Haavad haabades

...
Kas peab minema muru niitma?

Ei pea ju, ristikki madalam kui muru.

Aga miks siis ikka niiduk väljas?

Lihtsalt võsa kasvab peale, ja kui kohe ei niida, siis mõne nädala pärast peab juba saega minema.

Metsaserva noor istandus tekkinud.
Paari-kolme nädalaga.

Haabadega on mul eriline suhe olnud, neid puid olen ma kartnud. Üks lapsepõlvetee viis läbi kõrge haabade aluse. Haavad hirmutasid, selle teeotsa ma alati jooksin. 

Et kiiremini saaks. 

Haabade kohin kõlas kui hoiatus.
Olen sellest kunagi blogisse kirjutanud.

Haabadele olen ma haiget teinud, kui majja kolisime, tõmbasin metsaserva pesunöörid. Ikka heinapakipaelast, mis oli tol ajal kõige kättesaadavam. 

Igas kodus mõni rull.

Haavad kasvasid, muutusid jämedamaks. Ja mingil hetkel, kui puid köidikust päästma läksin, oli juba hilja. 

Pael oli haava tekitanud ja haava sisse kinni kasvanud...

Haavad ei ole just populaarsed. Nii nagu umbrohigi, kasvavad juurevõsudest ja sinna, kuhu pole vaja. Aga nende kohin metsaservas mind enam ei hirmuta.

Vastupidi.

Tuulistel õhtutel trepil istudes ja hääli kuulates on selline tuttav puude kurtmine. Ega neilgi pole kerge. Nüüdki, niiduk lõigub halastamatult noori võsusid.

Lugesin siit: võsumisvõimelised juured ulatuvad emapuust kohati kuni 55m kaugusele. 

Mõni aastake niitmatust ja meie elamine on kõrge metsa sees!

Haavametsas.

Haavikus.

Kes on haaviku emanda?

Ei ole jänes... ikka mina, ikka mina ;)

Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad,
sama moodi nagu siis
õitseb ristik ja värisevad haavad.

Haab laulu sisse pandud.
...