Neljapäev, 12. märts 2015

Eesti vanad asjad

...
Mul on nüüd see raamat.
Autor Piret Õunapuu.

19 asja on ära loetud, läbi katsutud, omaks mõeldud.
Vanainimese asi: pea kõik need vanad asjad tulevad tuttavad ette või toovad niisama lugusid meelde.
Mõni üksik jäi võõraks, aga puudutamata pole neist küll ükski jätnud.

Ohvrikivi, see esimene lugu.
Ürgseim altar.

Minusse on neist ürgsetest aegadest kodeeritud kivine usk ja usaldus. 
Kivikilluke pihus võib rahu ja tasakaalu anda.

Tegelikult, minagi olen ohverdanud kivisele altarile.
Üks nendest seal kaugel meres on minu kivi.


Sõrmus oli see, mis kivile sai antud.
Keskkooli lõpusõrmus. 
Väga palju aastaid tagasi.

See tuleb mulle ikka meelde, kui jälle sinna satun.
Hauaneeme kaldakividele.
Vaatega merele.
Pilk sellel suurel kaugel kivil.

Nagu seegi, et nendel kividel on mitu põlve esivanemaid oma igapäevast elu elanud.

Neil kividel olen roninud mina, minu lapsed ja lapselapsed.

Mingi jälg ometi sellest kõigest on ometi jäänud.

Kui mitte muud, siis sõrmus seal põhjas, suure kivi külje all.
Kaugel meres.

Omamoodi ohvrikivi.
 ...

Kommentaare ei ole: