Esmaspäev, 30. märts 2015

Eesti vanad asjad... vikat

...
Ma oskan vikatiga niita.
Pisut.

Talvist lehmaheina ma muidugi tehtud ei saaks, aga sületäie sõime viimiseks, sellega saan hakkama.
Onu õpetas, et kuidas hoogu võtta ja millise nurga all hoida.

Ma ei usu, et mu niitmine just elegantne välja näeb.

Mäletan aegu, kui mu lapsepõlvemaal ainult vikatiga niidetigi. 
Õuepealne ja majatagune, põõsaste vahelt ja sauna juurest.
Juba hommikul vara, sest päeval palavaga see töö ei sujunud.

Õde meenutas, et just vanaema oli see, kes niitis, mitte vanaisa. Küllap see oli tööjaotus, ja vanaisa käis linnas tööl.

Muidugi niitsid ka onud. Kui nad parasjagu maal olid.

Aga mulle ei meenu ühtegi fotot niitmisest, ei varasemast ega hilisemast ajast.

Vikati luiskamist ma selgeks ei saanudki, kuidagi läbi häda midagi toimetasin. Mu meelest oli luiskamine väga peen ja põnev toiming, ja see hääl: siuh-säuh-siuh-säuh.
Seda vist ei kuule enam kunagi.

Vikatit lõigati ka, siis kui luiskamine enam ei aidanud.
Ja pinniti.

Mina piirdusin niitmisega. Mõnikord nüüdki, kui kuskil nõgeseid vaja materdada, võtan vikati appi.

Mis sest, et luiskamata ja teritamata, pinnimisest rääkimata.


...

Kommentaare ei ole: