...
Unistada ju ometi võib.
Et enam tööle ei lähegi, hakkan hoopis koduseks.
Koduperenaiseks.
Täna on esimene päev katsetada, kui ikka hakkab meeldima, siis mõtlen sellele tõsiselt.
Täna on puhkuse esimene päev.
Tõeline elamus, eelmisest puhkusest on juba nii palju möödas, olin unustanud, kui hea tunne see on.
Tõusin alles kell 9.
Ärkasin varem, aga siis lugesin.
Mõnulesin voodis.
Lahendasin ristsõnu.
"Naisteleht" lubas loosimisele Fiskarsi aiatööriistu, saatsin vastused ära. Ükskord elus võib ometi loosiõnne olla, eriti kui ise võimaluse selleks annan... no et osalen.
Kontakteerusin nii kirja kui telefoni teel oluliste inimestega.
Seina peale tegin nimekirja kõigist neist toredatest asjadest, mida täna teha võiks.
Midagi ei juhtu, kui ära ei tee, lihtsalt lükkan homsesse edasi.
Näiteks sibulapeenra rohimise. Seda ma nimekirja ei pannudki, sest hommikul sadas vihma.
Praegu paistab päike, pean oma nimekirja täiendama.
Seiklus õues, kahe vihmapilve vahele ära mahutada.
Kui nüüd rohimist seikluseks nimetada, siis võib isegi nii juhtuda, et peenramaale lähen.
Neli vana seelikut harutasin tükkideks ja pesin üle, proovin neist kattevaipa kokku õmmelda.
Isegi õmblusmasina tõstsin välja.
Köögikapi koristasin ära, vanad lagunenud retseptiraamatud viisin kotiga kuuri alla.
Aga seda 30aastast kaustikut, kus oma käega retseptid sisse olen kirjutanud, seda ma hoian. Selle vahel on isegi mõned vanaema käega kirjutatud retseptid (muna hüüve saiakuubikute ja tomatitega) ja mõned ema kirjutatud (pitsa singi ja keeduvorstiga). Ämma kirjutatud seene-sibula-tomati-porgandi salati retsept.
Ajalehest olen välja lõiganud artikli "Võilill - kasulik toidutaim" ja klade vahele hoiule pannud.
Muudki põnevat.
Kui ma koduperenaiseks hakkan, siis võtan oma retseptiraamatu taaskasutusele.
Ja teen läbi organismi puhastamise selle Tiibetist leitud savitahvlile kirjutatud vana retsepti järgi (küüslauku ja piiritust), mille õpetus on kuidagi ka minu kaustiku vahele sattunud.
Võib-olla ma isegi koon omale selle kampsuni.
Kui ma koduseks jään.
Muster on igatahes oma paarkümmend aastat tagasi üles joonistatud.
Lahe padja-idee ka.
No ja siis munaliköör.
Uskumatu, aga vanasti tehti kodus likööri ise.
Veel rohkem vanasti aeti taludes viina, minu lapsepõlves oli üks viinavabrikutee, mis viis sügavale metsa. Vabrikut enam ei olnud.
...
Aga munalikööri on lihtne teha.
8 munakollast
2 kl suhkrut
0,5 l piima
250 g viina või piiritust
vanilliini
Piim keeta suhkuruga siirupiks. Munakollased hõõruda suhkruga ja lisada vanilliin. Siis lisada see hõõrutud kraam piimale (piim enne leigeks jahutada). Siis lisada vähehaaval piiritus ja kogu aeg segada, et tükki ei läheks. Lõpuks kurnata läbi tiheda sõela.
Ma mäletan, naabrinaine tegi, tal tuli see kraam kuidagi väga paks välja. Klaasi kallata ei andnud, sõime lusikaga magustoidukausist.
Aga hea oli ikka ;)
Ma kindlasti teen seda magustoitu mõnel pühapäeval.
Kui alaealisi lapsi lauas ei ole.
Ja kui ma juba koduperenaine olen.
Pensionipõlvest ma enam ei unista.
Tahaks juba täna ju.
...
