Kolmapäev, 18. märts 2015

Eesti vanad asjad... ait

...
Lugemisega olen jõudnud esimese kolmandiku lõppu... 33 lugu loetud.
Kirjutamisega olen maha jäänud. Natuke liiga palju.

Õnneks minul neid asju nii palju ei tule.

Teine lugu.
Ait.
Pisut juttu raamatust.

"Ait on väike hoone, kus inimesed hoidsid oma tagavarasid. Eestis ehitati aitu juba hiljemalt 10.-11.sajandil. 19.sajandil oli aga igas talus vähemalt kaks aita - viljaait ja riideait."

Minu ait on minu vanaema ja vanaisa talu juures olev ait.
See seisis püsti juba aastakümneid enne minu sündi ja ma väga loodan talle pikka iga ka peale minu aega.


Mul on mitu kotitäit mälestusi seotud selle aidaga. 
Pilte on tunduvalt vähem.

Üks esimesi fotosid, mis leidsin, on tehtud peale sõda. 
Noored on noored, vahet pole, milline aeg on. Kes kuhu rindele mobiliseeriti. 
Eesti laskurkorpuse noored mehed olid peale sõda Aegviidus, sealt siis need külapeal käimised.

Sattusid meiegi maile.
Aida ette ka.

Pallimängud ja muud meelelahutused.
Ema oli siis vast 16 või 17.
Arvan, et see on tema seal heledas lehvivas kleidis.
Vanaema piilub paokil aidaukse juures üle sõdurpoisi selja.


See ait ei olnud pisike hoone ja minu ajal ei hoitud seal vilja ka. 
Kunagi ehk hoiti.

Meie ait oli kolme uksega ja minu ajal oli nii, et esimeses aidas olid riiulid ja seal hoiti algul tühje purke, suve jooksul jäi neid seal aina vähemaks ja asemele tulid moosid, mahlad jt hoidised. 
Keskmine ait oli riideait, sinna tõid kõik oma vanad riided kokku. Muud pudi-padi ka. Päris lõbus seal tuhnida, nii mõnigi moedemonstratsioon sai aida ees korraldatud. 
Tagumises aidas hoidis vanaisa oma asju. Seal oli ka suur generaator, sest elektrit minu noorusajal talus ei olnud, elekter toodi sisse alles 1990-ndatel. Vanaisa laadis akusid ja majas oli valgus sees. Isegi telekat sai vaadata.

Nii et tegelikult oligi kokku 3 aita, mis sest, et hoone ainult üks, mille otsa mahtus veel puukuurgi. Arvatavasti hilisem juurdeehitus.
Igal aidal oli oma võti.

Teine pilt aidast on paarkümmned aastat hilisemast ajast.

Ka üks väga tegus pilt. Kes mängib palli, kes sätib ärasõitu.

Usun, et aasta 1963.

Kõik kolm aidaust kutsuvalt avali. Kahtlustan, et mina see esimese aidaukse juures, hele seelikuserv paistmas.


Mõned aastad hiljem pani vanaisa aidale eteniitkatuse peale. 
Mina aitasin plaate üles upitada.

Kolmas pilt aidast on tehtud 5 aastat tagasi, suguvõsa kokkutuleku ajal. 
Ikka üks lust ja lillepidu. 

Koht, kuhu noored kokku tulevad.

 2010

Vanaema-vanaisa on läinud igavikuteedele, nende lastest on saanud vanaemad ja vanaisad.

Minu ema oleks juba vanavanaema... kui ta oleks.
Võiks ju olla... sündinud 1929.

Aga lõpuks veel aidajuttu raamatust.

"Vilja- ja riideait ehitati palkseintega ... ning maapinnast kõrgemale."

Ma mäletan küll. kui põnev oli sinna aida alla ronida. Lubatud ei olnud, seal oli klaasikilde.

"Tihti oli aida esiküljes ulualune."

Jep, vihmaga sai seal aidatrepil istuda. Aga fotodelt näen, et vahepeal oli aegu, kus aidatreppi ei olnud. Ju oli vana lagunenud ja uus veel ehitamata. 
Viimased trepid on olnud pikad, ikka ühest aidaotsast teiseni.

"Suurema hulga aitade ühise katuse alla ehitamine oli levinud peamiselt Saaremaal ja Muhus."

Kes seda teab, mis kandi mees see oli, kes kunagi Kesk-Eestis selle aida ehitas. Minu vanaema ja vanaisa kolisid sinna 1939. aastal.

Selline siis minu aidalugu teemasse 101 Eesti vana asja.
...

Kommentaare ei ole: