...
Ma jätan peaaegu alati eeltöö tegemata, lähen ma siis reisile, teatrisse või hakkan lugema mõnd raamatut. Eks selles kombes on nii head kui halba, reisile minnes oleks ju hea teada, mis sind ees ootab ja milliseid saladusi või mineviku meenutusi selle kohaga saab seostada. Kinos käia või teatris etendust vaadata meeldibki mulle siiski pigem puhta lehena.
Mäletan, kord läksime üht Rakvere etendust (vist oli "Di ja Viv ja Rose") vaatama, lahendasin terve tee Sudokut, ja kui kohale jõudsime, üllatus-üllatus, olime hoopis Paidesse jõudnud. Ma polnud endale teadvustanud, et külalisetendus, muudest eelteadmistest rääkimata.
Seekord siiski Rakveres.
Kava jäi kahjuks ostmata, nii ma siis täna natuke tuletasin meelde, mis tegelaste nimed ja kes keda mängib. Tegelikult olid nimed muidugi enamikus tuttavad. Aga raamat on mul lugemata ja film nägemata, nii et etendus oli täitsa tundmatu maa. Ehk tuli see isegi kasuks, ei võrrelnud näitlejaid filmistaaridega ega saanud sügavuti jälgida tegelaste mõttemaailma.
Ette ütlen, et etendus meeldis, nii nipernaadilik Robert (Tarvo Sõmer) kui kiireid hetkelisi otsuseid tegev Francesca (Ülle Lichtfeldt).
Võib ju öelda, et sündmustik pole loogiline või et elus nii ei ole... olen aru saanud, elus tuleb hullematki ette ja suur osa sellest polegi loogiline.
Muidugi, mul mõned küsimused jäid kuhugi ajusoppi tiksuma, aga eks see ka näitab, et väärt etendus, ei seletata sulle kõike ette-taha ära, vaid lastakse endal edasi mõelda ;)
Kuidas oleks lugu edasi kulgenud, kui uudishimulik naabrinaine (nagunii käis akna taga piilumas ;) oleks Richardile ette kandnud, kellega ta abikaasa vahepeal aega veetis.
Kas naine kahetses, et ka kaasa ei läinud? Või pigem hirmutas teda tulevik koos Robertiga. Kodu annab kindlustunde. Ja kuskil veel lapsed ja kohusetunne.
Kahetses ta ehk seda, et oma meest pettis? Või leidis hea vabanduse, sest päris kindlasti olid tal kunagi ootused, et mees peab olema üheaegselt kuum armastaja, hea isa, kuldsete kätega, viks ja viisakas, siiras ja sõnakuulelik. Unistada ju ikka võib.
Seda, et kirg lööb hetkega lõõmama... loogiline. Aga kui arvestada, mitu korda ma täna olin sunnitud ahju tuld tehes uuesti süütama, leegile lõõmamiseks peale puhuma, nipet-näpet pisiprügi juurde otsima... et ikka ära ei kustuks.
Samas... sädemest tõuseb leek, nii et loogiline on nii nii kui naa.
Aga tegelikult, olen rahul, et mind teatrisse kaasa kutsuti, lepin sellega, et etendust muudeti (algselt oli kavas väikese saali etendus "Karge meri") ja alati naudin võimalust igavast argielust väikest vaheldust saada.
Natuke tekkis huvi ka raamatut lugeda, seda enam, et kirjanik on Robert ja raamatu (filmi ning etenduse) üks peategelasi on ka Robert. Ja et kirjanik Robert James Waller (1939 - 2017) oli ka professor, fotograaf ja muusik.
Rõhk sõnal fotograaf.
Aga ka muusik. Laul Francescast, raamatu autori looming ja vist ka esitus.
Nii et midagi siin ikka susiseb ;)
Kusjuures, raamatu esmatrükk ilmus 1992. aastal ja kandis pealkirja "Love in Black and White"
Aga Rakveres meeldib mulle alati käia.
Kui hoolega vaadata, on pildil näha veidi lopergune kuuketas ja üks Rakvere neljajalgne sarviline sümbol.
* Saladuste laegas oli kui võti, mis keeras lahti ukse mineviku, oleviku ja tuleviku vahel.
...
2 kommentaari:
Nii tore, et samalt etenduselt on võimalik saada nii erinevaid muljeid. Mõemad saime hea elamuse, lihtsalt vaatenurk oli väga erinev.
Võluv.
Nii on :)
Postita kommentaar