...
Reet tegi silmad lahti, aga voodist tõusta ei raatsinud. Ei saaks öelda, et hommik alles noor, pigem vastupidi. Seinakell just lõpetas üheksa kumeda kõlaga lööki. Varane oli hommik siis, kui Reet esimest korda ärkas. Tundis toa jahedust, korjas varbad teki alla, peitis õlad ja käsivarred sügavamale voodi sisemusse sooja ning magas edasi.
Nüüd uuesti ärgates hakkas teda miski mõte kummitama.
Unenägu.
See tundus kummaline, tavaliselt ta und ei näinud. Või ei mäletanud.
Ta nagu sattus Tallinna vanalinnas mingile konverentsile. Rahvast oli palju, ja üllatus-üllatus... seal olid ka ta kolm last. Mitte koos, üks ühe seltskonnaga, teine kuskil teises nurgas. Kas poiss üldse oli? Reet ei olnud päris kindel, algul nagu oli, pärast? Ei mäleta. Aga seda mäletas Reet hästi, et ükski tema lastest ei teinud temast, oma emast, üldse välja. Ehk ainult pilk tema poole, aga see oli vaid hetk, rohkem ei midagi. Ei mingit silmsidet, rääkimata lähemale tulemisest. Nagu pelgaks kokkusaamist.
Reeda hinge puges kõhedus.
Ebamugavustunne unes, aga kõhe ka praegu, kui ta end täielikult ärkvele oli mõelnud.
Sammud. Nüüd meenusid talle ka sammud. Oli see tegelikkus või ehk osake unenäost?
Mõtted kerisid end edasi ja Reeda järgmine mõte oli: välisuks! Eelmisel õhtul oli ta tavalisest hiljem voodisse läinud, ja seda, et ukse oleks kinni keeranud, seda ta ei mäletanud. Mõned automaatsed liigutused mällu ei kinnistu, selles pole midagi uut. Loodetavasti seegi kord, et lihtsalt ei mäleta.
Aga kõhe tunne süvenes. Küllap tuli see eeskätt jahedast toast. Vastu tahtmist puges naine teki alt välja, tõmbas ruttu riided selga ja otsustas, et esimese asjana paneb ta täna ahju küdema. Ehk annab tegutsemine tagasi tavapärase turvatunde.
Kui Reet välisukse lingi alla vajutas, tundis ta, kuidas paanikahoog temas tõstab oma visalt allasurutud pead.
Uks ei olnudki lukus!
Ok, ta oli ju isegi kahtlustanud, ometi mõjus see äkitselt hirmutavalt. Mitte et keegi ta ukse taga tavaliselt kolistamas käiks, aga ikkagi. Jälle meenusid need sammud. Kas uni või tegelikkus?
Välistrepile jõudnud, märkas ta trepi ees maas värvilisi pabereid. Naine kummardas ja korjas paberid maast.
Kaks tühja kohukese pakendit.
Kummaline, sellest ajast, kui lapsed olid kodust lahkunud, polnud Reet mitte kunagi kohukesi ostnud. Nojah, needsamad Jänksi kohukesed meeldisid tüdrukutele, aga kuidagi kummaline oli nüüd juba täiskasvanud piigadele sellist maiust koju tuua mõttega, et ehk lapsed maale tulemas. Poja nagunii sõi neid juba lapsena pigem nagu seltskonna mõttes. Tõsi ta on, et sõi puiklemata, küllap meeldisid tallegi.
Aga see kõik oli nii ammu.
Nüüd, kus igaüks ise suunda ja oma elu peale läinud, nüüd Reet ei teadnud, kas noored nendega mõnikord veel maiustavad. Nostalgitsemise mõttes ehk siiski? Või kes teab, tema enda lapsepõlves olid kohukesed tõeline defitsiit, kuid praegu poes käies pole tal mõtteski olnud endale mõned külmkappi varuda.
Reet korjas paberid kokku ja viis prügikasti. Mõelda vaid, kui palju mõtteid ja mälestusi kaks tühist paberit peas liikuma panid! Lisaks veidi kummaline, et need niimoodi just tema trepi ees vedelesid. Tõi ehk tuul naabrite juurest? Tõtt öelda, eriti tõene see mõte ei tundunud. Naabrite juures võiks pigem mõni tühi vorsti- või singipakend tuule tiibadesse saada.
Naine läks puusületäiega kööki. Seal oleks ta peaaegu oma koorma maha pillatud. Ahju ees maas oli paber. Polnud vaja üles korjatigi, et aru saada. Samasugune Jänksi-kohukese tühi pakend.
Reet tundis, kuidas põrand tema all kõikuma lõi. Kiiresti pani ta oma kandami maha ja istus taburetile.
See ei ole võimalik. See ei ole võimalik! See ei ole võimalik!!
Paanikahoog lõi keha seest kuumaks ja süda hakkas taguma. Reet tundis, et kui ta kohe oma lugu rääkida ei saa, läheb ta hulluks.
Helistaks lastest kellelegi?
Ta mõistis kohe, et see mõte pole hea. Esiteks ei saaks nemad nagunii aru, kus on põhjus paanikaks. Poiss naeraks ehk väljagi... mis oleks muidugi parem variant kui see, et nad tema pärast muretsema hakkaksid. Aga temal ei oleks sellest kergem ei nii ega naa.
Naine võttis telefoni ja valis sõbranna numbri.
Paar kutsuvat heli, siis kõne katkestati. Minut hiljem tuli sõnum: ei saa praegu rääkida. Mis mõttes! Värisevate näppudega toksis ta vastu: mul on tunne, et ma lähen kohe hulluks! Kindel see, et nüüd Riina leiab võimaluse ja helistab. Minutid möödusid, aeg venis. Mida minut edasi, seda aeglasemalt kell liikus. Reet ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida.
Riina ei helistanudki.
Ühel hetkel telefon piiksatas ja Reet luges, silmad nutust niisked, saabunud sõnumit: loodame, et nii siiski ei lähe.
Äng hinges, tegi Reet ahju ukse lahti, ladus puud sisse ja süütas tiku.
Midagi targemat ta hetkel teha ei osanud.
19.10.2013
...
