...
27.11.2025 kell 23.00
Päev hakkab otsa saama, aga küünla ma juba panin.
Täna oli Astridi nimepäev.
Minu tuttav Astrid läks igavikuteedele 2003. aasta mais, Saaremaal. Ema ja Astrid olid sõbrannad, mõlemad sündinud 1929. aastal. Aga emale oli antud 10 aastat lühem eluiga.
Mu meelest on need vanad, 1950ndate algusaastate pildid väärt, et neid siin blogis käepäraseks vaatamiseks panna.
Astrid on mõlemal pildil, kes teab, see leiab.
Minu lapsepõlves oli Astrid päris range tädi: kui sooja vett ei olnud (mitte et seda kraanist oleks tulnud... isegi kraani ei olnud, aga ükskord, kui elekter oli ära ja vett ei saanud soojendada), siis sundis ta mind külma veega pesema! Kusjuures, võtsin seda kui normaalset nähtust ja pesin vastu vaidlemata! Mõnikord olin tema hoida.
Astrid oli andekas kirjutaja, dramaturg, nii mõnegi ooperi libreto ja laulusõnade autor. "Oi latikas, oi lutsupoeg, kus oli alles kala..." Minu jaoks igatahes tuttav laul.
Tema kirjutatud sünnipäevakaardid olid alati sellised hästi sõnastatud. Ja meie pulmadeks kirjutas ta ka lugulaulu. Järgmise aasta nimepäevaks otsin üles ;)
Seda, et tal mõni luulekogu oleks välja antud, seda ma ei tea.
Aga 1958. aasta ajalehes "Pärnu Kommunist" on Astridist artikkel, kus sees nii lood kui laulud. Selles mõttes, et veidi luulekeeles.
Miskipärast ma ei usu, et ema see sõbranna oli :)
Täna siis sulle küünal, tädi Ats!
Need mälestused on värskemad ja valusamad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar