...
Artikkel oli tänases Päevalehes.
Autor Viggo Cavling.
Eks sellist lugu saab kirjutada see, kes Rootsis elab ja sealset elu teab. Kellel on oma pere lugu näitena tuua, ja selle näite kõrval võimalik analüüsida ühiskonda ja ühiskonnas toimuvaid muutusi.
"Kes langeb põhja, ei pääse."
Võimalik.
Ometi on mul tunne, et sealne ühiskond siiski hoolitseb ka oma põhjakihi eest. Muidugi, mina pole sattunud nendesse piirkondadesse, kus toimusid hiljutised rahutused, piirkonda, kus 12 tuhandest elanikust 65% on välismaal sündinud (Husby), kus öökoristaja kohale viletsale palgale ja kehvadele töötingimustele vaatamata võib olla sadu töölesoovijaid, sest parematele kohtadele kandideerimist takistab madal haridustase.
Ka mõtted haridusest panid mõtlema. Sarnasusi märkama. "Poisid saavad Rootsi koolides kõigis ainetes halvemaid hindeid kui tüdrukud. Mõni aasta tagasi olid poisid tehnilistes distsipliinides tugevamad, kuid kui õpilastelt hakati nõudma, et nad selgitaksid vastustes, mida nad teevad, läksid tüdrukud poistest ka siin ette."
Sealt edasi juba immigrantide esimese põlvkonna lapsed, kus tüdrukud on siiski suutnud end tõestada, aga on vaid üks näide mehest, kes on roninud põhjast päris tippu - jalgpallur Zlatan Ibrahimović.
Artiklit ümber ei jutusta, Eestit ja Rootsit võrrelda ka ei oska.
Isegi võrdsust ja ebavõrdsust Eestis ei oska ma lahata. Mõnikord on tunne, et vaesust on väga palju, samas... kõik ostukeskused on rahvast täis, kaubakärud kaupa täis.
Olen näinud hoopis vaesemaid aegu. Aga ehk võrdsemat vaesust ja võrdsemat rikkust.
Parem lähen oma jutuga tagasi Stockholmi.
Kui käisin Stockholmi kesklinnas, mõtlesin nende peale, kes seal turistide elu vaheldusrikkamaks muudavad.
Kes on selle maski taga?
Rootsi tudeng, kes suvevaheajal taskuraha teenib?
Mõne meelelahutusliku grupi liige, kes linna palgal on?
Või vaesuses virelev välismaalane, kellele saadud kroonid ainukeseks sissetulekuallikaks?
See mees tegi lausa imet, mingil hetkel mängis tulega, siis tõmbas seelikusabad üle pea, võttis täiesti uue vormi ja esines meeleoluka tantsuga.
Aga tänavapilt loob mulje turvalisest ja jõukast ühiskonnast... kui jätta märkamata noor naine, kes põlvili maas almust anub.
Please, please.
...
Artikkel lõpeb lõiguga, kus autor ütleb: "... Samal ajal hirmutab mind ebaõnnestumise ja põhja kukkumise võimalus. Ma tean, et kui ma sinna satun, siis ei saa keegi mind päästa. Mina ja mu lapsed oleksime sama kadunud kui need, kes eeslinnades kive pilluvad."
Milline see põhi siis rootslase jaoks on, et sinna ei ulati riigi toetus ja puudub väljarabelemisvõimalus. Ja miks peaks üks eluga toime tulev keskealine inimene elama sellise hirmuga?
Olen vist endiselt liiga sinisilmne.
...
