...
ämblik, ämblik õnne toob*.
Hakkasin trepialust koristama. Tühja neist jalanõudest ja hoiukastidest, alustama peab ikka sellest, mis kõige enam köidab ;)
Lohistasin välja ema vana kohvri, kuhu ta ise oli kunagi kokku korjanud enda jaoks olulised asjad. Minu noor ema, 1929 - 1992.
Mul pole vanade kohvrite vastu midagi, seda enam, et kohver on tõesti vana, ehk kuskilt 70ndatest. Korralik reisikohver, viimased reisid tegi laevadel Eesti ja väljamaa vahet.
Ikka nii, et Rootsist tulles kaupa täis ja tagasi koju minnes mõned Eestist saadud kingitused kaasas. Ma isegi ei tea, mida siit nõukogudemaalt kaasa viia oligi. Mõni meepurk, raamat, suveniir.
Küllap oli lõpuks nii, et ühel reisil oli kohvril üheotsapilet ja siia ta jäi. Pilvi nimi ja aadress on seniajani lipikuga kohvri küljes.
Aga kust see ämblik?
Lihtsalt, ühel hetkel põrnitses ta mind pahuralt kohvriga kaasa lohisenud tolmurullilt.
Olen ju rääkinud, et ämblikud on mu lemmikloomad? Nojah, konnad ka, nemad olid isegi enne, mälestused lapsepõlvemaalt, kus konnapoegadele sai liivalosse ehitatud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kohvrisse oli ema muu hulgas kokku korjanud paar-kolm peotäit tema jaoks olulisi õnnitluskaarte, nii kodu- kui välismaalt.
Temale ja vanaemale.
Rohkem isegi väljamaiseid, sest peale sõda oli piiri taga suur osa just vanaemapoolsest suguvõsast. Nii et kaardid 1950ndate keskelt ja kuni 1990ndate alguseni. Ligi 40 aastat ajalugu... tänaseks 70 aastat ajas tagasi.
1. mail oli emal sünniaastapäev.
#kirjadminevikust
...
05.05.2025
Aga täna on mul streigipäev. Keeldun kütmast. Kaua võib! Täna on juba maikuu viies päev. Õnneks pole magamistoas suurt alla 18 kraadi langenud, köögis on isegi ligi 19. Nojah, eile kütsin sealkandis mõlemat, nii pliiti kui ahju.
Mis ämblikust sai? Nihutasin ta klaasi sisse ja viisin õue. Nüüd süda valutab: nii külm on väljas!
* õppetund ämblikuga
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar