...
Jõuluaeg ja esivanemate lähedus.
Liival ja Metsakalmistul.
Rahu ja vaikus.
Midagi, mis hinge puudutab.
Jõululaupäeval.
...
...
Jõuluaeg ja esivanemate lähedus.
Liival ja Metsakalmistul.
Rahu ja vaikus.
Midagi, mis hinge puudutab.
Jõululaupäeval.
...
...
Ilmselgelt on aeg see, mis liiga kiiresti liigub.
Eriti nüüd, aasta lõpus. Üks kiire ajab teist taga.
Võiks arvata, et lumemehel on aega küll, aga võta näpust.
Tellis takso ja läks omi asju ajama.
...
...
Tolmurullid Mugster ja Migora olid Telliskivi tänava kortermajas juba pikaajalised elanikud. Aegadega olid nad selgeks saanud nipid, kuidas jääda alles olukorras, kus majapidamises toimetasid nii peretütred kui ka nende korda armastav emme.
Tuulepäine peretütar Tuuli tuiskas toast läbi, haaras jooksult oma telefoni ja tormas edasi, et tavapärase hilinemisega jõuda väravasse, kus sõbranna, nagu tavaliselt, juba ootas. Kõik jäi pilla-palla, aken irvakile, uksed praokile ja tuduriided siia-sinna ripakile. Poleks olnud hullu midagi, ema toimetas köögis, polnud see tal esimene kord tüdruku järgi korda luua. Seekord ta päästeoperatsioonile kohe ei pääsenud, pann oli kuum, liha ja sibul ähvardasid niisamagi kärssama minna. Nii sai tuulepoiss toas peremehetseda, kardin lehvis tõmbetuules ja uks tegi paar meeleheitlikku kriiksatust.
Vähe sellest, tuulepoiss leidis üles ka nurka peitunud tolmurullid. Mugster, see trullakas, lohises ikka mitmed sentimeetrid lähemale Migorale, kes kramplikult oma positsioonil paigal püüdis püsida. Ega Mugsteril polnud lähenemise vastu midagi, pigem vastupidi, Migora meeldis talle, oli alati meeldinud. Õhkõrn hallikarva habras Migora! Kuimitmed hämarad õhtutunnid oli Mugster omaette olesklenud ja Migorast unistanud!
Migora oli aga olukorrast veidi häiritud. Küll oli temagi Mugsteri lähenemisest unistanud, aga mitte ainult sellest. Migora oleks tahtnud olla kopsakam ja karvasem, veidigigi märkamist väärivam. Hetkel tundis ta end liig tavapärase tuustakana, tuuleõhust sakutatud ja sasitud.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Migora pilgu ette jäi peotäis säravrohelist prügi. Nojah, Tuuli oli ju lauaserval pliiatsit teritanud, nüüd oli tuul selle värvilise jäägi põrandal laiali laotanud, Migorale üsna ligilähedale.
Pereema oli vahepeal välisukse kinni tõmmanud ja sellega tuuletõmbusest tingitud eriolukorra likvideerinud. Tibatilluke lootus, et alles jäänud vähene õhu liikumine aitab Migoral tema plaane teostada, pani pisikese õhulise tolmurulli tegutsema. Ta ajas end puhevile, haakus juba peaaegu et vaibunud tuulega... ja jeeee! Korraga oligi ta kesk rohelist pliiatsipuru.
Hetk võidurõõmu, millele järgnes pettumus. Paar kübemekest rohelist tema hiirekarva hallis kasukas polnud see, mida Migora lootis. Ta oli piisavalt palju näinud, kuidas Tuuli oma nägu krohvis, ikka puuder ja värvid ja kuldne läige siia-sinna. Tulemus alati särav!
Migora loomuses oli kangust üksjagu. Mis halvasti, see uuesti. Kiiresti tegi ta tehingu tuulepoisiga. "Võta mind endaga!" palus ta oma pehmel moel. Tuulepoisi üllatunud pilku märganud, seletas Migora täpsemalt. "Kui sa mind kaasa lohistad, saab minust kõige kaunim tolmurull. Lihtsalt prooviks igaks juhuks veel kord. Prooviks selga."
Edasi läks kõik just nii kui Migora oli unistanud. Tuulepoiss tõmbas endaga kaasa juba omaseks saanud kerge ja pehme tolmurulli, see libises selitsi kui üle liuvälja. Ja ennäe! Korraga oligi tal kaunis roheline kasukas seljas, veel veidi tuulepoisi embuses, ja järgmine peatuspaus oli just seal, kus Mugster, silmad üllatusest pärani, kümne küünega klammerdunud oli. Migora oma rohelises kasukas oli tema jaoks kui jõuluime!
Tuulepoiss aga lipsas praokil aknast välja, lükkas selle veel tagakätt koomale... ja oligi läinud.
Kerge kripeldus temast jäi aga Migora hinge ja korraks ta isegi kahetses, et polnud osanud suuremalt unistada.
...
...
Nägin vastu hommikut unes, et kaasa oli võtnud ilma mind informeerimata majja üürniku, ühe meesterahva, kes (ilma mind informeerimata) meie majas mingit üritust või koosviibimist kukkus korraldama. Kutsutute hulgas oli ka paar kohalikku prominenti. Olin väga ärritunud, ütlesin välja, mis mõtlesin, ja keelasin ära kõik võimalikud ettevõtmised. Järgmisel hetkel tuli välja, et kaasa oli (ilma mind informeerimata) ühte majas asuvasse panipaika kaks pagulast peitnud, tumedate silmadega noored naised. Ärritusin veel rohkem ja saatsin nii üürilise kui pagulased kõigi nelja tuule poole.
Ärkasin üles, süda tagus, nagu oleks kõik see lugu just ja päriselt toimunud.
Ja siis tuli meelde, et kui eile kõndimast tulin, olid lumisel teel värsked jäljed, mis maantee poolt meie maja poole suundusid. Mingil hetkel kaotasin huvi (ja jäljed), ja nüüd ma ei teagi, kes see oli ja kuhu ta läks.
...
Igal asjal omad head ja vead.
Tegelikult mulle talv meeldib.
Valgus ja vaikus.
Pühade ootus ja jõulurahu.
Külm ei meeldi. Tunnen siis, et hangun ja muutun tegutsemis-võimetuks.
Esimesed külmad ilmad on juba üle elatud.
Pilti ei ole.
Pilt on aastast 2011.
Nii külm sel talvel õnneks olnud ei ole. Vist juba mitmed aastad pole olnud.
Palju lund on ilus... aga ikka ei meeldi.
Ei meeldi kõik see, mis kaasneb: lumevangi jäämine ja lõputu lumetõrje.
Seegi pilt tehtud aastat kümme tagasi.
Hea, kui abilised käepärast!
Õnneks on nii suured külmad kui paks lumi sel talvel meil veel olemata.
See mulle täitsa meeldib :)
...
Veel on mõned teemad fotojahti välja pakkuda :)
...
...
Kuna järjepidavus pole mu tugevaim külg, siis projektid mulle enamasti sobivad. Tõsi see on, et mõned jäävad pooleli ka, aga siis on ajaviiteks hea üles otsida ja elule äratada. Kui aega vaja täita on.
Mul on päris mitmed pooleli olevaid projekte.
Projekt "Lapiseelik" ootab kõige alumist lapirida.
Projekt "Esivanemate kirjavara" ootab lisaks jätkuvale sorteerimisele ka ilusaid karpe, kuhu arhiiv paigutada.
Projekt "100 head asja" vajab lihtsalt tolmu alt välja toomist ja sobivate blogipostituste tähistamist vastava märksõnaga.
"Fotojaht" ootab iganädalast fotot ja "Jutujaht" uue teema juttu... mina ootan, et vaim peale tuleks.
Projekt "Koristamine" ootab pühendunud lähenemist... mis parata, kaduneljapäeva magasin maha, see oleks ehk tolmurullid kuuks ajaks igapäevaselt olematuks teinud.
Projekt "Kool 100" ootab kogutud, sealhulgas ka kasutamata materjali lõplikku kokku korjamist ja süstematiseerimist, ja siis arvuti puhastamist alles jäänud mittevajalikust.
Projekt "Üks postitus päevas" õnnestus eesmärgipärase kuu ajaga lõpuni viia. Oktoobris siis. Üldse tuleb sel aastal rekord, seni oli kõige tihedam kirjutamine aastal 2013 ja 155 blogipostitust.
Pisipiltide joonistamisest on saanud mu teraapiline ajatäide, projekt detsembrisse on "31 pisipilti". Viis on juba tehtud.
Ka jätkuva "Aja täitmine... ajaviiteks" proovin ikka 10 täis saada.
Selline projektipõhine elu siis.
Kui tõtt tunnistada, ega mul just alati meeles ei ole, et projekt käsil. Mõnikord koristan, kirjutan või joonistan niisama. Aga kui vaja, saab ka tagasivaatena nii mõnedki tegemised projektidesse paigutada ;)
...
...
Ja kadus mets
Kord elas päkapikumees,
kes oli pikanäpumees.
Ta murdis oksi priks ja praks
ja puud jäid sellest kiduraks
ning mets sest muutus hõredaks.
Ta noolis linnupesades
ja tegi tühjaks munadest.
Siis kostis metsas viimne tuks
ja sulgus iga pesauks
ja nii see mets jäi hääletuks.'
See kuri päkapikumees
kõik kalad tõmbas välja veest.
Nii kuivas murest metsajärv
ja kustus iga metsanärv
ja muutus tuhmiks metsavärv.
(Ira Lember, luuletus kogumikust "Vurrkann")
...
Mul polnud ühtegi mõtet teemasse "Katki mis katki", aga kui täna kõndimas käisin, siis nägin.
Puud on katki.
Mets on katki.
Eelmisel nädalal lugesin läbi Ira Lemberi raamatu "Tütarlaps maalilt" (2020). Omamoodi katki olid ka inimesed selles romaanis.
Riiulil lasteraamatuid tõstes nii umbes samal ajal jäi miskitmoodi pihku Ira Lemberi luuleraamat "Vurrkann" (1980). Hakkasin lugema... no ma ei tea!
Kas tõesti on võimalik, et päkapikud võivad sellised paharetid olla?
Aga täna vanemaid pilte lapates tuli arusaamine: kes siis muu, ikka päkapikumees, kes oli pikanäpumees ;)