda ei satuks. Igatahes katsun meeles pidada sellised juhuslikud põnevad jutukaaslased. 

2. Kirjuta sõbrale või sugulasele kiri. Kohe selline, mille postkasti paned ja ära saadad, mitte mingi niisama jõulutervitus.

3. Helista inimesele, kelle number on sul telefonis, aga kellega sa pole juba mitu aastat suhelnud. Alati võib mingi põhjuse leida, miks sa talle helistad...  ja ikka tuleb mõni ammune tuttav meelde, kellega on olnud tore aega veeta.

4. Tee visioonitahvel. Või plaanide plakat. Kleebi, joonista, kirjuta. Jäta märk maha oma järgmise aasta plaanidest.

5. Leia grupp, millega liituda, kasvõi fb-s. Aga see grupp peaks andma sulle võimaluse tegeleda millegagi, mis sind huvitab.

6. Proovi vahelduseks teistmoodi päevarežiimi. Tõuse varem... või maga kauem. Mine kindlal kellaajal magama. Pane teadlikult paika üks kellaaeg mingi kindla toimingu jaoks. Mõtle, mis sinu päevaplaanis on, mida muuta või mida sinna lisada.

Teadagi... uue aasta lubadused on selleks, et neist mõelda, kas ka ellu viia... see on juba järgmine küsimus.

Mulle meenub mõne aasta tagune lubadus - kirjutan Päevaraamatusse 1 aasta jooksul iga päev lühikese kokkuvõtte oma päevast.

Kas ma kirjutasin?

Kirjutasin!! Isegi rohkem kui 1 aasta. Aga praegu mõtlen, et selle aastaga lõpetan. Nii et uued väljakutsed on teretulnud ;)

...

Ajad ammused

 ...

Vaevalt et keegi enam mäletab, ja kas peabki? Samas, ema ja vanaema, mõlemad mu elus olulised, ja nende kirjavahetus annab pisikese pildi ühest eluhetkest. 

Tõenäoliselt on see 1961*. aasta suvi või sügis, sest kirjas nimetatud Veera sai just siis 50 aastaseks.

3.50... hulga peale saime selle raha kokku ja maksime Ittyle ära. 

Küll on Tallinnas suur toiduainete puudus. Ei tea, mis need inimesed küll varsti sööma hakkavad. Ka kohupiima pole kordagi saanud, võid antakse pool kilo, kes hommikul vara platsis on, need saavad. Ükskord juba möödunud nädalal müüdi ühes poes lamba liha, seisin 4 tundi sabas, siis sain 2,5 kilo, pääle seda pole enam kordagi näkanud. 

Kuidas Veera juubel läks? Kas meie telegramm ikka tuli kohale? Millal Evald Tallinna sõidab? Olge kallid, kirjutage kõigest. Kallistan kõvasti lapsukesi, suuri lapsi näpistan. 

Teie emme.

Fotol tädi Veera. Ja Õie.

Tädi Veeraga kohtusin viimati 1974. aasta kevadel.

Olen sellest kodustele kirjutanud.

Elanud olen päris kenasti. Neljapäeva õhtul käisime Marjega Peipsi ääres, seal elab Marje õde. Kuskil Alatskivi kandis, täpselt seda kohanime ma ei teagi. Korjasime kullerkuppe, nüüd on jälle tuba lilli täis. Kuskil kell 10 (22.00) jõudsime Tartu tagasi. "Vanemuise" teatrist mööda minnes nägin nagu kahte tuttavat inimest. Aga kuna ma päris kindel ei olnud, siis ligi ei astunud. Ühikas vaatasin kohe järgi, oligi Pärnu teatri etendused Tartus. Reedel läksin hotell "Tartu" ja otsisin tädi Veera ja onu Arno üles. Viisin neile kimbukese nurmenukke. Neil oli nii hea meel, tükk aega ajasime juttu. Esimesel hetkel nagu ei tundnud äragi mind, siis tädi Veera hüüdis: "See on ju Külli!". Onu Arno tunnistas kauem, aga tundis ikka ka ära. Täna õhtul käisime Marjega nende etendust vaatamas. Tädi Veeralt saime kohad, ta ise tegelikult kutsus, kuigi ma ju tahtsin ise ka minna, ainult ei julgenud küsida. Väga hea meel on, et vaatamas käisime. See oli Ibseni "Naine merelt", tohutult meeldis. Olen praegugi veel selle mõju all.

...

* 1961 toimus nn Hruštšovi rahareform. "Müstiline Venemaa", saatejuht David Vseviov. 

...

Mõnel on eriti kiire

 ...

Seda ma räägin, et nad on omadega sassis. Jõulukaktus võiks ometi jõuludeni kannatada! Aga no ei, ikka nii nagu pähe tuleb. Oktoobris leidis, et võiks alustada.

Õitsemisega siis. 

Jõuludeni oli vähemasti poolteist kuud, kui tema õide puhkes. Ise selline äbarik, aga kangekaelne. Et teeme ära, mis siin pikalt oodata. Pungi tuli pidevalt juurde.

13.11.2025

Nüüd juba esimesed õied pudenevad... aga täna on alles esimene advent ja isegi detsembri alguseni on veel loetud minutid, jõuludeni lausa mitu nädalat aega.

Paar aastat tagasi, kui jõululill meile tuli, oli ta sellest kolimisest nii šokeeritud, et kõik õiepungad kaotas ära. Mõtlesin, et vaevalt sa järgmisel aastal enam üldse viitsid. Aga kus tema! Eelmiste jõulude eel alustas kenasti hooaega.

Ja nüüdki rõõmustab silma juba alates sügisest.

Kokkuvõtteks... kõks mu lill!

Alpikann...

Priimula...

Gerbera...

Roosid...

Flamingolill...

Mitte et nendega nüüd kõik oleks ;)

...

Panen veel küünla

 ...

27.11.2025 kell 23.00

Päev hakkab otsa saama, aga küünla ma juba panin.

Täna oli Astridi nimepäev. 

Minu tuttav Astrid läks igavikuteedele 2003. aasta mais, Saaremaal. Ema ja Astrid olid sõbrannad, mõlemad sündinud 1929. aastal. 

Aga emale oli antud 10 aastat lühem eluiga.

Mu meelest on need vanad, 1950ndate algusaastate pildid väärt, et neid siin blogis käepäraseks vaatamiseks panna.

Astrid on mõlemal pildil, kes teab, see leiab. 

...

Minu lapsepõlves oli Astrid päris karm tädi: kui sooja vett ei olnud (mitte et seda kraanist oleks tulnud... isegi kraani ei olnud, aga juhtus, et elekter oli ära ja vett ei saanud soojendada), siis sundis ta mind külma veega pesema! Kusjuures, võtsin seda kui normaalset nähtust ja pesin vastu vaidlemata! Mõnikord olin tema hoida.

...

Astrid oli andekas kirjutaja, dramaturg, nii mõnegi ooperi libreto ja laulusõnade autor. "Oi latikas, oi lutsupoeg, kus oli alles kala..." Minu jaoks igatahes tuttav laul.

Tema kirjutatud sünnipäevakaardid olid alati sellised hästi sõnastatud. Ja meie pulmadeks kirjutas ta ka lugulaulu. Järgmise aasta nimepäevaks otsin üles ;)

Seda, et tal mõni luulekogu oleks välja antud, seda ma ei tea. 

Aga 1958. aasta ajalehes "Pärnu Kommunist" on Astridist artikkel, kus sees nii lood kui laulud. Selles mõttes, et veidi luulekeeles.

Miskipärast ma ei usu, et ema see sõbranna oli :)

Ajalehest on ka foto väljalõige.

Täna siis sulle küünal, tädi Ats!

...

Hommikune küünal põles Emmeliinale. Temal oleks täna juubel olnud...

Need mälestused on värskemad ja valusamad.

...

Tsiteerides klassikuid

 ...

Tegelikult pean alustama Tegelinski blogist, sest leidsin oma postituse "4 fotokat ja mina", tehtud 2011. aasta jaanuaris, kus ma olen enda kohta mitu märkamisväärset hinnangut andnud. 

Kui mõelda, kui kaugel ma ise olen täiuslikkusest, siis olen nõus kõige muu täiuslikkusekaugusele läbi sõrmede vaatama.

Iga*, kus miski/keski meessoost peab südamelähedane olema, olgu selleks siis või ühesilmne kaamera... (aeg, kui fotoaparaat ”Fed" sai nimeks Fred)

Mulle meeldib teha neid asju, mis mulle meeldivad.

Ühel hetkel on mul kahju, et ma ei suuda vanadest asjadest loobuda... ja järgmisel hetkel on mul kahju,  et olen neist loobunud. 

Tasakaal, see pole mu tugevaim külg. Aga ma teen endaga tööd,  isegi kui see mu muu elu tasakaalust välja lööb.

Tundub, et viimase 15 aasta jooksul ei ole ma oluliselt muutunud 😉

Kusjuures, tekkis küsimus, kas mu enesehinnang on ikka paigas.

...

Nüüd tuleb sissejuhatus... 

15 aasta taguse postituse juurde jõudsin tänu sellele, et otsisin varasemaid mõtteid ja lugusid oma vanadest fotokatest. Ja fotodest.

Ja otsima hakkasin sellepärast,  et otsustasin hakata korrastama ja tühjendama välisel kõvakettal olevaid kaustasid, kus fotod alates suvest 2008... aeg, kui olin ostnud oma esimese digi-seebikarbi. Antud lugu tundus kõige ülevaatlikum.

No ja pealkiri tuli umbes sama aja (see tähendab 2011) ajalehe artiklist... ma ei hakka lahti rääkima, miks ma seda lugesin või mida ma sealt otsisin. Katsun oma lobapidamatust kontrolli all hoida.

Päevas täita kümme rol­li, harva mängida võid lolli. 

Lohuta, et elustaarideks saavad siiski vaid vähesed. 

Tsiteerides asjatundjaid. **

...

Kui nüüd lõpuks asjast rääkida.

Minu esimene digipiltidega kaust kannab nime "Juuli 2008". Ja pildid seal sees on aparaadi poolt nummerdatud 001 - 018. 

Käisin naabrite juures, ja seal oli parasjagu häireolukord. 

Üks pisike lind oli aiaposti sisse pesa teinud, ja vähe sellest, ka pojad olid sees. 

Aiapost ise oli täitsa tavaline metallist toru.

Samas mõõdus, kui viltune aiapost viimasel pildil, aga mitte seesama, vaid värava poolt järgmine.

Kõlab uskumatuna... aga see lugu on TÕDE.

Kuidas emalinnul õnnestus pojad välja haududa, kuidas ta neid toitis... ei kujuta ette. Ja mis neist sai, enam ei mäleta. Aga küllap ema nad lõpuks "kraedpidi" välja sikutas.

Või suutsid naabritüdrukud päästeoperatsiooni korraldada.

...

* ilmselgelt võib see iga terve igaviku kesta.

** "Enesekehtestamine - ei või jah?"

...

Veel üks vägimees

 ...

Ega Tõll pole mul ainus tuttav vägilane, suvel käisin ka Kalevipojal külas. 

12.08.2025

Kalevipoja Koda asub Kääpa külas, kuskil sealkandis toimetas vägilane ka oma künnivagudega. 

No ja siis on seal veel Kääpa jõgi, kus vette pillatud mõõk Kalevipoja jalad alt lõikas ja mille tagajärjel Kalevipoeg suri.

Kogu Kalevipoja lugu on lühidalt kokku võetud ja filmiks tehtud, paarkümmend minutit seiklusi ja karmi saatust suurel ekraanil. Kalevipoja sünnist ja surmast, ja kogu elutee seal vahel.

Kõige muu kõrval muuseumis päris põnev vaatamine.

...

Muu hulgas on muuseumis väljas ka läbi aegade ilmunud "Kalevipoja” väljaanded. Üks neist päris tuttav. See "Kalevipoja" raamat on koduses riiulis täitsa olemas, isegi pühendus sees. Mitte küll mulle. Ivole vanaemalt.

Paks raamat ja palju pilte.

Illustreerinud Kristjan Raud. 

Igasugused ohtliku olemisega mehikesed on ka selles 50 aastat tagasi ilmunud "Kalevipojas".

Sorts Peipsile laineid puhumas.

...

Omanäoline on ka "Kalevipoja" 95 aasta tagune väljaanne. 

1930. aastal ilmus raamatust lihtsustatud variant, kirjelduses on öeldud: kui vana väljaanne sisaldab 19033 värssi, siis selles uues ainult 9900 rida. Seda teksti hulka peab väljaande tegija algkoolile küllalt piisavaks.

"Postimees" avaldab reklaami.

9. september 1930.

Uues "Kalevipojas" on püütud täiesti vabaneda niihästi sisulisest liiglihast kui keele- ja värsivigadest. On püütud ammendada vanast "Kp." kõik kooskõlaline, väärtuslik ja kunstipärane, kõrvaldades sobimatud, ebasuhtelised, teose ühtlust ja maitsmist segavad osad.

Nüüd on "Kalevipojast" saanud teos, mille tegevus rühib kiires tempos edasi ja mille värss ei haava enam rahvaluule peene ja suursuguse prosoodia austajat. Kõik, mis enne oli kuidagi selgusetu, on nüüd põhjaliku kommentaari tõttu (isegi piltseletused) arusaadav ja selge.

Hind 2 krooni ja 25 senti.

...

Esmakordselt avaldati Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eesti rahvaluule ainetel koostatud eepos "Kalevipoeg" 1857. aastal.

Eepose põhjal on loo kirja pannud ka Eno Raud, raamat ilmus 1961. aastal. Kooli ajal oli vist kohustuslik kirjandus. 

Aga kumb siis ikka suurem on, kas Tõll või Kalevipoeg? Suurem, tugevam, targem ja ilusam...

#Eesti Raamatu Aasta

...