...
Vaid hetk köögist ära, ja juba hõigatakse tagasi. "Hõigatakse" siiski jutumärkides, see on keedupott, kus pudruvesi keema läks. Klõks-klõks-klõks on üsna tempokas, ilmselgelt märk sellest, et juba hoogne protsess, kui kaas nii aktiivselt tegutseb, et potil hädakisa lahti.
Nojah, just kohises mu kõrvus tänane tavapärasest tugevam tuul ja mõte kontrollis ebamääraseid kolksatusi, mis õuest kostusid. Ka kuidagi nagu hädaldamine.
Kööki oligi viimane aeg jõuda. Mitte ainult pudruvesi, ka kohvivesi tõstis tuure, oleks nüüd vilega keedukann, võiks putru keetes kinnitada, et käib töö ja vile koos. Aga seda kannu mul pole, ma isegi ei tea, mis häält üks kann vilistades teeb. Minu jaoks on ainult üks vile tuttav ja südamelähedane. Mälestus lapsepõlvest, Pargi tänav oli raudtee vahetus läheduses, ronge sai nii näha kui kuulda. Rongi vile läbi ööune mõjus turvaliselt.
Turvaliselt mõjub ka kohin, mis mind köögis vastu võtab. Olin teinud tule pliidi alla, järelikult õnnestus esimese korraga, märk sellest need põlemise hääled, kus mõned praksatused tulemühas.
Külmik, kuigi temagi hetkel häält teeb, hoiab madalat profiili ja suriseb vaikselt oma nurgas. Ju ta mäletab, et kaalusin eelmisel suvel kapi väljavahetamist. Vanust üksjagu, ja märgamise probleemid. Aga sai veidi esmaabi ja nüüd olen unustanud, et uus oleks parem.
Viimane hääl märgiks, et päev on alanud, kostab vannitoast. Keegi on kraani lahti keeranud.
Mina panin raadio mängima.
Hommikused uudised.
Muud hääled on korrapealt kadunud.
...
2 kommentaari:
Ei väsi su pilte kiitmast. Nii ilmekad näod! Tõused koduse proua kohta väga vara kui pool seitse raadiot kuulad. Ka mina nautisin üle hulga aja Jaan Tammsalu hommikusõna. Minul on vilega keedukann, taaskasutus, alati ei vilise :) ma ei tea, miks. Aga hommikuhääled oma majas ja korteris on väga erinevad. Huvitav mõtisklus.
Pildid on minu teraapia ;) Joonistamine, ja niisama ka.
Aga ma pole varane tõusja, ma olen see, kes vahepeal on üleval ja siis uuesti uneotsa kätte saab...
Postita kommentaar