Abivalmis tehnoloogia

 ...

Ei jõua ära kiita, kui hooliv see IT värk ikka on. Valimissoovitustest ma parem ei räägiks, aga kuidagi ei saa ei üle ega ümber. Kaasal on pult peos tuline, kuna püüab valimistega seotud reklaami kuuldes põgeneda.  Mida kiiremini, seda parem ;) 

Minule pakuti võimalust valijakompassi abil valimispäevaks end poliitika ja võimalustega kurssi viia, et siis juba teadlik valik ja misiganes veel.

Mingil määral tuleb mul tulemusega nõustuda, viimaseks jäi partei, mida ma isegi viimasel võimalusel ei valiks, ja väikese edumaaga esimeseks partei, mida viimasel Riigikogu valimistel valisingi. Ega ma tookord tulemusega rahul ei olnud, Kaia riigikokku ei saanud, kuigi kogus hääli rohkem kui mõni tulevane riigikogulane samast parteist.  Nii et ma seekord ei oskagi valikut teha. Võimalus on valida pingereas järgmine, eks ma vaatan nimekirjadele näkku. Kas on sümpaatseid naisi ;) 

Valimised valimisteks, muud pakkumised on ka. Praegu näiteks on valikus talvesaapad, ja lausa soodukaga. Siin oli lemmiku leidmine tunduvalt lihtsam, ainult et jäin kauaks kohmitsema, sobivad numbrid said otsa. 

Aga tegelikult, mitte sellest kõigest ei tahtnud ma kirjutada. 

Mu tahvel on kiirema mõtlemisega kui mina, ikka tehisintellekt. Blogisse kirjutades või Messingeris suhtlemisel pole mul muud vaja, kui paar-kolm tähte kribada, ja juba pakub õiget sõna. Mõnikord, kasutades mu tähelepanematust,  sekkub mu sõnumisse ja paneb sinna omi mõtteid. 

Abivalmis tehnoloogia.

Mõnikord saan sabast kinni, mõnikord lähevad mõttetud laused teele, eriti Messingeris. Õnneks ei juhtu ainult mul, telefonis saadud sõnumite arhiivis on üks aastast 2015. 

Platsil oli hommikul pildi kiirendama võtnud, arvas et oma selle müütidest vist.

Armas ju! Eriti veel, kui sõnumi tegeliku sisu teada sain ;) 

Lõpuks siis see minu tänulikkus. 

Aitäh, abivalmis tehnoloogia!

Kirjutasin Messingeris prouale (sugulane 75+) vastuseks lühikese lause.

Aga siis mitte.

Enne kui saatmisele klõpsatasin, vaatasin üle. Et kas sai õige.

Seal oli kirjas: mittesittagi. 

Õnn, et sabast kinni sain ;) 

...

Kolm koledat kohta

 ...

Nädal tagasi, kui Humana proovikabiinis üht kampsunit proovisin, mõtlesin, et miks nad küll nii teevad! Kodus peegli ees pole vaatepilt sugugi nii hull! Võiksid siin ju kasutusele võtta peeglid, mis olukorda tsipake parandaks, mitte vastupidi. Lähed kabiini, et vaadata, kas sobib... ja saad šoki. Mitte sellepärast, et ei sobiks, kampsun ju korralik. Šoki saan, kui peeglist ennast vaatan. Ja just proovikabiini peeglist. 

Ma olen elus mitmeid inimsõbralikumaid peegleid kohanud. 

Teisest küljest, neil seal kaubanduses võib olla isegi õigus, sest kui peegel head pilti näitab, kodus aga selgub, et polegi nii hea, tahab inimene ostu äkki poodi tagasi viia. Viletsama esmamuljega hilp jääb kohe poodi, aga kui ostad ja kodus avastad, et tegelikult on parem, kui algul tundus, võidavad kõik. Nii kunde kui kauplus, kodused ehk ka, sest rahulolevat pereliiget on kindlasti kergem välja kannatada.

Aga ikkagi, poes tundsin, et proovikabiin oma peegliga on üks kole koht.

Kui juba koledatest kohtadest rääkida, siis ei saa mööda vaadata maanteeäärsetest raielankidest. Üritad küll, aga ikka jääb silm peale. 

Ühest küljest on kuuldud tõde, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Aga see on jõhker vanasõna, kahtlustan, et ei kuulu meie vanavarasse, vaid on naaberriigist sisse toodud. Kui arvestada kõiki nii ajaloos tehtut kui praegu tehtavat.

Aga kolmest kõige koledam on, kui satud kuhugi vaenulikku kommentaariumisse. Olen neid küll viimasel ajal suutnud vältida, aga siin-seal on ikkagi üht-teist silma või kõrva jäänud. Ei ole tore.  

Ainult üks viha ja vaen.

...

Boože moi või oo mai gaad

 ...

Eestlastest räägitakse kui usuleigest rahvast, aga ma natuke kahtlen selles.

Nii kaua, kui mäletan, on läbi aegade meie inimesed Jumala poole pöördunud. Noored isegi rohkem kui vanad. Või on nad lihtsalt häälekamaid.

Kui nõuka-ajal oli kasutusel boože moi, siis nüüd jääb rohkem kõrvu oo mai gaad.

Kahtlustan, et tähendus on sama, aga ilmselgelt kasutatakse ütlemisel erinevat hääletooni.

Ega Jumal pahaks ei pane, temal pole vahet, mis keeles eestlane temaga räägib. Kõrvalt kuulmisel lihtsalt kriibib kõrva. 

Mina pole kristlane, aga kirikusse aeg-ajalt satun, seal kuulen inimeste ja Jumala mõtteid eesti keeles. Mõnikord kuulan Vikerraadio Hommikumõtisklusi ka, sel nädalal J.T sõnastuses. Jaan Jaani kirikust.

Hommikul ongi hea mõelda, või siis teiste mõtteid kuulata või lugeda. Hommikul on pea selge, mõte jõuab paremini kohale.

Hommikused mõtted võivad olla muidugi vastuolulised.

Täna näiteks, vaatasin aknast välja: jälle uus lumi peale tulnud! 

Tule taevas appi! 

Jälle peab minema lund loopima. 

Nii ma mõtlesin. 

Oleks häälega ja häälekalt mõelnud, oleks kõlanud ehk nii: oo mai gaad! Kui ilus väljas on!

Või hoopis: boože moi! Mis toimub!

Kindlasti oleks hääletoon erinev.

...

Hommikused hääled

 ...

Vaid hetk köögist ära, ja juba hõigatakse tagasi. "Hõigatakse" siiski jutumärkides, see on keedupott, kus pudruvesi keema läks. Klõks-klõks-klõks on üsna tempokas, ilmselgelt märk sellest, et juba hoogne protsess, kui kaas nii aktiivselt tegutseb, et potil hädakisa lahti.

Nojah, just kohises mu kõrvus tänane tavapärasest tugevam tuul ja mõte kontrollis ebamääraseid kolksatusi, mis õuest kostusid. Ka kuidagi nagu hädaldamine.

Kööki oligi viimane aeg jõuda. Mitte ainult pudruvesi, ka kohvivesi tõstis tuure, oleks nüüd vilega keedukann, võiks putru keetes kinnitada, et käib töö ja vile koos. Aga seda kannu mul pole, ma isegi ei tea, mis häält üks kann vilistades teeb. Minu jaoks on ainult üks vile tuttav ja südamelähedane. Mälestus lapsepõlvest, Pargi tänav oli raudtee vahetus läheduses, ronge sai nii näha kui kuulda. Rongi vile läbi ööune mõjus turvaliselt. 

Turvaliselt mõjub ka kohin, mis mind köögis vastu võtab. Olin teinud tule pliidi alla, järelikult õnnestus esimese korraga,  märk sellest need põlemise hääled, kus mõned praksatused tulemühas.

Külmik, kuigi temagi hetkel häält teeb, hoiab madalat profiili ja suriseb vaikselt oma nurgas. Ju ta mäletab, et kaalusin eelmisel suvel kapi väljavahetamist. Vanust üksjagu, ja märgamise probleemid. Aga sai veidi esmaabi ja nüüd olen unustanud, et uus oleks parem.

Viimane hääl märgiks, et päev on alanud, kostab vannitoast. Keegi on kraani lahti keeranud. 

Mina panin raadio mängima.

Hommikused uudised.

Muud hääled on korrapealt kadunud.

...

Ikka vaja kontrollida

 ...

Rumal komme see kahtlustamine.

Hommikused lugemisminutid. 

Üks talvest ärganud liblikas, päeva-paabusilm, peksleb vastu verandaukse klaasi.

Mul on majapidamises igal talvel mõni liblikas, kevadist ärkamist aga ei mäleta. Minu liblikad muutuvad erksaks talve algupoolel. 

Mõnikord olen neile isegi verandas jahedama talvituskoha otsinud, aga see suht kasutu tegevus. Päev-paar, ja liblikas jälle toas tagasi. 

Minu liblikad on alati tavalised koerliblikad olnud, seepärast kibelen kohe kontrollima, kas Kirjanik ikka tõeseid fakte raamatusse kirjutab ja päevapaabusilm ka talvituv liblikas on. 

Võtan tahvli... sõbrants on saatnud äratuseks foto oma hommikust. Punetav taevas ja naabermajade katused. Mina hommikul nii vara taevasse ei vaata, nii et kaasa rääkida ei oska. See eest eile öösel, nagu põleks kuskil. Kõik oli halli tossu täis, kui aknast välja vaatasin. 

Tegelikult oli udu.

Tegin isegi pilti. 

Igaks juhuks vaatan üle, kas olen pildi fotokast Flickrisse pannud. Õnneks olin, kohe oli hea eilset läbi akna vaadatud ööd meelde tuletada.

Kusjuures, samal ajal vaatas täiskuu köögiaknast sisse, sellest ma küll pilti ei teinud.

Aga Flickris jäi silma üks vana pilt, kus vanaema-vanaisa oma lastega peal. Kõik mu kolm onu sealhulgas.

Eile õhtul tuligi onult meili peale kiri, võtsin lahti ja lugesin uuesti üle. Et kas ta vastas mu küsimusele ja ma ei märganud, või jättis vastamata. Lugesin üle, no ei olnud vastanud. Paljudele küsimustele vastas, aga just see üks, see oli vastamata. Pean uuesti küsima.

Aga kuna oli hommikuste lugemisminutite aeg, võtsin raamatu lahti. Õnneks oli järjehoidja ilusti vahel.

Üks talvest ärganud liblikas, päeva-paabusilm, peksleb vastu verandaukse klaasi.

Võttis ohkama...

Tegin tahvli uuesti lahti, guugeldasin päeva-paabusilma. Kõik on õige! 

Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. Ta lendab augustist septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt paljudest liblikatest talvitub ta valmikuna.

Mõnikord on mul kontrollimine paremini läinud. Vähemasti esmapilgul. 

Kui K FB-s pildi üles pani, ma ka kontrollisin.

Kalender ütles, et ei ole täiskuu.

Pärast tuli välja, et latern ka ei olnud.

Õige oli hoopis pildi juurde kirjutatud lause, millele ma algul tähelepanu ei pööranud.

Lisasin hommikusse pisut valgust.

Aga kui ma poleks kontrollinud, oleks tänaseni teadmatuses.

Või pigem, oleks senini oma mõeldud tõe küljes kinni olnud.

...

Küll küllale liiga ei tee

 ...

Kõigepealt tuli raadiost järjejutt. Kuna raamatut olen lugenud ammu-ammu, oli meeldetuletuseks kõiki osasid päris huvitav kuulata. 

Mingil hetkel tuli teadmine, et tegelikult olen ma kuuldemängu ka kuulnud. Klenskaja oma erilise häälega sobib imehästi Erika rolli, samuti kõik teised seal kuuldemängus: Jüri Krjukov, Ita Ever, Rein Aren, Jaanus Orgulas... uutes osades ei saa neist enam kedagi kuulda. Õnneks on Eesti Rahvusringhäälingul oma arhiiv, sealt siis Raadioteater 1979.

Nii ma kuulasin kuuldemängu ka ära. 

Ja ometi kummitas mind mõte, et kunagi olen ma seda ka näinud, mitte ainult kuulnud. Laval? Teles?

Otsisin natuke ja leidsingi. Lavastus aastast 1983. Osades Marje Loorits, Rudolf Allabert, Ago Roo. Hästi mängisid, ja kuigi lugu juba mitmendat korda kuulata, nüüd siis ka vaadata, ei muutunud tüütuks, pigem vastupidi. Mõni asi sai selgemaks... mõni seni märkamata tekstikatke  pani mõtlema, et kuidas see nüüd ikka oli. 

Kõige lõpuks jäi minusse ometi tunne, et mitte see pole etendus, mida mina mäletan.

Ehk siis see, 1998. aasta ekraniseering? Osades Anne Reemann, Aarne Üksküla, Elmo Nüganen. Sama teos uuemas väljaandes. 

Nädal on pikk, jõudsin selle ka ära vaadata. 

Kui end nädala lõpus Hansenist Tammsaareni XX võistlulugemisel gümnaasiumi viimaste klasside gruppi kuulama sättisin, oli mul korralik eeltöö tehtud. Nii hea see muidugi polnud, et lühikestki katkendit peast lugeda, aga mu meelest ongi palju tahta, et inimene suudab peast ette lugeda mitu lehekülge rasket teksti. Lugeda nii, et kuulajad naudivad. Ometi, seda need noored reedel mõisa saalis tegid. Igal esinejal oma lähenemisnurk ja oma stiil, et mõtet edasi anda. 

Ja mõtetest Tammsaare loomingus vajaka ei jää!

Kuulasin ja vaatasin noori esinejaid, ja mõtlesin omi mõtteid.

Mõtlesin valikute tegemisest. 

Et nii mitme noore valitud katkend rääkis otse või kaudu surmast. 

Kas tüdrukute valik riietuda musta oli teadlikult seotud nende esitatud katkendiga?

Kolm esinejat olid õppinud pähe leheküljed, mis võetud minu sellel nädalal taasavastatud teosest, nemad lugesid juba päris tuttavaks saanud tekste romaanist "Ma armastasin sakslast". Sealgi surm sees, ja rohkem kui üks. 

Aga mitte ainult. 

See on lugu armastuse tähtsusest, tähtsusest isegi olukorras, kui armastus on lootusetu. Nii nagu  lugu mitmes teiseski valitud tekstis, olenemata mis teosega on tegu.

Oli huvitav kuulata, kui hästi noored oskavad edasi anda tekstide sisu, koos juhendajatega on tehtud ära suur töö. 

Ja juba 20 aastat järjepidevalt. 

Aga ma peaks nüüd raamatu ka veel läbi lugema. 

Fotod mõisas, pool tunnikest enne ürituse algust.

...

Hommikune mõttevahetus

 ...

K kirjutas paar päeva tagasi:

Minu auto fooliumist aknakate võib kuskil sihituna ringi liikuda. Nähtavasti on heitunud, ei oska öelda oma nime ega aadressi. Kui keegi näeb, võiks märku anda. Tal siiani pole kolamise kommet olnud. Kodus ollakse mures

K kirjutas eile:

Positiivne uudis!

Jooksik leitud. Vajab pisut turgutamist, aga kodusest ravist piisab.

Pilt juures.

Mina kirjutasin täna hommikul:

Minu esimene mõte, kui kadumisest kuulsin: mis asi see fooliumist aknakate veel on?! Aga täna, kui leidmisest loen, on kaks mõtet. 1. Ahsoo, selline see fooliumist aknakate ongi. 2. Mõni ime, et üles leitud, raadios just öeldi, et trassil 1000+ kilomeetrit Austraalias leiti üles kaduma läinud kapsel, mille mõõtmed on 6 mm läbimõõt ja 8 mm kõrgus.

...

Igatahes olen saanud jälle targemaks. Muidu oli nii, et kui fooliumist jutt, tuli kõigepealt müts meelde. 

Foolimmüts, nüüd küll juba ajalugu.

Aga kadunud kapsel tekitab küsimusi. 

Kuidas ta ikka kaduda sai?

Ja veel müstilisem... Kuidas on võimalik, et üles leiti? 

Ma paar päeva tagasi otsisin oma kääre, suured käärid, oranži värvi. 

Vahepeal olin juba lootuse kaotanud. Üles leidsin täiesti juhuslikult.

...