Leidsin tema blogist selle sissekande, kirjutatud 7. juunil 2006.
Olen juba nädalapäevad nii rea pealt maas, kui olla saab. Üritan küll mitte mõelda, aga välja tuleb kehvasti.
Painajalik
aeg algas onkoloogi ühest lausest - see sõrmejäljesuurune plekk Teie
nahal võib olla vähk, aga võib ka mitte olla.
Olen
nädal aega näinud õudusunenägusid omaenda matustest ja lugenud
internetist igasugust jampsi kokku, kuni selleni välja, et nahavähki
suremus on ligi 80%.
Mõelnud sellest... et võib-olla järgmisel kevadel pole mind enam nägemas, kuidas mu roosiaed õitesse puhkeb.
Mõelnud sellest... et võib-olla järgmisel kevadel pole mind enam nägemas, kuidas mu roosiaed õitesse puhkeb.
...
Ärasaatmine kodutalus 16. augustil.
Mul on südamest kahju.
Just nagu hea tuttav oleks lahkunud.
Tegelikult ju oligi tuttav... blogituttav.
Ja natuke rohkemgi.
Eelmisel aastal käisin seal... Avatud talude päeval.
...
2 kommentaari:
aitäh, et kirjutasid
Sama tunne. Iga päev mõtlen.
Postita kommentaar