Fotojaht... hommikused hetked

 ...

Mu arvuti tervitas mind hommikul veidi müstilise fotoga. See on tal uus komme, eelmine taustapilt oli ikka aegu muutumatuna samal kohal, aga nüüd juba mitmeid päevi pakub sõber arvuti uusi elamusi.

Mitte et ma mäletaks, mis sellel pikaajalisel pildil oli, hoolimata igapäevastest kohtumistest, nädalatest või isegi kuudest, hmmmm.... ei mäleta, kuigi mingi ähmane pilt on silme ees. 

Ma nüüd ei saa ise ka täpselt aru, mida ma öelda tahan, või kuidas seda öelda, mida ma öelda tahan ;)

Aga täna hommikul vahendas arvuti tervitusi Kenyast!

Foto autorit mul tuvastada ei õnnestunud. Ega ma muidugi eriti ei  pingutanud ka.

Aga ma olen kindel, et see pilt jääb kauemaks meelde.

Lisaks kujunes pildist ootamatult omamoodi meeldetuletus: täna peaks lõpuni lugema Robert James Walleri "Tuhat külateed". Laenutasin kohaliku pealinna raamatukogust "Madisoni maakonna sillad"*, ja sain väljaande koos järellooga Robert Kincaidi ja Franceska edasisest elust. 

Eile ei lugenud, eile seiklesin linnas ja õhtul õilmitsesin niisama kodus.

Aga et miks või kuidas meeldetuletus? 

See Kenya pilt meenutas mulle fotograafi, kes otsis põnevaid kohti, ootas õiget minutit, tegi kümneid ja kümneid fotosid, et tabada täiuslikku valgust ja saada pilt, mis puudutab. Ka siis, kui Madisoni maakonnas sildu pildistamas käis.

Robert Kincaid, ajakirja "National Geographic" fotograaf. 

Tegelikult tahan ma ikka teada ka, mida elu talle järgmistel aastatel tõi.  

Täna võtan lugemiseks aega. 

"Tuhat külateed" siis.

...

Aga et miks fotojaht?

Hea tagasihoidlik pealkiri ju ;) Muidu on nii, nagu meedias... pealkiri lubab kulda ja karda, lugedes on ainult koidest söödud maavillane lõng.

Või midagi muud sinnakanti.

Pealegi, ma tegin hommikul ühe pildi ka.

Pilveämblik.

...

* Mul on heameel,  et enne vaatasin etendust  ja alles siis lugesin raamatut.  Sain nautida nii üht kui teist. 

...