Ratsa sea seljas

...
Teatavasti pühapäeval leht ei ilmu.

Tõsi see on, et eilnegi LP alles lugemata, kuid ma pole kindel, kas ma viitsin lugeda lugusid Evelinist ja Zuzust. Toredad tüdrukud mõlemad, aga eks on neid ja neist juba kuuldud ka. 

Teema tüütust kevadväsimusest kõnetab küll, aga kokkuvõttev lause: väldi kohvi ja leia aega pikutada enam ei kõneta, sest pikutan ma nagunii ja kohvist ei raatsi loobuda.

No siis ma võtsin ette jälle need vanad ajalehed Digaris, ja kuidagi jäi sõelale sõna meresiga. Tegelikult oli terve pealkiri huvitav... Saaremaa kaluri sõit meresea  seljas. (Järva Teataja, juuni 1935).

Mulle tuli meelde jutt, kuidas minu vanaema sea seljas sõitis. Üksikasju hästi ei mäleta, aga kuidagi oli nii, et siga tormas sulust välja, ja otse vanaema jalgade vahelt läbi. Ju oli suur siga, et hästi ei mahtunud. Vanaema oli mul küll üsna pikajalgne. 

Oli ikka korralik traav olnud, vanaema oli kaksiratsi sea seljas, endal selg sõidu suunas.

Kuidas lugu lõppes?
Ega ma nüüd täpselt ei tea, see oli enne minu ajaarvamist, aga kujutan ette, et siga söödi ära.
Vanaema elas pika elu ja oli minu jaoks olemas üle 40 aasta, isegi mu lapsed said teda tunda ja armastada.

Aga ma arvan, et see lugu Saaremaa rannas juhtus veel ehk kümmekond aastat varem. 

Igatahes siis oli aasta 1935.

Kohalik elanik R.Kuusk nägi Ööri lõpes ranna lähedal mingisuguse looma vees sukelduvat. Et selgusele jõuda, astus ta lähemale. Sellest hirmudes püüdis mereelukas rannast eemalduda. K. püüdis teda takistada, asudes mereelukas selga. Nii sõitis ta mõnedki meetrid edasi. Temale tulid abiks mõned rannal seisvad mehed ja hulgakesi said nad mereelukas kinni püüda. Loom oli hirmus tige ja mõnelgi mehel rebis katki riided ning kriimustas käsi. Lähemalt vaadates osutus loom springelaks - mereseaks.

Edasi ütleb artikkel, et looma lahkamisel leiti ta kehast püssikuul, mis oli tekitanud siseelundites mädanemise. 

Meresiga oli 2,5 meetrit pikk ja kalurid said temast üle 80 kilogrammi puhast rasva.

Lõpuks ütleb artikkel veel, et meresigu on siinsetes vetes harva ja sellega kokku on viimase 20 aasta jooksul Tiirimetsa ümbruses kätte saadud vaid 3 looma.

Nii et selle sea saatus on meil rohkem teada, tänu ajakirjandusele 80+ aastat tagasi. 

Ja veel üks siga, seegi sealsamas Ööril. 

Postimees, november 1936.

Kirjutatud on, et Sõrve rannas Ööri külas uhtusid lained kaldale tundmatu mereeluka luukere. Luukere oli 187 cm pikk ja rohkete lülidega. Luukere on antud loodusteadlaste kätte uurimiseks, kes peavad kindlaks tegema, mis loomaga on tegu.

Järgmine Postimehe number annab juba loomast põhjaliku ülevaate. Ülikooli teadlastel õnnestus luustiku põhjal loom määrata.

Nimelt kuulus luustik mereseale ehk pringlile. Loom on sügavvete elanik, kes harva randa satub. Ta on imetaja, sünnitab tavaliselt ühe poja. Toitub kaladest, suus on 80 kuni 100 hammast. Suurt ühiskonda ei armasta, tavaliselt liiguvad paarikaupa.

Nii on kirjutatud Postimehes rohkem kui 80 aastat tagasi.

Mul tekkis huvi, kus siis see Ööri lõpp on.  Kohanimi Tiirimetsa on tuttav, isa ootas seal laeva, et välismaale põgeneda.
Aasta siis oli 1944.
Sõit oli ühe sugulase poolt kinni makstud, kes ise sai õnneliku juhuse tõttu varasema laeva peale. Rahvast ootama oli kokku tulnud tohutu hulk, laev aga jäi tulemata.

Selline Eesti elu siis 30ndatel ja 40ndatel.

Aga see meresiga?

Ametliku nimega harilik pringel.
Wikipedia andmetel.
Keskmine kehapikkus 160 cm ja kaal 60 kg.

Ei tea, kuidas need saarlased 80 kg rasva said!
See pidi ikka üks suur siga olema!

Ja üks mees sai kunagi kinnitada, et tema on meresea seljas sõitnud!
...

II sammas... puust ja punasega

...

Võiks muidugi otsida tähtedele punase värvi, aga äkki mõjub ärritavalt. 

Teema iseenesest juba ärritab, nii et hari läheb punaseks. Ma üritan elada teadmatuses, aga kuna meedia ja poliitika hingavad kord koos, kord kordamööda (tänane saade Vikerraadios) kuklasse, mõtlesin, et heidan siis pilgu oma paberitesse ka. 

No see 10 lehekülge lepingutingimusi jääb minu poolt küll läbi lugemata. Tegelesin teemaga septembris 2017, ja ma ei usu, et ma tookordki kõigest aru sain.  Juba siis pakkus kriminullide lugemine mulle rohkem huvi kui teadmised nigelast sissetulekust pensionärina.

Loomulikult oli lepingus kirjas, et lugege läbi ja küsige, kui aru ei saanud.

Loomulikult ei saanud ma aru, aga ei küsinud.

Loomulikult oleks mõni kokkulepe olnud majanduslikult kasulikum, aga milline? 

Loomulikult läks nagu läks.

Aga täna üritan läheneda teise kandi pealt. 

Õnneks on allkirjastatud avaldus vaid kahel leheküljel.

Võtan ette numbrid ja hakkan nendega manipuleerima.

See nii hea sõna, sobib mitmesse konteksti, ja ikka säilitab sellise negatiivse alatooniga.

Manipuleerime siis.

Avalduses on kirjas, et mu sissemaksete suurus on  8851.94 EUR

Garantiiperioodi pikkus 15 aastat.

Pensionimakse 37.20 kuus ja pensionimakse eritingimustega 34.00

Mis need eritingimused on, tont seda teab.

15 aastat pakkusin ma ise, oletades vist, et kui ma nii kaua veel elan, siis ega ma enam eriti ei kuluta.

Mida ma aga päris kindlasti tean, on see, et igakuiselt laekus mu arvele iga kuu 12ndal 34.25... mis pole nagu kumbki summa, mis paberilt vastu vaatab.

No ja siis ma natuke arvutasin: 15 aastat, igas aastas 12 kuud.

15 x 12 = 180 kuud.

Nüüd korrutan need 180 kuud oma laekuva summaga (34.25)... ja saan 6165 EUR.

Edasi... lahutan kogutud summast minu arvele mineva summa.

8852 - 6156 = 2696

2696 EUROT... et mis või kus.

Kui nüüd minu arusaamine nihkes on, on vabandus varrukast võtta. 

Ma ainult manipuleerin siin natukene käepäraste numbritega.

Aga see pole veel kõik.

Nüüd tegi riik žesti ja lisas pensionile loetud hulk eurosid (ma isegi ei viitsi vaadata, kui palju täpselt).

Aga päris kindlasti tean, et 12. kuupäeval laekus  II samba tagavaradest mu arvele 30.09 EUR, mitte 34.25 nagu eelmisel kuul.

Mis on seega 4 eurot ja 16 senti vähem kui tavapäraselt.

Mis on järelikult tulumaks minu pensionilt.

No ja nüüd võiks ju edasi arvutada.
Et umbes 13 aastat saan ma veel oma II sammast... see teeb miski 155 kuud. Ja iga kuu maksan ma umbes 4 eurot maksuametile, kui nüüd numbritega manipuleerida, siis teeb see umbes  645 eurot.

Ja kui ma need eurod liidan juba kaduma läinud eurodele, saan juba numbri 3340.

Ma arvan, et need, kes II sambaga ei liitunud, pole küll midagi kaotanud.
Kui nüüd võetakse vastu otsus, et II samba raha saab välja võtta, siis mulle palun minu 3340 eurot.
30 eurot võib mulle endiselt igakuiselt arvele kanda!

Kes viitsis kaasa mõelda, siis väike vabandus.
Numbrid mulle meeldivad, aga panganduses ja investeeringute tegemisel on mu teadmised nullilähedased.
Lähenesin olemasolevatele numbritele vastavalt oma matemaatilistele arusaamadele.
...

Ps Lõpetama peab ikka positiivselt!

Kui eelmise aasta tuludeklaratsiooni vaatasin, nägin, et oleks saanud ühe toetava ülekande eest tulumaksuvabastuse. Aga et ei olnud laekunud tulumaksu, polnud ka midagi tagasi saada!
Jeee!!
Nüüd kindlasti toetan fondi uuesti, vähemasti on siis põhjust deklaratsioon täita ja üllatus-üllatus... ehk saab midagi tagasi ka!
...
Ps ps
Aitäh lootustandva kommentaari eest! Tundub, et kui ma end kokku võtan ja planeeritud 15 eluaastale lisaks veel 9 elan, olen oma sissemaksed kõik ära kulutanud.
Arvestades muidugi praegust maksusüsteemi.

Oleksin selleks ajaks aasta-paar vanem kui mu vanaema, kui ta suri.
Emast olen ma juba praegu paar aastat vanem.
...

Naabritel külas

...

Ei saa olla paremat ajastust, kui Peterburi külastamine 22. aprillil, Lenini sünnipäeval. 

Nii oligi.

Õigel päeval õiges kohas.

Ega seda linna nime kerge välja lugeda ei ole, sest laeva aknad nagu natuke hägused, aga kinnitan, et  just nii see on.

Ленинград

Ja just Lenini sünnipäeval me seal käisime, päris suure seltskonnaga.

Эх как много эстонских женщин... arvas ka noorepoolne vene mees, kes Peterburis meie transfeeri korraldas.

Eelmisel õhtul võtsime kajutikaaslasega vastu otsuse, et puhkame endid korralikult tähtsaks päevaks välja, ja läksime vara magama.
Et siis olla erksad, tegusad, lõbusad ja säravad.

Särasimegi!
Päev aitas kaasa, päikest jagus ajani, kui tagasi laevale läksime.

Linna pidusse minna soovijaid... no et sünnipäev... oli palju, meie seisime hommikul, passid näpus, poolteist tundi järjekorras, osal meie rahvast kulus tunnike rohkem. Aga pole hullu, me enamik nõuka-aegsete kogemustega, mõnel isegi Artekis saadud karastus.

Ette minnes ja tagasi vaadates võib öelda, et nii suurt tähelepanu ei ole mu isik ammu pälvinud ja nii põhjalikult pole mind juba ammu keegi näost näkku vaadanud.
Siis pole ka ime, et selle nimel seisin ma nende päevade jooksul korduvalt järjekorras... mis sest, et peamiselt vaadati ja võrreldi omavahel vaid mu nägu ja passipilti.

Vähe sellest, kogu mu reisipagas valgustati mitmeid kordi läbi, jumalast õnn, et kõik keelatu koju maha jätsin, mis iganes see siis ka oleks olnud.

Kuna meile pikka aega sünnipäeva tähistamiseks ei antud, tuli iga minut väärikalt ära kasutada.
Linnaekskursiooni tegime ise, piirkond  Iisaku katedraal lähedus ja Nevski prospekt. Silmaringi laiendamine tuli enne (ja pärast) läbi interneti toimetada, midagi oli vanast ajast meeles ja üht-teist mäletasid kaasteelised.

Minu mälus on sõnad Ermitaaž, Talvepalee, Neeva, Aurora, blokaad, kirikud ja katedraalid,  Peeter Esimene, Puškin, Lermontov.

Üks reisikaaslane teadis lugu kassidest, teised huvitusid apteekide arhitektuurist (koos ülevaatega kaubavalikust), toanaaber otsis erilisi maitseelamusi ja ühiselt pühendusime kommide ja šokolaadide lähivaatlusele.

Muidugi olime avatud kõigele, mida silm haaras.

Ma vahtisin ikka hoolega... kaamera näpus ;)

Et millega inimesed tänaval tegelevad.

See ei ole mina, kes pildistab. Kahjuks ei seegi, kes poseerib...

Ma sihtisin oma fotokaga niisama juhuslikult siia-sinna.

Väiksed detailid ja suhtlemine suures plaanis.

Kusjuures, lai naeratus ja hõredasti kuldhambaid... see ei mõjunud õõvastavalt ega takistanud vestlust arendamist.

Mulle inimesed meeldivad.

Ei ole ühtegi pidu ilma piduliku söömaajata. Kuna õhtuöök ootas meid laevas, ja söömise peaproov oli juba esimesel õhtul, siis tegime linnas vaid paar pisikest kohvipausi.

Kuna ammu ei olnud ühtegi stalovajat külastanud, ei jätnud võimalust kasutamata.

Ikka selline ehtne Vene värk.
Tellisin endale kahe palliga jäätise (90 rubla), pudeli joogivett 60 rubla ja caffe latte 85 rubla, kokku 235 rubla.

Natukene arvutamist (nagu ikka!) ja teadmine, et sain hakkama umbes 3 euro ja 25 sendiga.

Klass kangem oli järgmine söögikoht.
Kultuurimaiguline.
Kohvik Literaturnaja.

Juba oli tunda suuremat pidulikkust ja loomingulist meeleolu.

Ja kui siis Pavlova kooki (3), Caesari salatit (1), espressot ja pudelivett toodi, oli kõik ilmselgelt ootamist väärt.

Arve neljale  2480 rubla.

...
Võiks ju rääkida vaatamsväärsustest, aga kes käinud, teab isegi.
Kes veel pole käinud... no küll jõuab!

Aeg läks ruttu, suurlinna elu elatud, suure juhi sünnipäev meeles peetud, suundusime tagasi laevale.
Laevatrepil sai veel katsetada, mis tunne on, kui öösel äkki kõigutama hakkab.

Tuul laeva.

Veidi merehaiguse tunne tuli.

Polnudki vaja eriti kõigutada.

Õnneks sai trepilt otse laeva ilma olulise ootamiseta.

Printsess Anastassia.

Mu meelest selline mõnus laev, liigse luksuseta.
Ei olnud kajutis telekat, raadio ei töötanud, vedelseep oli sisse panemata, aknast välja ei näinud (kardinad olid ees), hommikul sooja vett ei tulnud.

Mulle sobis, ma selline vähenõudlik ja kodus käin ka mõnikord külma duši all. Kui juhtub suitsu sisse ajama, siis kütta ei saa.
Kui kütta ei saa, siis sooja vett ei ole.
Mõnikord ikka juhtub.
Nagu täna.
Suitsu oli nii palju, et kahtlustan, et naabrite suitsuandurid hakkasid ka tööle.
Puhur hoidis lõkkekest pliidi all, nii et lõpuks oli täitsa leige vesi.
See võis olla muidugi puhuri soojusest ka.

Kui nüüd keegi arvab, et ma midagi kritiseerin või niisama virisen, siis päris kindlasti mitte. Laev oli puhas, reisikaaslastele oli sooja vett jagunud ja aknaga kajutit ei luba ma endale ka mitte Rootsi sõites.

Õhtune pidulik söömaaeg oli nauditav. Jõime valget veini ja krõbistasime krevette.

Päeva lõpuks sai veel muusikat, tantsu ja laulu ka.

Mitte et me ise tantsinud ja laulnud oleks. See oli kõrgem klass, me vaatasime ja nautisime.

Kuigi jah, järgmisel hommikul tunnistasid mõned meie hulgast, et nemad küll olid laulnud.
Tausta.
Pubekatele.
Aga see vist oli kuskil karaokebaaris.

Me see aeg juba magasime.
Kaua sa ikka pidutsed.

Niipalju siis viimasest reisist.

Sai käidud naabrite juures... sedapuhku Venemaal.
Nagu presidentki.

Mul varsti piirinaabritel ring peal, hiljuti Rootsis, Soome sai ka korraks sisse põigatud, pisut pikem visiit jääb juulisse. Enne seda tuleb veel käsitöölaat Riias.

No ja siis võib järgmist suve hakata ootama ;)
...

Pane kokku reisiplaan

...
Reklaam selline hüppas ette.
Planeeri päev Stockholmis.
Pane kokku reisiplaan.

Mul on nii ja naa, aga üldjuhul pole ma suur planeerija. 

Kui kuidagi muidu saab. 

Kui ei, siis ei.
No et kui ei saa.
Siis planeerin korralikult.

Enamasti mul juhtub.

Seekord juhtus nii, et Pilvi küsis, mis ma arvan rahvariietest.

See oli 26. märtsil.

Mina arvasin hästi.

Ja 8. aprillil olin Stockholmis.

Kolmeks päevaks, kusjuures esimene oli jõudmise päev, teine olemise päev ja kolmanda õhtul taas laevale.

Rootsireis jaguneb mul üsna mitmeks osaks. Kuidagi juba nii välja kujunenud.

Esimene osa on aeg laevas, sinna ja tagasi

Teine osa Pilviga koos veedetud aeg

Kolmas osa on aeg, mis kolistan mööda Stockholmi
Neljas on ürituste aeg... ikka ju midagi ette võtan või kuskil käin.

Viies aeg on Tallinnas olemise aeg, enamasti tagasisõidul.
Kui just auto sadamas ei oota.
Mõnikord ootab ka.

Laevas oli nagu ikka. Tavaliselt istun show-baaris, kaasas mõni ajakiri või ristsõna. 

Või mõlemad.

Ja kasutan sooduskupongi. 

Siider poole hinnaga

Šampus 3 eurot. 

Kuidas kunagi.

Mõnikord viitsin kesköist programmi vaadata, mõnikord mitte. Seekord tagasisõidul vaatasin.

Loosipileti ostsin, kuigi teadsin, et nagunii ei võida. Ma mitte kunagi mingite loosimistega ei võida, aga mõnikord hoian õnnele ust lahti. 

Äkki tahab minu juurde tulla! Suure võidu näol.

Nii kui esimene number välja hõigati - see oli 72 - oli selge, et ei mingit võitu. 

Minu pilet oli number 27. 72 oli kui kinnitus: ära mitte loodagi!
Lootsin ikka, lõpuks valiti ju kaheksa numbrit, miks siis mitte. Seda enam, et üks vanem daam võitis kahe piletiga ja üks vanahärra niisamuti!

No aga ei! Mina mitte kunagi!

Kajutit jagasin meeldivate eestlannadega. Siis, kui läksin. 

Katsusin nende vastu ka kena olla, olin tellinud hommikusöögi, nii et lahkusin kajutist, kui kõik alles magasid, ja veetsin kogu hommiku kohvitassiga.  Nautisin väljavaadet ja vaatlesin seltskonda.

Ilmselgelt sõin kõhu korralikult täis ka.

Kui juba, siis juba, küll kodus jõuab paastuda!

Tagasisõidul jäin ka kajutiga väga rahule. Isegi see ei seganud, et seekord seda kellegagi ei jaganud ;)

Nii et hommikusöögi oleks võinud vabalt endale kajutis lubada. 

Aga oli juba tellitud ja makstud.

Ja miks ka mitte, tore ka jälle istuda, vaadelda ja kala süüa!

Pilviga koos oldud aeg on kvaliteetaeg. Kui ikka tahad midagi suguvõsa väga vana aja lugudest teada, siis kellelt veel küsida! 

Pilvi sündis, kui EV sai 10 aastaseks.

Kodus püüdsin end veidi kurssi viia ajaga, kui Pilvi sündis. Ma leian ikka võimaluse koduseid töid ja tegemisi edasi lükata.
Näiteks 90 aasta taguseid ajalehti lugedes.
Aga see lugu juba oli.

Pilvi juures ka. Ma isegi ei tea, kuhu Pilvi vahepeal paariks tunniks läks. Ta laulab kooris ja käib line-tantsus.
Mina pole kunagi osanud ei laulda ega tantsida.

Kõndima ka ei läinud, läksin ajas tagasi: leidsin karbi vanade fotodega, lappasin neid. Enamik oli mulle tuttavad, eks paremad olidki tal karpi kokku korjatud. Ja eks just need omal ajal ka Eestisse sugulastele saadetud.

Pildid mulle meeldivad, kümmekond panin kõrvale, et saan küsida. Millal tehtud ja kes pildil, sest kui keegi veel üldse teab ja tunneb, siis on see Pilvi. Eriti fotod kolmekümnendatest.

Pilviga koos vaatasime õhtul telekat. Esimesel õhtul tuli seal miski tõsieluseriaal, seekord viis naist külastasid üksteise kodusid. Ja pidid ära arvama, kelle kodu on.  

Kodudes jalutati ikka kõik ruumid läbi. Loomulik, et enda kodu tundsid nad kõik ära, aga kaks naist panid ka kõik ülejäänud õigesti paika.
Ja üks arvas ainult enda oma õigesti.

Ma ei mäleta, millise naise kodu see oli.

Teisel õhtul oli ka selline eluline saade, selles mõttes, et juhuslikult (?) kokku pandud neljane seltskond pidi ühest metsikult paigast kujundama omanäolise aia.
Neidki oli tore vaadata.

Miks ma sellest kirjutan? Lihtsalt hea oli vaadata saateid, kus ei ole mingit üksteisele ärapanemist... või lihtsalt tundus mulle, kuna ma Rootsi keelt ei mõista.
Ikkagi, sellest saab ka sõnadeta aru, kui suhtlemine on mõistev ja sõbralik.

Vähemasti mulle tundus.

Teisipäeval  tegime tiiru linna peal, mõned soodsad ostud ja lõunasöök Stockholmi Eesti Majas.

10 euro tasumisel sain salatit vabalt tõsta, lõhe toodi hiljem lauale, oli ka kohvivõimalus.

Supp vist oli ka hinna sees, aga seda me ei võtnud.

Sama hind oli, kui viimane kord kaasaga Tallinnast tulles teel peatuse tegime ja lõhet sõime, ilma vabalt valitud lisanditeta. Ja ilma supi  ja kohvita.

Nii et Eesti Majja lähen järgmine kordki, seda enam, et toit oli väga maitsev.

Ja ikka koos Pilviga, sest järgmine kord on minu kord välja teha :)

Üritusi seekord ei ole olnud.
Polnudki plaanis, tavaliselt oleme mõnd muuseumi või vaatamisväärsust avastamas käinud, seekord tundsin, et parem mitte.
Nii hea oli lihtsalt olla!

Reisiplaanist siiski ei pääse, aga see on juba järgmine reis ja järgmine lugu.
...

Pane ennast põlema

...

Ma olen alati teadnud, et eesti keel on väga rikas igasuguste sõnade ja väljendite poolest, ja iseenda rõõmuks (?) õpin ma kogu aeg juurde. Tänu sellele, et hoian silmanurka peal hetke poliitilistel oludel, sain teada, et kui kõlab soovitus: osta Statoili stardipakett, siis tähendab see seda, et pane ennast põlema. 

Ma ei tea küll, mis ma selle teadmisega peale hakkan, aga sõbrants ütles, et uute teadmiste omandamine pidi mälu ärksana hoidma.

Võin ju üritada, sest kurb näha, et vägisi libiseb käest.

No see mälu.

Aga see on omaette lugu ;)

Põlemisest kuulsin ka sõbrantsi käest. 

Jumalaema kirik Pariisis. 

Haiget teeb, kui sinuni jõuab teadmine, et midagi ajaloolist on jäädavalt kadunud.

Loomulikult ehitatakse üles. 

Taastatakse. 

Uhkus ja ilu saab uhkem ja ilusam olema. Ehk ka tulele vastupidavam.

Aga see ajalooline aura, mis tol ööl põles, see on jäädavalt läinud.

Loomulikult teeb see haiget.

Aga kui suunata mõtteid... et see, mis juhtub, on ette määratud. Märguanne. Ehk aeg näitab, mida oleks pidanud märkama.

Meenub üks teine põlemine.

Märts 1944.

6.-7. märtsil pommitasid NSV Liidu õhujõud Narva linna, hävis enamik vanalinna keskaegsetest ehitistest.
Mõni päev hiljem toimus õhurünnak Tallinnale. Hävis 1549 ja kannatada sai 3350 hoonet. Süttis Niguliste kirik, maha põles Estonia teatrimaja, hävis osa vanalinnast.

"Eesti Sõna", 18. märts 1944

Vähem on räägitud Tartu pommitamisest, korduvad õhurünnakud veebruaris ja märtsis, suured purustused südalinnas ja hukkunuid 100 ringis.

Masendav, kui ajalooline hoone mingil saatuslikul hetkel süttib ja põleb, aga palju-palju rohkem puudutab see, kui purustamise ja põletamise taga on inimtegevus ja poliitika.

Isegi nüüd, 75 aastat hiljem, on valus sellele mõelda.

13. märts 1944, "Sakala"

Hukkus 757 inimest.

...

Põlemine Prantsusmaal

Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis". Olen seda lugenud, tõenäoliselt rohkem kui korra, sest mäletan päris hästi.

Kiriku juures käinud ei ole. Isegi Pariisis mitte, nii et ei ühtegi mälestust.

Aga mõistan kõik neid, kellel kirikuga isiklik suhe, ja loodan, et kirikusse tuleb tagasi ka seda tõelist ajaloolist hõngu, sest palju väärtuslikku sai ju tulest päästetud.

...

Lapivaip 100

...
Sain kauni kingituse.
Raamatu.
"Minu Eesti täna".

Olin teadlik, ja ootasin.

Head asja on hea oodata, eks ma natukene kibelesin, aga mitte nii palju, et takka oleks kiirustanud. 

Tartusse vastu läinud.

Kohtusime Magdaleena haigla trepil.

Üks armas inimene andis kontaktid ja teine armas inimene tuli ja tõi.

Nüüd on ta mul olemas.

Läbi olen sirvinud mitu korda, lapanud, et lappe imetleda.

Tasapisi loen.

Igal pisikesel tekil oma lugu, iga tegija on oma loo raamatusse jäädvustanud. Ja oma nägemuse Eestimaast vaiba sisse kujundanud.

Kui aus olla, olen ma vaipa näinud ka. 

Suurt vaipa.

Siis, kui Viljandis "Nähtamatut daami" vaatamas käisime, oli vaip Ugala Teatrigaleriis näitusele välja pandud.

Nüüd tahaks uuesti näha. Igat vaipa eraldi vaadata, raamat käes, et lugu ja tegijat meelde tuletada ja kokku viia. 

Ja tehnilist teostust lähemalt uurida.

Tublid naised!

Imetlen nende kaunist käsitööd, aga samas on imetlusväärne ka idee ja ettevõtlikkus see ellu viia. 

...
Nüüd on neil käsil uus projekt, mis seekord ühendab Baltimaade käsitöösõpru.

Lapiline Balti kett.

Mõtlesin tegelikult ise ka, et võiks ühe lüli kujundada ja teostada. Mingi mälestus mul on, tohutu elevus ja meeletud rahvahulgad. Pidime jõudma ühte kindlasse punkti, aga jõudsime vaid Türile, siis enam edasi ei pääsenud. Olime terve bussiga majandist tulnud, äkki olime täielikus ummikus. Kuna aeg oli niikaugel, mahutasime end ketti sealsamas linna vahel. 

Aga lapitöö oleks tahtnud teha hoopis sellest hetkest, kui poja oma vanaemaga koos Tallinnas Kaarli kiriku juures Balti ketist osa said.

Mu ema oli 60 ja Ivo 13.

Aasta siis oli 1989.

Aga see uus projekt... tähtaeg kukkus, töö jäi tegemata. 

Samas, Balti kett 30 on alles augustis, võiks ju veel?

Mul kipubki olema, et viimasel minutil... või natuke hiljem.

 ...

Aasta 1928

...

1928. aasta veebruaris sai Eesti Wabariik 10 aastaseks.

1. septembril 1928 sündis Pilvi.

Eelmisel nädalal käisin tal Rootsis külas.

Täna tuhlasin vanades ajalehtedes.

Et milline oli Eesti 90 aastat tagasi. Mis toimus, millest räägiti.

Aastal 1928.

Kõigepealt muidugi sünnipäev... EESTI 10

Paraadidel, pidustustel, aktustel murruna rahwast.

Eesti riigile saabusid õnnesoovid välisriikidest.

Taanist tuli terwitus kingitusega - wasaraga Riigikogule. Wasar on walmistatud kallist elewandiluust ja hõbedast. Tema käepideme hõbedaga ilustatud neljakandilisele osale on paigutatud Eesti ja Taani wapid. Wasara pääpoolse osa küljes on annetajate graveeritud päälkirjad.

Sakala, 26. veebruar 1928

Riik oleme meie ise

Iseseiswa riigi loomisega Wene ilmariigi suitsewatel waremetel keset suure rewolutsiooni ajaloolikke wapustust ja oma iseseiswuse kangelasliku kaitsmisega on meie rahwas möödunud aastakümne algul enesele korraga koha wõitnud wabade rahwaste aulikus peres. iseseiswuswõitluse arukordsed jõupingutused mitmekordse üliwõimu wastu wõiduka lõpuga äratasid rahwa hinges uinuwa julguse ja wahwuse waimu. rahwas sündis uuesti üle öö, enesest maha raputades aastasadade pikkuse halwatuse.

...

Aga oli ka muud.

Sakala, 1. september 1928

Briti meremeeste laibad Tallinnas

Reedel oli Tallinna sadamas Briti hukkunud meremeeste puusärkide üleandmine veolaev "Trurolt" ristleja "Championile". Üle anti kokku 39 puusärki.

Mind hakkas huvitama. 

Millal hukkusid?

Miks hukkusid?

Ja siis leidsin.

Vastuse.

Vastuse, mis viis ajas veel 10 aastat tagasi, EW algusaegadesse. 

Tegemist on Briti allveelaevaga HMS L 55, mis uppus 9. juunil 1919 aastal Koporje lahes lahingutegevuse käigus Nõukogude Venemaa vastu. Vrakk leiti Nõukogude miinitraaleri poolt 1927. aastal ja tõsteti üles 11. augustil 1928.

Hukkunud meremeeste säilmed toimetati esmalt laevaga "Truro" Tallinna, kuna venelased keeldusid ühtegi Inglise sõjalaeva oma vetesse lubamast.

Kirste oli 39. 

Mustad puukirstud, kaunistuseks valge riidepalistus. 

31.08.1928 tõstetakse puusärgid aurikult Truro ristlejale Champion. 

Inglise ristleja andis waadata. Laew on 63 sülda pikk , see on umbes 150 sammu. Wõtab terwe silla oma alla. Pikem kui Toompea lossi esikülg. Ja see polegi weel kõige suurem weesõdija, "ainult" 3750 tonni. Inglismaal on aga ligi 30.000 tonnisisi. Sarnane ei mahukski meie sadamasse.

"Kaja" 01.09.1928

Aga 1. septembril 1928. aastal sündis Pilvi.

Pilvi oli 16, kui koos oma ema ja vennaga paadipõgenikena Eestis lahkusid.

1944. aasta sügisel.

Rootsi.

Rootsi on teemaks ka 1928. aasta 1.septembri "Sakalas".

Riigivanema Rootsi-sõit.

Esmaspäeval, 3.septembril kell 7 p.l. lahkub riigivanem J.Tõnisson ühes saatjatega Tallinna sadamest, et Rootsi kuningale külla minna. Riigivanem ühes saatkonnaga sõidab sõjalaevadel "Lennuk" ja "Vambola". Lahkumisel rivistatakse sadamas aukompanii.

Teisipäeva hommikul kell 6 võtab Almagrundi juures Rootsi sõjalaev riigivanema vastu, saluteerides riigivanema lipule.

"Postimees", 4.september 1928

Rootsi ajakirjandus külaskäigu eel

Rootsi ajakirjandus pühendab riigiwanem J.Tõnissoni külaskäigule suurt tähelepanu, awaldades iseseiswale Eestile kõige soojemat poolehoidu.

Göteborgs-Posten pühendas 1.septembril oma laupäewase wäljaande esimesed kaks külge Eesti riigiwanema oodatud külaskäigule.

Tegelikult mõtlesin, et ma vaid loen 1.septembri ajalehti aastast 1928.

Aga läks nagu läks.

Rohkemaks läks.

...