Vihmase ilma väärtustamine

 ...

Veel neid nädalataguseid meenutusi.

Kui ma kirikust välja tulin, sadas päris hullusti. Ja siis tuligi mulle meelde, et kohe kiriku kõrval on veel üks kunstigalerii.

Vabaduse galerii... Vabaduse väljak 6

Paterdasin siis läbi väiksemate loikude, suurematele tegin ringi peale. Peaaegu oleks ümber mõelnud... aga nii kergelt ei saa ometi alla anda!

Galerii iseenesest on tuttav, viimati käisin eelmise aasta augustis, näitus "Kordumatu etendus", kunstnik Feliks Sarv.

24.08.2024

...

Seekord siis Mari Roosvalt "Oma aeg, oma luba". Näitus hõlmab 1990ndatel valminud erinäolisi teoseid ...

... ja sealt edasi teekond, mis jõuab originaalsete ja omapäraste kollaažideni.

2025

FB-s, just hetk tagasi andis galerii mulle märku: täna kell 17.00 on galeriis kohtumine näituse kuraatori ja kunstnikuga. 

Ja takka järgi tarkusena (ehk siis hilinenud kodutöö) teadmine, et kunstnik, kelle näitus Jaani kirikus, ja kunstnik, kelle näitus Vabaduse galeriis, on sündinud ühel ja samal aastal. 

Kui numbritest rääkida.

Tuntud kunstnikud juba varasemast ajast. 

#tagantjärele
...

Nägemata... tegemata

 ...

Kui kirikukellad just siis poleks lööma hakanud, kui mina, vihmavari kaitset pakkumas, Vabaduse väljakule kõndisin, ma kindlasti poleks kirikusse läinud. Kirikukellad lõid, ma kiirendasin sammu ja astusin sisse. Meenus, et kuu algul avati seal kunstinäitus, aga mis ja kes, seda ei mäletanud. 

Oligi hea võimalus pilk peale heita.

12.06.2025

Seda ma tegingi. Käisin näitust vaatamas.

Aga kõigepealt istusin, kuulasin, osalesin. Neljapäeva keskpäeva palvus. Muusika. Piibli lugemine. Mõtisklus. Palve.

No ma ei ole ei ristitud, ei leeritatud. Seega mitte ka koguduse liiga. Aga mulle meeldib aeg-ajalt kirikus käia. Istuda ja kuulata. Vaadata.

Aeg maha võtta.

Ja lõpuks ju näitus Jaani kiriku galeriis.

Üks foto näituselt...

Pilt tuli uuesti silme ette, kui  mõned tunnid hiljem rongijaama jõudsin.

#tagantjärele

...

Suhtlemisvaegus

 ...

Ma pean ikka sinna kohvitamise teema juurde korraks tagasi tulema. Hetk on ka sobiv, väljas vihmane ja pikale veninud hommikukohv käeulatuses.

Aga kui ma seal Lidos oma kohvitassiga (ja kui tõtt tunnistada, siis maitsev ja mahlane tükk tuunikalatorti oli ka) aega veetsin, hakkas minuga üks juhuslik* mööduja vestlema. Tundus, et keski kannatas suhtlemisvaeguse all.

"Mul ei ole küll maitsemeelt, aga teie olete teinud väga hea valiku!" 

Või umbes midagi sinnakanti. 

Ise vaatas oma säravate silmadega mulle otsa. Ime, et ma kohvi kurku ei tõmmanud. 

11.06.2015

Igatahes, ma ei osanud talle midagi vastata, ja nii palju tarkust ka ei olnud, et nüüd juba tühi koogitaldrik teenindaja kätte anda. 

Pärast, kui Rita ka paika jõudis ja talle rääkisin, siis tema oli juba ette valmistatud, nii et kui too Sinisilm tuli, viipas Rita käega ja pakkus talle oma tühja taldrik. Vist ei vehkinud küllalt ägedalt, igatahes teenindaja läks mühinal mööda.

Kõrvallauas selline lasteaiaealine tüdrukutirts märkas olukorda, astus Sinisilma ette ja tõstis käed üles. Lehvitas ka.  See oli päris lõbus :) No ja Sinisilm? Tema keeras näo Rita poole, võttis taldriku vastu... ma isegi ei mäleta, kas ta midagi ka ütles. 

Mina küll, pärast Ritale ütlesin, et kaugema kandi rahvas peab ikka tihedamini pealinnas käima, muidu jääme ajast nii maha kui maha.

* pärast selgus, et üldse mitte juhuslik :)

...

Tass kohvi

 ...

Üks oli enne etendust, Solarises. 

Istusin ja tegin aega parajaks, koogi ja kohvitassi seltsis.

Ja hoidsin silma peal vastasmajal, kus tunni-pooleteise pärast pidi algama etendus.

Teise tassitäie jõin teatris, Rita tegi välja, esimesel vaheajal. Igaks juhuks, et ma tukkuma ei jääks.

No ei, "Nahkhiir" ei ole ooper, et saaks kuulata, silmad kinni ;)

Aknast välja jäi Solaris, ja kahe maja vahele hall, vihmane ja tuuline juunikuu, 11.06.2025

Kui juba teatris... teatris oli ka muud vaadata kui lavastust...

Vaade lakke näiteks.

Mis etendusse puutub, siis sisult meelelahutuslik, muusika imeilus. Operett* siis.

Ja Reigo Tamm, laval parem veel kui televisioonis.

Tegelikult peaks rohkem kohvist rääkima, kui juba selline paljulubav pealkiri. Olen peaaegu kindel, et mitte keegi teine ei joo hommikuti sellist kohvi kui mina. Esiteks - ma teen filtrikohvi. Ja filtrisse panen lisaks kohvile veel kaneeli, kardemoni ja loorberilehte. Ja pärast lisan pisut piima, mõned terad soola ja teelusikatäie oliiviõli.

Eks ole, päris jube tundub!

Aga ma olengi selline natuke imelik ;)

* "Nahkhiir", Johann Straussi operett kolmes vaatuses, esmaettekanne 1874.aastal Viinis. Sellest sai helilooja menukaim operett ja on jäänud tänaseni teatrite repertuaari. 

...

Siit nurgast ja sealt nurgast

 ...

Eile kell 10.55 võtsin riiulist esimese ettejuhtuva raamatu. Kiire oli, pidime kell 11 startima, aga mul veel mitu käeliigutust tegemata. 

Raamatut oli vaja, et vahele panna ümbrik, mis ei tohtinud kortsuda.

Võtsin raamatu ja vaatasin pealkirja.

"Kes neid jõuaks lahuta"

Mul veel lugemata raamat. 

Kiire oli küll, aga mõtteid kinni hoida ei saanud. Mõtlesin enda peale ja selle peale, mismoodi  teema raamatus sees võiks olla.

See võttis ainult hetke aega... mida mul antud hetkel tegelikult polnud raasugi. Lihtsalt suur raiskamine ;)

12.34*... eile ma kellaaega ei teadvustanud. Praegu vaatasin, et umbes poolteist tundi startimisest hiljem. Sõitsime Kilingi-Nõmme poole ja et mitte kaasat roolis segada, tegelesin oma asjadega. See tähendab, et vaatasin tahvlist, mis maailmas uudist on. 

Nagu väljalõikelt näha, ma ei ole Loomingu Raamatukogu jälgijate FB grupis (no nüüd olen), aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Mulle, kes ma minimaalselt mõtlesin riiulist võetud raamatu peale, et mis, kes ja kus, isegi autorit ega päritolumaad ei teadnud, tõlkimisest rääkimata, pakuti kiiremas korras olulist infot!

Ilma küsimata!

Nüüd ma siis tean. Autor on Prantsuse kirjanik Alice Zeniter, tõlge Maria Eskolt. Tagakaanelt leian natuke sissejuhatust, nii et laenan sealt kolm lauset.

Alice ja Mad otsustavad abielluda. 
Jah jah jah, nad armastavad teineteist.
Ei ei ei, nad ei ole armunud.

Ja veel, et raamatu lõpus on tõlkija Maria Esko intervjuu autoriga, mis valgustab romaani tausta ja autori loomingulisi ajendeid.

Kuigi autosõit oli pikk, ma siiski raamatuga algust ei teinud. Aga ma jätan ta kotti, kaalult hea kerge, pole probleemi kaasas kanda, vahet pole, kuhu poole või millega sõit on.

Aga muidu, eile käisime lapsukese lõpetamisel ja nagu öeldud, seda sõitu ega sündmust ma lugemisega siduda ei suutnud!

Ikka tähtsuse järjekorras!

...

* parim number kellaajaks!

...

Fotojaht... ilusad sõnad

 ...

Kui nüüd aus olla, ega ma neid fotokaga jahtimas ei käinud. 

Sõnu siis.

Sõnamängust on lihtsalt saanud hilisõhtune rituaal. Südaööl avanevad väravad ja jaht võib alata!

Kui just enne magama ei jää...

Miskipärast on minu arvutis küsimärgi all esimesena just 5tähelised sõnad.

Nüüd oleneb meeleolust. Sõna võib olla helge. 

Pehme. Kerge. Malbe.

Kõik oleneb enda sisetundest.

Või hoopis taustast.

Kohin. Pikne. Tuisk. 

Ümbritsevast keskkonnast. 

Pleed. Viski. Kruus.

Aga mõnikord alustan kahtlaste sõnadega ;)

Ühte pean ma ütlema: kui on vaja viietähelist sõna, tulevad meelde ainult kuuetähelised. 

Ja vastupidi.

See oli nüüd sissejuhatus. 

Tänane mäng oli eriline selle poolest, et kui õige täht õnnestus tabada, oli see sõnas täpselt õiges kohas. Kõigis kolmes mängus!

Rõhk sõnal õige (mängus roheline), sest tähtede tabamine võib olla nii nii kui naa.

Näitena toon eelmise päeva sõna, seda mul ei õnnestunudki ära arvata, kuigi võtsin lõpuks appi pliiatsi ja paberi ning sättisin tähti siia ja sinna.

Ma pärast kirjutan, mis sõna see oli... kui keegi tahab ise katsetada. 

Ja kui mul pärast see sõna ikka veel meeles on :) 

Kordan: mina igatahes hakkama ei saanud.

Aga tänase mänguga olen rahul, kuigi üks sõnadest oli lõpuni vale, olen ikka täitsa uhke: kõik õiged tähed kohe õige koha peal!

...

Aga et fotojaht*, peab ikka mingi sõnalise pildi ka leidma.

Ilusasõnalise**...

Polnudki vaja kaugelt otsida, ilusaid sõnu seal riiulil jagub! 

Sain eile hommikul sõnumi ja õhtul pakiautomaadist imelise kingituse!

"Lootustuuline eneseleidja"

Aitäh loomingulisele kollektiivile

Ülle Ottokar (pilt***)

Anne-Mai Tevahi (sõna)

emotsioonikaartide kogumik

luulelisel kujul mõtteväljendused

pildis kujutatud emotsioonidega

see kaardipakk on vahend 

iseenda paremini mõistmiseks

oma tunnete väljendamiseks

ja emotsioonide 

nüansirikkamaks sõnastamiseks

see on 

luule ja kunstikogumik

kus saavad kokku 

pilt ja sõna

et igasse päeva leida

mõttekild ****

 ...

* selgitus eelmises postitused

** leia pildil sõna vanaema ;) 

*** pilt lõuendil oli ka pakis... ilusa mõttega sõnad juures

**** tekst karbi tagaküljel

...

Fotojaht... hommikused hetked

 ...

Mu arvuti tervitas mind hommikul veidi müstilise fotoga. See on tal uus komme, eelmine taustapilt oli ikka aegu muutumatuna samal kohal, aga nüüd juba mitmeid päevi pakub sõber arvuti uusi elamusi.

Mitte et ma mäletaks, mis sellel pikaajalisel pildil oli, hoolimata igapäevastest kohtumistest, nädalatest või isegi kuudest, hmmmm.... ei mäleta, kuigi mingi ähmane pilt on silme ees. 

Ma nüüd ei saa ise ka täpselt aru, mida ma öelda tahan, või kuidas seda öelda, mida ma öelda tahan ;)

Aga täna hommikul vahendas arvuti tervitusi Kenyast!

Foto autorit mul tuvastada ei õnnestunud. Ega ma muidugi eriti ei  pingutanud ka.

Aga ma olen kindel, et see pilt jääb kauemaks meelde.

Lisaks kujunes pildist ootamatult omamoodi meeldetuletus: täna peaks lõpuni lugema Robert James Walleri "Tuhat külateed". Laenutasin kohaliku pealinna raamatukogust "Madisoni maakonna sillad"*, ja sain väljaande koos järellooga Robert Kincaidi ja Franceska edasisest elust. 

Eile ei lugenud, eile seiklesin linnas ja õhtul õilmitsesin niisama kodus.

Aga et miks või kuidas meeldetuletus? 

See Kenya pilt meenutas mulle fotograafi, kes otsis põnevaid kohti, ootas õiget minutit, tegi kümneid ja kümneid fotosid, et tabada täiuslikku valgust ja saada pilt, mis puudutab. Ka siis, kui Madisoni maakonnas sildu pildistamas käis.

Robert Kincaid, ajakirja "National Geographic" fotograaf. 

Tegelikult tahan ma ikka teada ka, mida elu talle järgmistel aastatel tõi.  

Täna võtan lugemiseks aega. 

"Tuhat külateed" siis.

...

Aga et miks fotojaht?

Hea tagasihoidlik pealkiri ju ;) Muidu on nii, nagu meedias... pealkiri lubab kulda ja karda, lugedes on ainult koidest söödud maavillane lõng.

Või midagi muud sinnakanti.

Pealegi, ma tegin hommikul ühe pildi ka.

Pilveämblik.

...

* Mul on heameel,  et enne vaatasin etendust  ja alles siis lugesin raamatut.  Sain nautida nii üht kui teist. 

...