Seda, et ilm külm on, fikseerisin ma ära juba varahommikul. Olin nimelt poolriides, kui aknast seda päikese punast laiku märkasin, ja loomulikult läksin fotokaga välja. Varbad krõbisesid üle plätu serva, aga ruttu õue-ruttu tuppa polnudki väga hull.
...
Hilisem sulamine nõudis hoopis suuremat pingutamist. Tuline tee ja ahjukuumad kartulid sulatasid üles pinnakihi, sisemine soojus tuli alles pitsi brandy manustamisel.
Piinlik küll, et juba poolest päevast, aga mis teha, mis teha, sest varahommikune - või mis ta on, kui kell on 8 - linnuvaatlus toimus karmides kevadistes tingimustes. Hangumine oli küll aeglane, aga põhjalik.
Sulatamiseks sai kasutatud nii sööki, jooki kui katlast eralduvat jumalikku soojust.
...
Üritus oli tore, aga tegi mind pisut kurvaks. Mitte see, et linde suhteliselt vähe oli, isegi mitte see, et vaesed linnud peavad külmetama, kurvaks tegi, et minu vaatlus- ja kuulamisoskus on praktiliselt olematud.
Kõrv ei erista ja silm ei seleta.
Peab ikka hea nägemine olema, et näha.
Mul olid küll prillid ees, aga kus siin see lind nüüd oli?
Kes otsib, see leiab.
Minul kuluski kogu "aur" otsimisele, nii ma ei tea, kes oli ja kuidas laulis.
Sel ajal, kui teadjamad arutavad, kas must triip on tiiva peal või kõhu all, on minul tegemist, et lindu üldse märgata.
Ja kui märkan, siis binokliga üles ei leia.
Aga kui lõpuks leian, lendab uuritav eksemplar minema.
Et mis häält ta seejuures tegi... kes seda enam mäletab.
...
Ometi, päris kindlasti olen täna targem kui eile.
Ma olin neile ikka väga lähedal.
Kõik need rähnid, kes põristasid.
Tamme-kirjurähn, kes lendas enne ära, kui ma temaga tutvuda jõudsin.
Porr, kes üldse ei porisenud, pigem piiksus.
Rohevint ja metsvint.
Salutihane ja koduvarblane.
Sõtkas, kes teeb küll helisevat häält, aga see pole mitte tema laul, vaid hoopis tiivavihin.
Ja et veel veidi targem olla, kuulasin mõned leitud laulud ka üle.
Leevike.
Metsvint.
Sookured.
Porr, hallrästas ja teised.
...
...Hilisem sulamine nõudis hoopis suuremat pingutamist. Tuline tee ja ahjukuumad kartulid sulatasid üles pinnakihi, sisemine soojus tuli alles pitsi brandy manustamisel.
Piinlik küll, et juba poolest päevast, aga mis teha, mis teha, sest varahommikune - või mis ta on, kui kell on 8 - linnuvaatlus toimus karmides kevadistes tingimustes. Hangumine oli küll aeglane, aga põhjalik.
Sulatamiseks sai kasutatud nii sööki, jooki kui katlast eralduvat jumalikku soojust.
...Üritus oli tore, aga tegi mind pisut kurvaks. Mitte see, et linde suhteliselt vähe oli, isegi mitte see, et vaesed linnud peavad külmetama, kurvaks tegi, et minu vaatlus- ja kuulamisoskus on praktiliselt olematud.
Kõrv ei erista ja silm ei seleta.
Peab ikka hea nägemine olema, et näha.
Mul olid küll prillid ees, aga kus siin see lind nüüd oli?
Kes otsib, see leiab.
Minul kuluski kogu "aur" otsimisele, nii ma ei tea, kes oli ja kuidas laulis.
Sel ajal, kui teadjamad arutavad, kas must triip on tiiva peal või kõhu all, on minul tegemist, et lindu üldse märgata.
Ja kui märkan, siis binokliga üles ei leia.
Aga kui lõpuks leian, lendab uuritav eksemplar minema.
Et mis häält ta seejuures tegi... kes seda enam mäletab.
...
Ometi, päris kindlasti olen täna targem kui eile.
Ma olin neile ikka väga lähedal.
Kõik need rähnid, kes põristasid.
Tamme-kirjurähn, kes lendas enne ära, kui ma temaga tutvuda jõudsin.
Porr, kes üldse ei porisenud, pigem piiksus.
Rohevint ja metsvint.
Salutihane ja koduvarblane.
Sõtkas, kes teeb küll helisevat häält, aga see pole mitte tema laul, vaid hoopis tiivavihin.
Ja et veel veidi targem olla, kuulasin mõned leitud laulud ka üle.
Leevike.
Metsvint.
Sookured.
Porr, hallrästas ja teised.
...
