Tehtud või tegemata

...

Kui ma juba autos istusin, ja autol sõit sees oli, tekkis kahtlus, kas arvuti ikka sai seinast välja tõmmatud.

Seda mäletan,

et aken sai kinni,

elektripliit kontrollitud,

telefon ja telekas seinast välja.

Aga arvuti?

Piiksatasin, et ehk keeraks korraks maja juurde tagasi.

Läheks ja kontrolliks.

Arvuti oli seinast väljas.

See-eest leidsin mõned maha ununenud pisiasjad.

Asjad aetud, tagasisõidul kohalikust pealinnast. Kui ma juba olin autosse istunud ja autol sõit sees... lasin mõttes läbi pea.

Jäätised said kotti.

Pangakaart rahakotti. Säästukaart ka.

Rahakott sai käekotti pandud.

Aga pisikese pliksi roosa pitsiline kampsun?

Viimane, mida temast mäletan - kui raha hakkasin maksma ja kampsuni kuhugi servale poetasin.

Aga edasi?

Salongis ei ole.

Pagasnikus?

Jäi kauplusesse?

Arvestades hommikust kogemust...

a) piiksatada ei julgenud

b) lootsin, et ju see ka ikka...

Kampsun oligi täitsa olemas.

Aga muidu.

Suurim lastest sai pandud Pärnu bussi peale.

Keskmise laenasin 3-4 tunniks ristitütrele.

Pisim tegi reisi vaprasti kaasa. 

...

Elu on endiselt mitmepalgeline.

Soe.

Päikeseline.

Äikeseline.

Ägedate vihmahoogudega.

Tulekahjud.

Üks suvila meie vallas.

Teine oli elumaja, pärnakate pisut kaugemad naabrid.

...

Viis kilo maasikaid

...

Turuhindadega ei olnud kursis.

Aga hommikul Jüri poe juures 3 eurot kilo eest tundus talutav, et osta vähemalt üks kg. Õnneks võtsin poeskäimise jagu mõtlemisaega. 

Uus müügimees müüs hinnaga 2,5... ja kui ostad 5 kg, siis saad 2 euroga.

Loomulikult ma võtsin viis. 

Nüüd me sööme ainult maasikaid.

Piimaga.

Pannkookidega.

Niisama.

Sööjate arv on ühe võrra kasvanud.

Alustasime muidugi jäätisest...

 ...

Õhk on paks

...
Puhkuse esimene päev.

Kaks laenulast.

Kuumus ja niiskus.

Udu.
Nii paks, et naabreidki ei näe.

 

Hilisõhtul käisin rattatuuril.

...

Jaanipäeval, 50 aastat tagasi

... 
Kui kuulsin, et ümmargune aastapäev, siis mõtlesin kohe – kindlasti 40. Aga siis mõtlesin natuke rohkem ja jõudsin arusaamisele, et mul endal pole 40.pulma-aastapäev teab-mis-kaugel, järelikult peab Arvil ikka rohkem olema. 

Olen peaaegu kindel, et selles pulmas ma olin, aga ma ei tea, kas mäletan pulmi või pulmapilte, suurt vahet ju pole. Ma mäletan täpselt, mis nägu oli pruut ja mis nägu peigmees, millised olid rõivad ja kuidas istus seltskond pulmalauas. 

  

Pulmalaud oli söögitoas, pikk laud, magamistoa uksest kuni väikese toa ukseni.

Teisel päeval oli vankriratas korstna otsas ja Leida-tädi käis katusel, et seda alla tuua. Küllap toimus pulmas muudki kui söömine ja vankriratta veeretamine, aga seda, mida piltide peal pole, seda ma ei mäleta.

 

Kuigi võiks, sest tegelikult olin ma ikka ise päris kindel pulmaline.

Täna siis kuldpulmad!

Palju õnne!
...

Midagi on jälle läbi

...

Kevad sedapuhku. Võttis otsad kokku ja kadus.

Kui ma hommikul kell 4 õue läksin... kusjuures, ma ise ka ei tea, miks ma läksin. Ju ma mõtlesin, et on juba aeg tõusta, sest väljas oli nii valge.

Kell 4 oli veel kevad. 

Kuigi enam mitte raasugi kevade nägu.

Juba suure suve moodi.

Hein niidetud.

Ööbikud ei laksutanud. 

Aasta kõige valgem öö.

...
Kui ma kell pool 9 jälle õue läksin, oli seal juba suvi oma täies hiilguses.

Suve on olnud terves tänases päevas.
Kuni õhtuni välja.

Ööeelne, suveroheline.

Suve esimene päev sai läbi.

Ehk jagub seda soojust vähemasti jaaniaja lõpuni, ehk pisut kaugemalegi.
...

Koduloom akna taga

...

Juba paar päeva võtan hoogu, et upitan end aknast välja ja pühin selle võrgu ära.

Köögiaknataguse.

Täna, kui lausa aknapesu ette võtsin, mõtlesin ümber.

Sest nüüd ma juba tundsin teda.

Käis ühel õhtul ennast näitamas.

Sellinse suur ja rammus.

Kaunid kirjad selja peal.

Kärbsed võrgus polnud ka väiksemate killas.

Kuidas sa siis lähed ja hävitad.
...

Mida teha varastatud pesunööriga?

...

See pesunöör oli juuni algul täitsa olemas.

Nüüd juba mitu päeva ei ole.

Mida teha varastatud pesunööriga?

Tegelikult on ju võimalusi palju.

Näiteks tuli tahtmine end oksa tõmmata, aga nöör ununes koju. 

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem... nii ütleb vanasõna. 

Koju tagasi on ju imelik minna.

Ennäe imet... tarekene siiski vilgub viimati. 

On üks selline luuletus.

Ligilähedane.

Ei ole seal perenaisukest ahjusooja kakukesega vastu võtmas, perenaine kaugel olulisi asju ajamas. 

Pole parasjagu peremeestki käepärast.

Aga nöör on.

Täitsa vabalt väljas rippumas, justnagu külamehe jaoks valmis pandud. 

Tule, sõber, võta nöör ja tõmba oksa!

Hea tugev nöör, spetsiaalselt vastupidamiseks ostetud.

Ah et käära pole kaasas?

Ei ole hullu, tõmba tikust tuld, ehk ulatub nii kõrgele kui nööri kinnituskoht.

Kätte said? 

Tubli poiss, nüüd pole muud kui pael kaela.

Paluks ainult mitte meie õue peal.

...

Aga ehk oli hoopis vaja pesu kuivama riputada?

Jälle võimalik, sest siis, kui pesunöör veel alles oli, kuivatas keegi võõras kodanik oma sokke maja taga kase küljes. Nööri peal oleks hoopiski soliidsem.

Samas jälle... kuigi nööri õue peal enam ei ole, kuivab pesu ikka kase otsas. 

Seekord miski kummiülikond.

Ja pesunööri oleks normaalne inimene saanud ka maha võtmata kasutada, pererahvas oleks ehk veidi imelikult vaadanud, aga igal juhul parema pilguga, sest nüüd ei saa keegi enam pesu kuivama riputada.

... 

Mida veel saab teha ühe väga hea nööriga?

Seda võin ma kinnitada, et õngenööriks ta ei sobi, kui just hülgeid ei tahetud õngitseda.

Mis pole ka sugugi võimatu, sest miski suur loom - polnud mitte inimene - sealkandis ringi ujus.

Või siis põtru püüda, sest nemadki tunnevad end aia taga üsna koduselt.

Metsloomad aia taga, inimloomad aia sees. 

Sest nii on öeldud, et kes ikka tahab sisse tulla, seda ei pea ükski lukk, aiaväravast rääkimata.

 

Ja mis ripakil, see ära.

...