Tegus nädal

...

Poja tuli pojaga maale.

Kuidas nädal läks, kas kõik päevad sai lasteaias käidud?

Kõik päevad jah.

Kas suvel ikka lapsi lasteaeda jagub või enamus puhkamas?

Jagub, jagub... oma paarkümmend last ühte rühma pandud.

No siis tegus nädal!

Tegus, tegus, muhk peas ja põlv sinine.

 ...

Eesti vanad asjad... jalgratas

...

Mul on see lugu juba kirjutatud.

Tegelikult mitu lugu päris mitmest jalgrattast, aga üks, mis otse teemasse.

Eesti vanad asjad - jalgratas.

Jalgratas oli, on ja jääb.

Oluline liikumisvahend ka minu elus läbi aastakümnete.

Kuna teema on püstitatud, siis pean veelkord sõna võtma.

Kõigepealt... ega pildil olev ratas väga vana just pole, aga pilt on täna oluline, sest poiss pildil on tantsupoiss.

Oli seda vähemasti aastal 2014.

Pilt on tänase päeva märkimiseks.

Toimub ju XII noorte tantsupeo "Mina jään" esimene etendus.

Aga teema nagu nõuaks vana ratast.

Leidsin sellise pildi.

See lapsuke  laulab pühapäevasel kontserdil.

No ja kui juba laulu- ja tantsupeost jutt, siis veel üks osaline.

Tema on abiks laulupeolisi toitlustamas.

 Foto aastast 2015.

Ei saa me läbi rattata ;)

...

Lood ja laulud unetule

...

Hommikul sattusin kuulama saadet Huvitaja.

Lapsed ja muusika.

Unelaulud... kes laulab ja mida laulab.

Mina olen laulude saatel üles kasvanud, ema laulis ja vanaema laulis, aga kuigi ma titena olin rohkem vanaema laps, teda ma unelaulu laulmas ei mäleta. 

Küll aga ema... ja tema laulud olid piirist piirini.

Alates kahest laululinnust, kes lõpuks muresse surid... ja lõpetades K.S. ja teiste lauludega ema instituudi-ajast.

Endal mul erilist lauluhäält pole, juba algklassiaegne lauluõpetaja ütles ühes koorilaulutunnis: "Sina laula vaiksemalt," aga oma lastele ma laulsin küll. Vähemasti algul... pärast ma pigem lugesin. 

Pärast selles mõttes, et kui lapsed juba rääkida oskasid. 

Et nad ei saaks mulle öelda: "Ära parem laula!"

Algul lugesin unejutte, lõpuks jõudsin sarjani "Seiklusjutte maalt ja merelt".

Ma arvan, siis nad olid juba teismelised.

Nüüd siis lapselapsed. 

Unelaulud on samad.

Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene...

...

Mullu mina muidu karjas käisin, mullu mina karjas käisin...

...

Laulda ma ei oska, aga uinutavalt on mõjunud.

...

Nüüd ma enam ei laula, sest mudilased on juba nii suured, et kõik räägivad... ja minu hirm on endine.

Äkki ütlevad: "Vanaema, ära parem laula!"

Nüüd ma loen, viimane nõutud raamat oli "Lood Kukeleegua linnast".

Olen seda läbi aegade juba mitmed korrad ette lugenud, nii et eeskätt uinutab ta juba mind. Alles paar nädalat  tagasi kurtis plix, kui lapsevanematele helistas, et vanaema luges, jäi magama ja raamat kukkus talle (mitte mulle) pähe. Kahtlustan, et tema jäi enne magama, ja kellele meeldib, et keset magamist raamat pähe kukub!

Aga mõnikord olen ma ise nii unetu, et ärkan keset ööd ja uuesti magama ei jää. Isegi raamat ei aita.

Olen sellest kirjutanud.

Mul on oma nipp, mis mind alati magama paneb. 

Kui ma kindlasti tahan magama jääda... ja enamasti ma tahan.

Siis ma panen mängima plaadi "Rännak rõõmu allikale"... ja siis ma magan päris kindlasti.

Mõnikord juba esimese muusikapala ajal, mõnikord kuulen ära ka paar-kolm Jaani juttu-mõtet.

Nii rahustav on see mõju.

Sellised siis need lood ja laulud.

Unetutele ja unistele.

Aga saade Vikerraadios oli ka päris huvitav ;)

...

OLEN EESTLANE... näitus mõisas

...

Seda, et igal esemel ja asjal oma lugu on, seda ma tean, aga need rõivad pidid mulle ise rääkima, nende tegijate lugusid ma ei kuulnud.

Lihtviisil, ma magasin näituse avamise maha.

Aga eile käisin tiiru mõisas ja seal nad olid, üks kaunim kui teine. 

Vaatasin neid... ja lood tulid nagu iseenesest. 

Esimene lugu rääkis vanadest piltidest. 

Vanad pildid on mu nõrkus... üks positiivsemate poolelt ;)

Aga ma pole kunagi mõelnud, et neid saab just nii moekunsti üle kantida.

Lähedal hoida ja teistele näidata.

 Ja siis see vest.

Emal oli ka karakull-kasukas. Mingitest jupikestest kokku õmmeldud, nii paganama raske... magada oli selle all hea, aga seljas ma seda kanda ei oleks tahtnud.

See on nii lahe, kuidas inimestel tulevad pähe sellised head ideed... ja mis peamine, oskavad neid ideid ka nii kvaliteetselt ellu viia. 

Nojah, moekunstnikud ju!

Lapitööd meeldivad mulle ka.
Eriti sellised!

Iga detail nii viimistletud.

Ma siis pildistasin igasuguseid detaile, sest tervikud on nagunii väljapanekutena näitusel.

Tuleb ainult kohale minna!

 Ja muidugi veel vana mõisahoone...

...ja lõhn, mis vastu võtab...

Tasub kohapeal nautida!

...
Täiendaks teemat "100 head asja".
Viiekümne kaheksas.
Näitus mõisas.
...

Kuidas ma hakkasin asjalikuks

...

Nüüd, kui ma kodune pensionär olen... tegelikult küll ametlikult veel puhkusel, nüüd on õige aeg hakata oma harjumusi muutma. 

Täna varahommikul (kell oli 6) kirjutasin valmis nimekirja, mida poest osta. Ma olen elus vast ainult 2-3 korda nimekirjaga poes käinud, kirjutanud olen ehk paar korda rohkem, aga siis on paber koju ununenud.

Muidu olen nagu niisama hakkama saanud, pole ju probleemi, kui igapäevased ostud korduvad. Lased märksõnad (kuivained, piimasaadused, aedvili) peast läbi ja kohe tuleb meelde, mida peab ostma. Kui on pidu, siis on teised märksõnad (makaronisalat, kartulisalat, joogikraam, magustoit, kohvilaud).

Mõnikord ehk saab mõnda asja liiga palju, ja kui elu kiireks läheb, jääb mõni toit külmkapis kahe silma vahele ning läheb hukka, aga üldjuhul on kõik kontrolli all.

Aga täna hommikul tegin nimekirja ja nüüd pean aru, kas lähen päevapeale poodi või lükkan käigu päevakese-kaks edasi. Mõni  oluline asi on otsas, aga nälga veel ei jää. Mul üks tuttav (suure pere ema) ütles, et nad ei söö kunagi nii tervislikult, kui ajal, mil raha napib.

Nii et võib täna minemata jätta küll... ja toituda tervislikult. Porgand, kapsas, kartulid, sibul ja küüslauk, paar väsinud viinerit sügavkülmas. Mingi hautise kolmele ikka kokku klopsin.

Kui nimekiri valmis, arvutasin kokku, mitu raha kulub.

Umbes 38 eurot.

Normaalne, mul on oluliselt suuremaid arveid poes esitatud.

Miks selline rahajutt?

No seoses sellega, et ma asjalikuks hakkasin, võtsin ma varahommikul kätte oma järge ootava Mihkel Raua raamatu "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda".

Pool seitse olin ma jõudnud leheküljeni nr 35... seal, kus ta hakkas eurosid kokku lugema.

Ma siis lugesin ka raha.

Nii lihtne see ongi.

...

Väljaaetute toad

...

Elu on antud selleks, et end tööga tappa.

Mõnikord ma olen nii mõelnud.

Kui ma näen, et tööd on nii, et tapab.

Või et inimene ei hooli oma tervisest ja teeb tööd, nii et tapab.

Kunagi ammu-ammu, kui oli see teine aeg.

Nõuka-aeg ja kolhoosid.

Kui ikka kombainiga põllul, siis ei olnudki võimalik kella vaadata. Poole ööni rabasid, kombainer ja autojuhid, niikaua kui ilm ja õhuniiskus lubasid.

Või sügiskünd või heinategu. 

Mõni mees kündis endale autoostuloa. 24 tundi ööpäevas kündis, vahepeal ikka mõne tunni tukkus ka, siis kündis hea sõber tema eest.

Üritus õnnestus, mees sai omale auto. Oli rajoonis kõige parem kündja.

Auto oli mingi heledam "Žiguli".

Tol ajal oli külas nii vähe autosid, et ma isegi teadsin nende numbreid peast. Nüüd ei oskaks küll öelda, mis värvi ja mis marki autodega naabrid sõidavad.

Küllap on tänapäevalgi piisavalt neid, kes ennastunustavalt tööd rabavad.

Tööle pühendunud ja töö juures asendamatud.

Aga ühel hetkel sa enam tööl ei käi. 

Erinevatel põhjustel.

Mõni otsib uut väljakutset, mõnel jukerdab tervis, mõni tunnetab, et toss väljas, mõne lepingut ei pikendata, mõni koondatakse, mõni vallandatakse.

100 põhjust aeg maha võtta, plaani pidada, uut töökohta vaadata, koormust vähendada või hoopis koduseks jääda.

Kaasaaega kogenule tundub õõvastava mõttena töötada surmani.

Või end tööga tappa.

Minu vanaema oli terve oma elu koduperenaine. Ma ei tea, kui rahul ta sellega oli, aga nali ja naer, laul ja sõbralik meel olid tema igapäevases olemises.

Aga siis olid ajad teised, vanaema oli 45 aastat minu ajast taga. 

Enne minu aega.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan?

Et võib olla ka nii.

Tahad tööl käia, aga polegi tööd, mida teha.

Näiteks need, kes võimalusel keelduvad koondamisest või siirdumisest varajasele pensionile.

Jaapani suurettevõtted on selle peale mõelnud.

Väljaaetute toad.

Terve tööpäeva veedavad nad oma töökohas toas, kus saavad teha mitte-tööd. Lugeda lehte, vaadata telekat, suhelda.

Kuulsin seda raadiost. 

Mida teha, kui juba kõrgelt haritud inimesed saavad tööst vabaks?

Kas on vaja minna tööle või üritada saada hakkama kodusena?

Kui raha on piisavalt, siis pigem tööle ei kipuks.

Või kes teab, kui ikka töökohas on üks korralik oidashibeya... miks ka mitte seal aega veeta.

Lugu ise oli "Postimehes".

...

Elust ja surmast

...

Sattusin vaatama kolmandat osa norrakate sarjast "Surm - lugusid elust".

Hetkel saab seda veel siit vaadata. 

Veel. 

3 päeva.

Järgmine osa peaks tulema 27. juunil.

Kahte esimest osa enam järelvaadata ei saa, sellest on täiega kahju... aga seda kolmandat vaatasin korda kolm... kompensatsiooniks.

Mina ka mõtlen surmast.

Millestki ebamäärasest, aga vältimatust.

Neist, kes surmast mõtlevad, nendest ongi see film.

"Minu suhe surmaga jääb samaks... olen kõigest südamest selle vastu."

"Surm võib olla lind. Raisakull ei püüa elusaid linde."

"Memento mori... pea meeles, et sured."

"Kolbal on nägu, mida vaadates meenub, mis meid ees ootab."

See ei olnud sünge film.

See oli film elust.

Ja surmast.

Surm kunstis, muusikas, kirjanduses.

Surm meie kõrval.

"Olen ammu su kõrval käinud."... "Olen seda märganud."

Ma usun, et vaatan veel vähemasti ühe korra üle.

Filmi.

Enne kui järgmine osa tuleb.

Aga muidu... suremine on osa elamisest.

Sellega tuleb leppida... ole sa siis putukas-mutukas või inimene - looduse kroon.

...