...
Lugenud järjekordsest mõrtsuk-koerast, tuli üks aastakümnete tagune lugu meelde.
Taluperes oli koer, kes lõi hambad kätte perenaisele, kes talle toitu ette pani. Lahendus? Vaja rääkida psühholoogiga, koeraga, perenaisega, loomakaitsjatega, anda aru avalikkusele ja suunata koer parandusasutusse?
Tegelik elu oli teine. Looma omanik, jahimees, lõpetas looma elu põhjendusega, et koer, kes ründab inimest, on ohtlik. Eriti koer, kes ründab oma inimest.
Usun, et õige otsuse tegi. Selles peres oli palju väikseid lapsi.
Eilne uudistes olnud lugu koerte rünnakust on nii õõvastav.
Tegelikult on mul aastate taga olnud momente, kus võõras hundikoer jalutas meie maja juures ja näitas hambaid, kui julgesin toast välja minna.
Ega ma siis ei läinudki.
Kunagi ammu-ammu olen võõra koera rünnakut ja hambaid ka tunda saanud.
Usun, et hingehaavu mulle sellest ei jäänud, igatahes koerte-hirmu pole ja ihulised haavad ning armid on paranenud
Niikaua on ok, kui koerad niisama koerust teevad või omavahel koeraelu olulisi asju ajavad.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar