...
Mul on olnud kodu kuues kohas. Kaks kodu Pärnus, kaks kodu Tallinnas, kaks kodu Kesk-Eestis. Pluss kaks suvekodu, läbi aegade kodu vanavanemate juures ja kaks ajutist Tartu-kodu. Mis teeb kokku 11.
Kusjuures, ma mäletan üsna hästi kõiki oma kodusid ja võiks neist mitmeid lugusid jutustada. Olen seda isegi oma blogis läbi aegade (ikka 15 aastat siin Kummutisahtlites sehkendamist) teinud.
Nii et ehk kõige lõppu otsin oma kodude lood ka välja. Endale meeldetuletuseks.
Kuna pisut sorteerin ema hoitud ja temast alles jäänud paberimajandust, teen kirjade ja dokumentide põhjal mõned postitused... eks seegi on killuke ajalugu, mida võiks mäletada.
See oli siis nüüd sissejuhatus.
Kodu vahetamise lugu
Kõigepealt kiri... või pigem kaart. Aasta siis oli 1966. Isa sai Tallinnas uue töökoha, ka emal oli võimalus Tallinnas oma õpitud ametis jätkata, ja nii tekkis vajadus vahetada 3-toaline mugavustega korter Pärnu kesklinnas korteri vastu Tallinnas.
Nüüd, kui vanu kirju loen, näen, kui keeruline toiming see oli. Ma isegi ei tea, millal ja kuidas me lõpuks Tallinnasse Telliskivi tänavale kolisime, ahjuküttega 2toalisesse korterisse hoovipealses majas. Puukuuri katus oli otse toa akna all, pesemine köögis pesukausis. No oli muidugi Tulbi saun, kui ihu juba suuremat harimist vajas. WC-s oli ikka vesi sees. Selline kast üleval lae all, nöörist tuli tõmmata, siis vesi voolas.
Korterivahetus oli mitmeosaline. Umbes nii, et omanik A korterist 1 kolis hoopis teise linna korterisse 2, selle omanik B kolis korterisse 3 Tallinnasse ja selle omanik kodanik C lahutas ja tahtis vastu saada kahte korterit, mängu tulid korterid 1 ja 4. Ja siis see korter 4 omanik kolis kokku näiteks tütrega, kes oli juhutmisi kodanik B, korterisse 3.
Või umbes midagi sellist.
Eks neid lugusid omal ajal räägiti, midagi on meelde jäänud, aga seda, mitme osapoolega meil see vahetus oli, seda ma lõpuks ei teagi. Vist küll vähem keeruline.
Ema on mingil määral neid kirjavahetusi alles hoidnud, noppisin üht-teist välja.
... Täna leidsin tahvli pealt ühe, kes tahab Tšerenovetsist (tont teab, kus selline asub) 1-toalist mugavustega korterit vahetada Pärnus samasuguse vastu. Kas Tallinnas on mõni hull, kes sinna Tšerenovetsisse minna tahab, võiks vaadata. Igatahes vahetuste raamatus sees ei ole. Koidulal palusin panna Leningradis tahvli peale, kuna sealne leht ei ilmuta. ...
Ma ei tea, mis vastas Koidu, aga kahtlustan, et jutuks olnud vahetusest asja ei saanud, kuid veel on alles kiri Leningradist, mis jõudis Eestisse märtsis 1966.
Tervitus! Leningradis, 27. veebr
Ma ei saanud kohe sinna teisele poole Leningradi otsa joosta. Eile oli aga laupäev, vedasin end õhtul sinna, kuna arvasin nad kodus olevat. See oli üks suur pesakond poolakaid. Katsusid mind enne tükk aega käega ja peaaegu hammastega, enne kui hakkasid rääkima tollest korterivahetusest. Igal juhul too Jevgenia ise oma mehe ja lugematu arvu lastega ei mõtle Pärnu tulla. Ema aga midagi kindlat ei öelnud. Üldse sain ma siiski aru, et emal on vist Pärnus Karja tn 5 see vahetamine käimas. Olid käinud seal vaatamas ja minu käest uuriti veel kord, millised on võimalused Pärnus korteriga äri teha. Lõpuks pole see jutt, mis ma seal pidin kuulma ja rääkima, Sulle tähtis ega huvitav. Juhul, kui nad midagi välja mõtlevad, käskisin Sulle kirjutada, andsin aadressi. Aga nii või teisiti, pole suurt loota.
Tead ma lähen homme siis järjekordselt sinna korterivahetamise büroosse, kirjutan uue avalduse vahetamise kohta, sest järsku juhtub mõni õige hull lugema ja saab midagi ära teha. Ma kirjutasin Õiele, aga ega tal polnud mu kirjale midagi vastata selle kuulutuse kordamise kohta. Lõpuks on see nali häbematult odav 1.50, ja seda võib teha. Loen siis ise ka need pakkumised läbi, Tallinna Leningradi vastu on seal palju kuulutusi.
Tead, kui sul midagi on vaja, siis kirjuta ikka mulle ja luba ikka osta süüa ja juua kokku seal õnnistatud Maarjamaa kaunimais restoranis. Siis mina jooksen kohe mürinal trammiga võidu ja olgugi et linn on suur ja liiklus segane, jõuan ma ükskord kohale ja ajan asja ära, mis minu võimuses. Ma olen nüüd mõningal määral kirjaoskaja kah.. Oskan vene keeles välja öelda mõningad mõjuvad sõnad jne.
Nii, kullake, kirjuta mis vaja. Homme löön uue kuulutuse ülesse. Vene riigis võib midagi saavutada ainult nahhaalsusega, katsu vastu pidada, oma saatusest üle olla jne
Järgneb...
...
6 kommentaari:
Väga põnev. Selliseid vahetusi tuli nõukaajal palju ette ja see näitas, kui nutikas oli nõukogude inimene. Praegused inimesed on teistmoodi nutikad. Õigem vist öelda , et salakavalamad.
Siis oli nutikust vaja, et ellu jääda ja kuidagi hakkama saada, nüüd on nutikust vaja, et rikas olla või rikkaks saada :)
Mina arvasin, et nõuka ajal olid ainult korterid töökohtade kaudu, individuaalelamud ja kooperatiivkorterid.
Ootan huviga järge.
Ma olin lapsena kuulnud korterivahetusest, kuid meie perel ja lähisugulastel selliseid toiminguid polnud. Seda enam huvitav on praegu Sinu kirjutatut lugeda. Ootan samuti põnevusega järge.
Tänapäeval teevad vist neid korterivahetusi maaklerid (olen kuulnud). Kas nõukaajal ka selliseid oli? Minu vanemad on kõik on kodud (korterid) saanud töökoha kaudu (olid õpetajad), mis tähendas, et need olid väikesed ja viletsad. Kui hakati linnas, nt Tallinnas, ehitama kooperatiivkortereid, siis oli ka see kuidagi tutvuse või rikkuse järgi. Üldjuhul läks see palju maksma, aga oli siis ikka tõeliselt oma. Oh, olid ajad!olid majad! Eriliselt tublid olid need, kes suutsid nõukaajal maja ehitada.
Pärnu 3toaline oli tõenäoliselt saadud vanemate töökoha kaudu. Samuti hiljem mugavustega Mustamäe-korter.
Aga kolimine Pärnust Tallinna Telliskivi tänavale toimus läbi korterivahetuse. Usun, et Telliskivis elasime 7 aastat. Mina Mustamäel põhimõtteliselt ei elanudki, olin siis juba Tartus, ja edasi tuli mees ja lapsed ja elu maal :)
Järg korterivahetuse loole tuleb, ainult see võtab natuke aega.
...
Aga kodude lugusid loeks ma ka hea meelega... nii et meenutame :)
Postita kommentaar