Antidolorosum

 *

Kui ma Veidemanni "Järjehoidjas" artiklit Artur Alliksaarest lugesin, tegelikult küll oli see mõtisklus Margit Mõistliku raamatu "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust" teemal, panin märksõnad oma märkmikku kirja. 

Et kui jääb kuskil silma, võtan lugeda. 

Nii ma mõtlesin.

Sinnapaika oleks see ehk jäänud, aga kui sügisel pakuti luuleklubis välja Alliksaare looming, tulid kevadised mõtted ja lubadused meelde.

Mingis eluetapis lugesin päris palju luulet, miskipärast mitte Alliksaart. Kui hakkasin koduseid kogusi lappama, Alliksaart sealt ei leidnud. 

Nii ma käisingi raamatukogus ja siis tegelesin Alliksaare eluloo ja loomingu lugemisega.

"On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust".

"Päikesepillaja"

Elulooraamat jäi meelde. Pärast selle lugemist mõtlesin*, et nüüd kohe natuke aega ei taha ühtegi biograafilist teost kätte võtta, nii hea oli. Ilus raamat, ja seal oli palju ruumi, et olla ja hingata. Ja lugeda.

Rein Veidemann oma artiklis on öelnud: "... see biograafia ligineb kunstiteosele, mida rõhutab ka Einike Soosaare kujundus. ... See on ühe luuletaja psühholoogiline portree tema päritolu, sugulaste, teekaaslaste ja ajastu taustal."

Luuletusedki jäid meelde. Kuskile alateadvusesse. 

Mõni tuli lugedes tuttav ette.

Ühe kirjutasin välja ja õppisin pähe. 

Selles polnud algul midagi tuttavat, isegi pealkiri ei öelnud mulle midagi.

Antidolorosum.

16.09.23

...

* Postitus jäi mustanditesse kuu aega tagasi, aga luuletus on senini peas. Peaaegu ;) 

* Mõtlesin küll, et pean vahet, aga järgmisena võtsin raamatukogust kaheosalise teose, kus kokku sees 100 elulugu.

... 

Rahvuseepos ja eelarve

 ...

Vaatasin, et antikvariaadis täitsa olemas. 

Eks ongi juba ajalooline kaup: Tallinn 2013

Eelarve ja rahvuseepos. 

Isegi lühike kokkuvõte juures.

Riigikogulane ja kirjanik Juku-Kalle Raid annab oma uues raamatus aimu, kuidas öötundidel riigikogu friigikoguks muutub. Lugeja saab absoluutse pildi, mis toimub meie parlamendis öötundidel venitamisistungite ajal. Kas see raamat on pööraselt kurb või kohutavalt naljakas, jääb iga lugeja välja mõelda. Kõik variandid võimalikud, nagu öeldakse. 

Ainult see hind, 15 eurot siis, ei mahu hästi mu eelarvesse ;) 

Nii et ma pigem kuulan raadiot või loen uudiseid. Või vaatan otseülekannet.

...

Aga kui aus olla, tukku jäämist pahaks panna ka imelik, mina võin isegi püstijalu suigatada, eriti kui aeg hiline. Koomilisem oli muidugi hambaarsti juures, keset päeva ja suu ammuli, hetkeks unemaailma sattumine. Või kaugemas minevikus, kui loengus silm kinni vajus, sellest pole mõtet rääkidagi. Kuigi ausõna, olin samal ajal puhas kui prillikivi!

Samas... kui võimalus oleks olnud, ma oleks ka pilti teinud ;) 

Ei saa ju head võimalust kasutamata jätta!

...

Korja oma kondid kokku

 ...

Kas kont pärast seda, kui ta juba põhjalikult rammuleemeks on keedetud, enam kõlbabki keemiatööstusele, küsivad paljud ühenduses eelseisvate kontide kogumise hoogtööpäevadega.

Tegelikult annab kont koduses majapidamises perenaise supikatlas välja ainult ühe osa väärtusest, säilitab aga keemiatööstusele tarvismineva kondirasva. Harilikul keetmisel on võimatu kondist väärtuslikku kondirasva eraldada, mispärast supist väljavõetud kontide äraviskamisega, põletamisega või teisel teel hävitamisega ka kondirasv kaotsi läheb. Kogumisele kuuluvad seega peamiselt just koduses majapidamises järele jäänud kondi, missugused erilistes rasvaerituskateldes pikemaajalise keetmise järel bensiiniaurus kondirasva välja annavad. Eraldatud kondirasv läheb siis keemiatööstusele, kus sellest valmistatakse glütseriini, oleiini, seepi ja muud. Bensiiniaurus keedetud kont on nüüd rasvast täiesti vabastatud, kuid edasisel töötlemisel saadakse rasvavabast kondist veelgi trükivärvi, kosmeetilisi kreeme, lakke ja mitmesuguseid teisi aineid. 

Arvestades kontide väärtust toorainena, on kontide kogumine kohustuslikuks tehtud ka vastava määrusega, mille järgi kuuluvad kogumisele ja äraandmisele iga liiki kondid ja kondi jäätmed, toorkondid, majapidamisest saadavad kondid, nii rasva sisaldavad kondid kui ka kondid, millest rasv juba eemaldatud.

Nagu öeldud*, jäta meelde ja korja oma kondid kokku!

*15. mai 1942, Postimees

...

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis raamatust, mida loen. Paks raamat, kaks osa, kokku 1000 lehekülge. 

Lugema sattusin juhuslikult, ühe inimese elu ja saatuse vastu huvi tundes. 

2000. aastal ilmus raamat* 100 eestlase elulugudest, mille nad ise siis oma käega ja omas stiilis üles on kirjutanud. 

Projekt "Sajandi sada elulugu" käivitus 1998. aastal, üleskutse saadeti nii kodu- kui väliseesti ajalehtedele. Pöördumises oli öeldud: "See pöörane sajand, raske nii meile kui peaaegu kõigile Euroopa rahvastele, hakkab lõppema. Mida me oleme õppinud? Seda peaks küsima iga päev, iga aasta, iga töö ja tegemise kohta, aga kunagi ei ole aega. .... Me ei saa endist kuigi palju teada, kui vahetame ainult hoiakuid ja arvamusi. See, mis inimest ilmutab, on tema elu lugu. Kokku on see aja lugu ja kogu rahva lugu." (M.Karusoo)

Läksin otsima ühte lugu, leidsin veel mitu, mis isiklikult puudutasid. 

Ema kooliõde.

Elulugu, millega oleme otsapidi samas sugupuus.

Minu esimene klassijuhataja (sünd 1925). 

No see kena laps olin muidugi mina ;) Raamatust olen ma siiski välja jäetud! 

Selline kaart on kodus albumi vahel alles.

Aga kui veel elulugudest rääkida.

Naine, kes sündis minu vanaemaga ühel aastal ja kelle ema oli pärit samast kalurikülast kui minu vanaema vanemad.

Prototüüp tegelasele filmis "Seltsimees laps".

Väliseesti kirjanik, kes hiljem (2017) on ka oma elulooraamatu avaldanud. "Pagulusse",  olen lugenud. Lehekülgi seal on ikka palju rohkem kui need kümmekond elulugude raamatus. 

Nii veel ja veel, igal pool näen mustreid, mis korduvad, raamatus, aga ka tuttavate inimeste elulugudes. 

Sünniaasta on see, mis palju paika pani ja sageli oli valikute tegemine sama hästi kui võimatu.

Päris valus raamat. Kusjuures, mul on vast ainult veerandik (aga mitte järjest) loetud. Ehk sõjajärgsed mälestused on leebemad. Kõige viimane kirjutaja on sündinud aastal 1992, temast eelmised 1985 ja 1977. 

Päris huvitav oleks lugeda ka oma laste kirjutatud elulugusid. Ei tea, millised mäletamised neil kirja oleks panna ja kui paljus need kattuvad raamatus kirjutanud eakaaslaste omadega.

Aga väike lõik tekstist, mille autor on sündinud aastal 1932.

Silma jäi sellepärast, et olen ka õppinud Pärnu 1. Keskkoolis. Just seal oli minu klassijuhatajaks Leida Madison.

** "Eesti rahva elulood", koostanud Rutt Hinrikus.

...

Aga kontide korjamise lugu postituse alguses, minu ajaga ei haaku, aga neile, kellel sünniaasta eelmise sajandi algupoolele, nemad kehitaks õlgu ja imestaks: mida siin imelikku on!

...

Hermannist ja teistest

 ...

Kuna tegelen perekondliku arhiiviga, siis noppisin välja kümmekond fotot, mis mulle suurt midagi ei ütle, aga kuna fotodel on vanavanemad Tiiu ja Tiit (järelikult... ütleb palju!), noored kenad inimesed. siis lisaks võiks ju natuke rohkem teada.

Vähemasti seda, kes, mis, kus, millal.

Pilt peaks olema tehtud Põltsamaal, 1935. aastal avati just seal fotol osaliselt pildile jäänud mälestusmärk.

Karl August Hermann (1851-1909), helilooja, keeleteadlane, entsüklopedist. Oluline inimene Eesti kultuuriloos.

Mälestusmärk annab juba esimese vihje: aeg võib olla vahemikus 1935 - 1939.

Mingit abi on foto tagaküljel olevast templist "Ülo Raadio": Poeg Ülo sündis mu vanavanematel augustis 1936, ja siis varsti muudeti vanaisale kuulunud raadiotehase nimi "Ülo Raadioks". Nii et foto on aastast 1937 kuni 1939.

Väga oluline vihje on foto taha kirjutatud nimi Ilse Frey. 

Kes võiks olla too Ilse Frey, ja kuna ta on tõenäoliselt pildid, siis kes neist eespool seisvast kolmest naisest. 

Ja kes on teised?

Foto Genist... Ilse Frey

"Põltsamaa Teataja", 10.01.1935, on kirjutanud...

Neil on sünnipäev... Frey Ilse,  juriste. Niguliste koguduse õpetaja E. Frey abikaasa, sündinud 1903. aastal.

Sealt siis info: Ilse abikaasa Erik (Julius Hugo) Frey* ... (sünd 1895) töötas aastatel 1923 - 1939 Põltsamaa Niguliste koguduse õpetajana, olles samal ajal ka gümnaasiumiõpetaja ja skaudijuht. 1939. aastal siirdus koos abikaasaga** Saksamaale. 

"Vooremaa" artiklisse** on sisse kirjutatud ka Erik Frey välimuse kirjeldus.

Õpetaja Frey oli keskmist kasvu, palja pealae ja hallinevate juustega.

Kui ma esialgu arvasin, et üks meestest fotol on Erik Frey, siis selle mälestuse põhjal tekkis kahtlus. Ega fotode võrdlemine (foto Genist) ka eriti tuvastamisele kaasa ei aidanud... algul küll tundus teatud sarnasus ühega vanal grupipildil.

Aga nimi Frey ja Põltsamaa tõi veel paar huvitavat leidu.

Endel Frey, raadiokuningas ***. 

Sõidutab oma kolme autoga ümbruskonna elanikele "maailma" koju. Ei põlga ta head napsi, sest liigud wiiwad kauba kokku, Müüb aparaate pika järelmaksuga. Omab iseseiswa raadioäri ja parandustöökoja ning õppinud töölise kutse raadio- ja telefonitehnika alal. Põltsamaa kino omanik.

Märgiliseks olid minu jaoks vihjed  omab iseseisva raadioäri... müüb aparaate.  Ma ei tea, et vanaema ja vanaisa oleks kuidagi Põltsamaaga seotud, aga raadioäriga oli vanaisal väga tihe side. 

Nii võib olla, et kui pilt Põltsamaal tehtud, võib olla fotol ka Endel Frey (sünd 1909).

Milline seos Ilse ja Endel Freyl on, ma ei tea, aga oletan, et on. Nimi (Frey) pole just igapäevane ja levinud nimi Eestis. 

Kui nüüd algusesse tagasi minna...

Tegelikult tahtsin esile tõsta seda vana fotot, kus peal on vanaema ja vanaisa, tagasihoidlikult tagumises reas, üks vasakul ja teine paremal. Viisakas oleks nimetada ka teised fotol olijad, aga nende nime ma ei tea... välja arvatud Ilse Frey. Kes nendest, ka sellele ei ole vastust.

Ühe huvitava fakti avastasin veel. Ilse Freyl oli lähisugulane, maalikunstnik Karl-August Herman (sünd 1903), kes Geni andmete järgi on Ilse vennanaise vend.

Wikipeedia andmete põhjal on skulptuuril kujutatud Karl August Hermann (1951 - 1909) tolle Ilse sugulase Karl-August Hermani (1903 - 1950) ristiisa. Tore oleks ju oletada, ehk on hoopis tema üks neist pildil olevatest meestest. Noorem Herman siis ;)

Aga lugu fotol olevatest inimestest jääb ikka lahti rääkimata. Niisama oletused ja fantaasia.

Fakt on aga see, et vanaema ja vanaisa elasid ja tegutsesid sel eluetapil just Tallinnas Hermanni tänaval.

Karl August Hermanni tänav on tänav Tallinna Kesklinna linnaosas. 

Märtsipommitamise ajal sai vanavanemate kodu Hermanni tänaval pommitabamuse, hävis ka vanaisa töötuba.

...

* Wikipeedia

** Harald Rebase meenutused ajalehest "Vooremaa"; 31.05.2008

*** "Maa Hääl", 22.10.1937

...

Kuidas vahetada kodu

 ...

Mul on olnud kodu kuues kohas. Kaks kodu Pärnus, kaks kodu Tallinnas, kaks kodu Kesk-Eestis. Pluss kaks suvekodu, läbi aegade kodu vanavanemate juures ja kaks ajutist Tartu-kodu. Mis teeb kokku 11.

Kusjuures, ma mäletan üsna hästi kõiki oma kodusid ja võiks neist mitmeid lugusid jutustada. Olen seda isegi oma blogis läbi aegade (ikka 15 aastat siin Kummutisahtlites sehkendamist) teinud. 

Nii et ehk kõige lõppu otsin oma kodude lood ka välja. Endale meeldetuletuseks.

Kuna pisut sorteerin ema hoitud ja temast alles jäänud paberimajandust, teen kirjade ja dokumentide põhjal mõned postitused... eks seegi on killuke ajalugu, mida võiks mäletada.

See oli siis nüüd sissejuhatus.

Kodu vahetamise lugu

Kõigepealt kiri... või pigem kaart. Aasta siis oli 1966. Isa sai Tallinnas uue töökoha, ka emal oli võimalus Tallinnas oma õpitud ametis jätkata, ja nii tekkis vajadus vahetada 3-toaline mugavustega korter Pärnu kesklinnas korteri vastu Tallinnas. 

Nüüd, kui vanu kirju loen, näen, kui keeruline toiming see oli. Ma isegi ei tea, millal ja kuidas me lõpuks Tallinnasse Telliskivi tänavale kolisime, ahjuküttega 2toalisesse korterisse hoovipealses majas. Puukuuri katus oli otse toa akna all, pesemine köögis pesukausis. No oli muidugi Tulbi saun, kui ihu juba suuremat harimist vajas. WC-s oli ikka vesi sees. Selline kast üleval lae all, nöörist tuli tõmmata, siis vesi voolas.

Korterivahetus oli mitmeosaline. Umbes nii, et omanik A korterist 1 kolis hoopis teise linna korterisse 2, selle omanik B kolis korterisse 3 Tallinnasse ja selle omanik kodanik C lahutas ja tahtis vastu saada kahte korterit, mängu tulid korterid 1 ja 4. Ja siis see korter 4 omanik kolis kokku näiteks tütrega, kes oli juhutmisi kodanik B, korterisse 3. 

Või umbes midagi sellist. 

Eks neid lugusid omal ajal räägiti, midagi on meelde jäänud, aga seda, mitme osapoolega meil see vahetus oli, seda ma lõpuks ei teagi. Vist küll vähem keeruline.

Ema on mingil määral neid kirjavahetusi alles hoidnud, noppisin üht-teist välja. 

... Täna leidsin tahvli pealt ühe, kes tahab Tšerenovetsist (tont teab, kus selline asub) 1-toalist mugavustega korterit vahetada Pärnus samasuguse vastu. Kas Tallinnas on mõni hull, kes sinna Tšerenovetsisse minna tahab, võiks vaadata. Igatahes vahetuste raamatus sees ei ole. Koidulal palusin panna Leningradis tahvli peale, kuna sealne leht ei ilmuta. ...

Ma ei tea, mis vastas Koidu, aga kahtlustan, et jutuks olnud vahetusest asja ei saanud, kuid veel on alles kiri Leningradist, mis jõudis Eestisse märtsis 1966.

Tervitus!                                                        Leningradis, 27. veebr

Ma ei saanud kohe sinna teisele poole Leningradi otsa joosta. Eile oli aga laupäev, vedasin end õhtul  sinna, kuna arvasin nad kodus olevat. See oli üks suur pesakond poolakaid. Katsusid mind enne tükk aega käega ja peaaegu hammastega, enne kui hakkasid rääkima tollest korterivahetusest. Igal juhul too Jevgenia ise oma mehe ja lugematu arvu lastega ei mõtle Pärnu tulla. Ema aga midagi kindlat ei öelnud. Üldse sain ma siiski aru, et emal on vist Pärnus Karja tn 5 see vahetamine käimas. Olid käinud seal vaatamas ja minu käest uuriti veel kord, millised on võimalused Pärnus korteriga äri teha. Lõpuks pole see jutt, mis ma seal pidin kuulma ja rääkima, Sulle tähtis ega huvitav. Juhul, kui nad midagi välja mõtlevad, käskisin Sulle kirjutada, andsin aadressi. Aga nii või teisiti, pole suurt loota.

Tead ma lähen homme siis järjekordselt sinna korterivahetamise büroosse, kirjutan uue avalduse vahetamise kohta, sest järsku juhtub mõni õige hull lugema ja saab midagi ära teha. Ma kirjutasin Õiele, aga ega tal polnud mu kirjale midagi vastata selle kuulutuse kordamise kohta. Lõpuks on see nali häbematult odav 1.50, ja seda võib teha. Loen siis ise ka need pakkumised läbi, Tallinna Leningradi vastu on seal palju kuulutusi.

Tead, kui sul midagi on vaja, siis kirjuta ikka mulle ja luba ikka osta süüa ja juua kokku seal õnnistatud Maarjamaa kaunimais restoranis. Siis mina jooksen kohe mürinal trammiga võidu ja olgugi et linn on suur ja liiklus segane, jõuan ma ükskord kohale  ja ajan asja ära, mis minu võimuses. Ma olen nüüd mõningal määral kirjaoskaja kah.. Oskan vene keeles välja öelda mõningad mõjuvad sõnad jne. 

Nii, kullake, kirjuta mis vaja. Homme löön uue kuulutuse ülesse. Vene riigis võib midagi saavutada ainult nahhaalsusega, katsu vastu pidada, oma saatusest üle olla jne

Järgneb...

...

Küürvaal ja taevadelfiin

 ...

Võiks arvata, et tuleb sellise pealkirjaga muinasjutt... kui eile juba lugude jutustamiseni jõudsin. Aga mu meelest kõige uskumatumad ja müstilisemad ongi lood elust enesest, ja kui selliseid lugusid edasi rääkida, hakkavadki nad oma elu elama. Kui ei räägi, ei juhtu ka midagi, kes ikka jõuab kõiki eluseiku talletada. 

Eilse postituse juurde tagasi tulles... jahimeeste jutud tõid mälusopist välja meie, kuulajate metsloomalood. Minul endalgi, hundiulust olen rääkinud, aga seda, kuidas me mootorrattaga ükskord metsseaga peaaegu kokku põrkasime, sellest pole rääkinud. 

Ega ma hästi ei julgegi ja rääkima ei kipu, sest... mootorratast ma mäletan, metssiga ka. Ja seda, kuidas ma ohtlikul hetkel ema-ema appi karjusin, mäletan. 

Mäletan seda põlluteed, kus sõitsime. 

Hilist öist aega mäletan. 

Aga seda, kelle selja taga ma seal ratta seljas istusin, seda ei mäleta. Kaasa käest ka küsida ei julge, äkki saab pahaseks. Võib saada küll, piinlik ju, kui temaga sõitsin ja nüüd ei mäleta. 

Või siis hoopis sellepärast, et mina sõitsin, aga tema ei tea sellest midagi. 

Või kogunisti hoopis sellepärast, et temaga sõitsin, kuid ohu korral hüüdsin hoopis emmet appi!

Nii et ma parem ei räägi.

Taevadelfiini lugu tuleb alles välja mõelda. Nime andis Kati pildile, mida talle täna näitasin. 

Eile autoaknast sõidu ajal tegin, see müstiline olend saatis meid nii umbes 15 minutit.

Suu lahti, ilmselgelt tahtis midagi öelda. 

Päevapilt 52... 21.09.23

Küürvaal oli ka täiesti eksisteeriv muinasjutuline olend, kohtusime* eelmisel nädalal.

Eriti suur ja salapärane oli see olevus ööhämaruses. 3 meetrit lai ja 5 meetrit pikk, eks seda ongi päris palju. Kui veel suured numbris mängu tuua, saab ju öelda, et see-ja-see kummaline veeloom maismaal pikkusega 5000 millimeetrit.

Ainult et arv 5000 kahvatub arvu 30 000 kõrval: just nii palju konisid on kunstnik** kasutanud oma tähelepanu nõudva müstilise veelooma loomisel, lisaks juurde kalavõrke, klaasriiet ja epoksiidvaiku, toeseks metallkarkass.

Miks just vaal? Suured kogused merre sattunud konidest jõuavad veeloomade organismi, eriti palju mahub neid vaalade kehasse. 

Ühe koni lagunemiseks looduses kulub üle 15 aasta.

"Usalda vaala" on üks osake suuremast projektist, mis keskkonnaprobleeme läbi kunsti lahti räägib.

Järgmisel päeval käisin ka kultuurikeskuses sees ja vaatasin tervet näitust***... aga see on juba uus jutt. 

Vaala käisin ka tervitamas.

Küür-konivaala... 

15.09.2023

...

* Kohtumispaik Kalamajas

** Kunstnik Ines-Issa Villido

*** Näitus "Lähme nulli"

...

Õhtu täis lugusid

 ...

Hundid käivad hulgakesi...

Päevapilt 50... 19.09.2023

Kui ma tausta poleks teadnud, no et kui kõvad jutumehed ja head* jahimehed Valeri ja Igor on, kui põnevad on jahimehejutud ning kui äge koht on Jäägri Villa, poleks ma kaasat survestama hakanud. Et läheme ja oleme ja kuulame, meil siin ka kõike nähtud ja kuuldud, nii mõnigi loomalugu jutustamist väärt.

 

Ürituse teise poole reklaami jätsin ära, psühholoogiline värk. Teada tõde, vähem on parem, ja et meestele ikka kõigepealt meeste jutud, pärast võin üritusega üksi kaasa minna. Või kui just jutumeeste lubadus meid viia metsa hundiulgu jäljendama... et siis metsast hundikarja vastuhõiget kuulata. Ma ei tea, kas ma sinna oleks läinud. Meiekandi hunt on käinud niisama südaöö paiku oma kurblik-igatsevat ulgu demonstreerimas, kutsuma vast nagunii ei hakkaks....

Aga pinguta mis sa pingutad, ikka ei õnnestunud. Kaasa kaasamine siis.

Esimese hooga mõtlesin, et jätan ise ka minemata, aga mind huvitas ürituse teine pool sama palju, ja seda, et sinna üksi lähen, olin nagunii arvestanud.

Piret Pääri jutustamist olen raadiost kuulnud ja raamatust lugenud.

Hundid käivad hulgakesi, karud kahe-kolmekesi. 

Killuke festivalist kohalikus mõisas. 

Nime saamise lugu kuulsin juba raadiost. Aga mõisas silmast silma kontakt ja uued lood, lisaks meeldetuletus, kui ilus ja oluline on lugude jutustamise traditsioon. 

Taustaks oli tellitud aknatagused paduvihmahood ja kahtlased krabinad katusel, kõik see koos mahedate ja mõnusate lugudega, õhtu kui muinasjutt. Kui ainult hunt seda eite poleks ära söönud... või vähemasti oleks taati enne ampsanud  ;) 

Ja kui juba sealkandis, siis mitte ainult lood, mõisarahvale ka vaja tere ütelda. 

Et kuidas teil siin nüüd siis läheb....

...

Head* jahimehed selles mõttes, et jaht on neile kaasnev  ja vajaduspõhine harrastus, rohkem ikka mets ja loomad.

...