Haavad haabades

...
Kas peab minema muru niitma?

Ei pea ju, ristikki madalam kui muru.

Aga miks siis ikka niiduk väljas?

Lihtsalt võsa kasvab peale, ja kui kohe ei niida, siis mõne nädala pärast peab juba saega minema.

Metsaserva noor istandus tekkinud.
Paari-kolme nädalaga.

Haabadega on mul eriline suhe olnud, neid puid olen ma kartnud. Üks lapsepõlvetee viis läbi kõrge haabade aluse. Haavad hirmutasid, selle teeotsa ma alati jooksin. 

Et kiiremini saaks. 

Haabade kohin kõlas kui hoiatus.
Olen sellest kunagi blogisse kirjutanud.

Haabadele olen ma haiget teinud, kui majja kolisime, tõmbasin metsaserva pesunöörid. Ikka heinapakipaelast, mis oli tol ajal kõige kättesaadavam. 

Igas kodus mõni rull.

Haavad kasvasid, muutusid jämedamaks. Ja mingil hetkel, kui puid köidikust päästma läksin, oli juba hilja. 

Pael oli haava tekitanud ja haava sisse kinni kasvanud...

Haavad ei ole just populaarsed. Nii nagu umbrohigi, kasvavad juurevõsudest ja sinna, kuhu pole vaja. Aga nende kohin metsaservas mind enam ei hirmuta.

Vastupidi.

Tuulistel õhtutel trepil istudes ja hääli kuulates on selline tuttav puude kurtmine. Ega neilgi pole kerge. Nüüdki, niiduk lõigub halastamatult noori võsusid.

Lugesin siit: võsumisvõimelised juured ulatuvad emapuust kohati kuni 55m kaugusele. 

Mõni aastake niitmatust ja meie elamine on kõrge metsa sees!

Haavametsas.

Haavikus.

Kes on haaviku emanda?

Ei ole jänes... ikka mina, ikka mina ;)

Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad,
sama moodi nagu siis
õitseb ristik ja värisevad haavad.

Haab laulu sisse pandud.
...

Neli pluss üks

...

Aeg aina lendab, ja avatud talude päevast pole blogis ühtegi märki. Veidi veel ja ongi peast läinud, kus käidud sai.

Tuletaks siis nüüd meelde!

Kõigepealt Moe. 

Tutvusime toodanguga... mina vaatasin seda praktilist poolt (pakuti õlut), kaasa sai teoreetilise täiendkoolituse.

Kaasa ostsin 200 milliliitrise pontsaka pudeli sildiga "Handsa"... misiganes ta siis nüüd on. 

Igatahes on, kapis klaasi taga.

Edasi suundusime Mädapea mõisa. Kahtlustan, et üks põhjus, miks just sinna, oli mõisa omapärane nimi. 

(Saksakeelne endine nimi Mettapäh viitab aga vist pigem mättalisele maastikule).

Teine põhjus kindlasti netist loetud info: Mädapea mõisas eksponeeritakse kaasaegset Eesti kunsti ja käsitööd. 

Kahjuks mitte tol päeval... mõis ei olnud külastajatele avatud.

Küll aga oli võimalus tutvuda ilusa aiaga.

 Aeg maha võtta, istuda ja jalgu puhata.

Edasi liikusime Vinni valda, kus osaühing Voore Farm oma tehnikat tutvustas.

Nii võimas tehnika, et isegi tehnikakauge mina jäi vaatama.

Neljas peatuspunkt oli Kulina mõis. 

Väga lahke vastuvõtt, näidati maja ja räägiti plaanidest. 

Mina see vanavara väärtustaja, kõndisin kõik vanad ruumid läbi, vaatasin aegadetagused asjad mitu korda üle, tegin pilti ja tuletasin meelde. 

Mis sest, et esimest korda mõisa sattusin, palju tuttavat oli väljapanekutes.

Kõige lõpuks käisime mu lapsepõlveaegse sõbrantsi juures.

Seal oli veel kõige enam taluhõnguline.

Ma ei hakka rääkima, mida nemad kasvatavad, aga võin kinnitada, et projekt on suurejooneline.

...

Vana ja viltu

...

Vanad majad on täis lugusid.

Lihtsad lood ja keerulised lood.
Lood kooseludest ja lahku kasvamisest.
Igapäevalood ja tähendusega lood.

Lood, mida tahetakse jagada, ja lood, mis jäävadki saladuseks.

Vanad majad varjavad saladusi.

Sel nädalal kohe kaks lugu. 

Vikerraadios järjejutuna "Savimäe" ja Kurgjal etendus "Midagi on viltu".

Raadios siis katkendid Rein Põdra hiljuti ilmunud romaanist "Savimäe". Lugu Svenist, kes saab ootamatult päranduseks vana talu. 

Raamatut lugenud ei ole, aga huvi tekkis.

Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis Kammerteatri etendus Valdur Mikita/Ott Kiluski "Midagi on viltu".

Üks suvine päev ühel Eestimaa taluõuel tõmbub loojasse. Täpselt nii nagu kunagi varem, viiskümmend aastat tagasi. Õue peal toimetavad kaks meest, mõlemad omas ajas, kuigi samas ruumis. Ruumis, kus kõik on unenäoliselt, lausa painavalt tuttav. Seal on viltused aiad, välipeldik ja takjapõõsad nagu sadades teistes õuedes. Mehed mööduvad üksteise lähedalt, peaaegu riivavad teineteist, kõnnivad üksteisest koguni läbi, kuid ei kohtu päriselt, sest ajamüür ei lase. Isa rääkimas oma pojast, keda ta veel näinud pole, ja poeg, rääkimas oma isast, keda ta enam näha ei saa...

Tekst siit.

Midagi ühist neis kahes loos... kuigi jah, "Savimäest" vaid katked kuuldud.

Mõlemas teoses tahab eelmine põlvkond, et neist rohkem teada oleks. Et midagi nende elatud eludest ja mällu kuhjunud teadmistest kellelegi edasi saaks antud.

Isa (etenduses) loeb makilindile oma varjatud saladused.

Savimäe peremees kirjutab märkmed paberile.

Mis saadud teadmisega peale hakata?

Mis muutub, kui info on poolik, kui pole märki ei aastast, kuust ega päevast? Või vastupidi, kui kordub ainult info... et just täna on see päev.

Mida annab tagantjärgi tarkus?

Mõnikord piisab sellest, et oled loo lindile rääkinud või paberile kirjutanud. On see üldse oluline, et sõnad kohale jõuavad. Või kui jõuavad, siis kelle jaoks on see oluline... sellele, kes rääkis? Või sellele, kellele räägitakse?

Ma siin ka kirjutan, ja tugev tunne, et see ongi kõige olulisem.

Minu jaoks.

Aga vana ja viltu on minu teema. 

Seepärast need kaks kokku saidki kirjutatud.

Kahe talu lood. 

Me näeme asju erinevalt, ometi kõik kordub.

Lugemata raamatust pikemalt rääkida ei oska.
Loen läbi.

Etendus... etendus mulle meeldis.

Tekst Valdur Mikita ja Ott Kilusk.

Mängisid Indrek Taalmaa ja Lauri Kink.

Räägime uutest sõnadest ka.
Sünesteesia. Mitmiktaju.
Sedapuhku.
...

Lugu teemasse "100 head asja".

Kuuekümnes.

Suvelavastused.
...

Viimasepeal viimane

...

Mina olin juba loobunud piletite hankimisest, aga õdekesel oli rohkem õnne, mingil hetkel hakkas süsteem tööle ja piletid järgmise õhtu etendusele olidki olemas.

Viimased... või peaaegu viimased.

Eelviimasel päeval peaaegu et viimased piletid viimasele etendusele.

Aleksei Karenin.

Viimast korda... Tapa vanas raudteejaamas.

Tekst tugineb Lev Tolstoi romaanile "Anna Karenina".

Viimasepeal hea etendus.

Nii hea, et kui lõppes, siis rahvas aina plaksutas ja plaksutas.

Tõusis püsti ja ikka plaksutas.

Ja minul võttis silma märjaks.

Hea tekst, hea muusika, head näitlejad.

Aivar Tommingas.

Elina Pähklimägi

Terje Pennie

Roland Laos

Jekaterina Novosjolova

Tarmo  Pass

Ja üks lapsuke, kes ka niii hästi mängis, et ainult vaata ja imesta.

Viimasepeal viimane.

...

Hirmuäratav ilmateade

...

Eile mitu korda raadiost kuulsin.

Hirmuäratavat ilmateadet.

Mis täna kõik ees ootab. 

Kui mitte hullem, siis vähemasti sama hull, kui Soomes mõned aastad tagasi.

Mind siis Soomes ei olnud, mina ei tea, kui hull seal oli, aga ette kujutada oskan.

Kujutluvõimega on mul kõik korras.

Kui hommikul ärkasin ja elekter ära läks, kujutlesin juba ette, milline torm õues on. Panin vihmakuue ja kampsuni koridori valmis. Et hea kohe võtta, kui kiireks läheb.

Kiireks läheb mul tavaliselt alati.

Edasi kujutlesin ette, kuidas bussiga tööle kulgen.

Tee kõik murdunud puid täis.

No ja siis, kui kaasa mulle kell 12 vastu tuleb... päris kindlasti lööb tuulehoog garaaži uksed kokku, auto saab paugu ja enam ei liigu.

Juba pidasin plaani, kas üldse minna. Nagu ilmahoiatus ütles, et õigem on kodus püsida.

Üllatus oli suur, kui õue astudes avastasin, et ilm suht soe ja tuulevaikne on.

Mina oma kampsuni ja tormijakiga. 

Elektrikatkestus kestis 6 - 7 tundi ja vooluta ei saanud tööl peale koristamine midagi teha.

Asi seegi... seda enam, et koristamise käigus sattus pihku üks kunagi kusagilt välja lõigatud info.

Aastaid tagasi. 

Miks ma seda nii kaua alles olen hoidnud?

Küllap seepärast, et oleks, mida täna leida.

Julgegu keegi öelda, et miski siin elus on juhuslik.

...

Harali

...

Kui ma seda putukat märkasin, siis mõtlesin... appikene!

Miks tal peavad nii pikad vurrud olema!

Ma ei suutnud isegi pilti teha, et mõlemad tundlad peale mahuksid. 

Oleks siis veel ühes suunas, aga harali teised.

Aga siis hakkas neid laiali objekte üksjagu silma.

Vaata enne vasakule...

... heida pilku paremale.

Ikka harali!

Edasi tuli avatud talude päev. Võimas talutehnika!

Napikas, et haarad peale mahtusid.

Ja et komplekt täielik oleks, siis ka üks Saaremaal tehtud pilt.

Selline fotojaht sattus olema.

Täiesti isiklik ;)
...

Mida Saaremaalt kaasa tuua

...

Saare õlut muidugi. Jumalast hea õlu oli, isegi mitte-õllejooja mina rüüpasin mönuga. 

Ja siis Muhu leiba. Sellega juhtus säherdune halb lugu, et 2 leiba, mis minnes ostsime, said enam-vähem ära söödud, ja tagasi tulles oli pagarikoda kinni. Õnneks praami peal ka müüdi, 1 euro võrra küll kallim, aga see-eest kena kirju pakendiga.

Suitsulesta.  

Hommikul alles ujus meres, aga kella kolmeks oli juba kenasti pakitud!

Need kõik teada-tuntud kaubad.

Paar saareteemalist magnetit ka.

Aga siis midagi niisama huvitavat.

Omatarbeks.

Kama küll siiski mitte Saaremaal toodetud, aga tundus kuidagi huvitav.

Kes külla tuleb, saab proovida!
...