Oh seda elukest

...

Pensionär tõuseb hommikul ja tal pole midagi teha.

Õhtul heidab magama ja pool sellest on veel tegemata.
Selline hinnang.

Aga on ka aktiivsemaid pensionäre.

Kes rohkem jõuavad.

Täna käisid nad pidus.

Mitte mina.

Mina alles lähen.

Kontserdile.

Ja pensionile.
...

Mustrid looduses

...

Looduse Aasta Foto 2017 parimad on selgunud, tublimad tunnustatud.

Tubli, Ireen! II koht teemas "Vormimängud looduses".

Kokku oli võistlemas rohkem kui 6200 pilti 852 autorilt.

Ma tean küll, kus ja millal sa selle pildi tegid, ma olin üsna lähedal ja pildistasin ka.

Üks varane suvehommik rabas.

Mina pildistasin matkakaaslasi, udu, raba ja  kõike muud, mis silma hakkas.

...

Ireen tegi auhinnalise foto.

Tema pilti saab siin vaadata.
Kangasteljed.

...

Leidsin veel ühe koha, kus Ireeni pilte näha saab.

Nii auhinnatuid... haavapuravikud ja ülased näiteks...

... kui muidu ägedaid pilte.

...

Ämber... ainult naistele

...

Liiga intiimne lugu, aga aastatega on kuidagi kujunenud, et enam ei häbene.

Kui ämber, siis ämber.

Noored parem ärgu lugegu.

Ja mehed.

Teatavasti sain ma eile kapiuksega kolaka.

Lihtsalt kukkus pähe.

Selline uks, millel hinged all servas.

Kolks oli kõva.

Valus nagu ei olnud.

Ja muhk ka pigem aimatav.

Tuleb tõde tunnistada... pea on mul kõva.

Aga eks ma natuke ikka mures olen.

Eriti pärast õhtust hambapesu.

Või kui tõde tunnistada, siis kogu protsess oli ärevust tekitav.

Nii nagu see toiming käib: tirts pastat harjale, siuhti siia, siuhti sinna...

ja siis see m a i t s e.

Midagi päris jubedat.

Esimene mõte oli, et peale seda kolakat pähe on mul ajud liikuma pääsenud ja valguvad suhu.

Paanikahäire.

Katsetasin kõiki vahendeid, et suu normaalne olek taastada.

Loputasin sada korda.

Proovisin teise hambapastaga.

Loputasin uuesti sada korda.

Sõin suure tüki heeringat. Jõin teed.

Ükskõik mis ma suhu panin, omandas selle sama jubeda maitse.

Lõpuks hakkasin maha rahunema.

Mõistus tuli ka nagu osaliselt tagasi.

Ja mõtlemisvõime.

Miks on kõikidel asjadel selline võigas seebimaitse?

Isegi heeringal.

Ainus loogiline seletus.

Kui need nüüd ikka ajud ei olnud.

Mul on kohe hambapasta tuubi kõrval pudelike sildiga...

... midagi sellist nagu intimy ja hygieni...

Mitte midagi muud see ei saanud olla.

Ilmselgelt on mul korralik põrutus.

Kui juba hambapesuga probleemid.

...

Lein

...

 Kui ma mingil eelmise nädala x hommikul tööle tormasin, nägin küll, et peotäis sulgi on trepi kõrval maas.

Ma sügavuti ei mõelnud... ikka juhtub ju.

Linnukesed sellised kaitsetud.

Aga täna mõtlesin.

Natuke rohisin lillepeenart, natuke korjasin kokku või ajasin laiali värskeid mutimullahunnikuid.

Ja imestasin, kus mu sõber on.

Alati on ta platsis, kui õues toimetan.

Päris käeulatusse ei tule, aga lähedust otsib.

Eriti rõõmustavad teda värskelt läbi rehitsetud mutimullahunnikud.

Mina olen järgmise juures, tema kohendab eelmist.

Nüüd peab sellest minevikus rääkima.

Oli kohal.

Otsis lähedust.

Toimetas, sebis, kohendas.

Täna teda enam ei olnud.

Vaid need õnnetud suled trepi kõrval.

Täna on mul lein.

Väikest sõpra enam ei ole.

Vastikud külakassid, mis nad tulevad meie õue peale kisklema, need närud.
...

Õnn ja õnnetus... mõlemad tulevad ootamatult

...

Kuigi õnne me ju ootame, tuleb ta ikka ootamatult. 

Kolleeg ütles, et tal üks pilet üle... "Mamma Mia!" etendusele Nordea kontserdisaalis.

Loomulikult ma tahtsin.

Ei mingit ootamist, kohe järgmisel päeval.

Transporti  pakuti ka... Tallinna ja tagasi.

Parkimine kontserdisaali all parklas.
Tundsin end kuninglikult :)

Esimest korda Nordia Kontserdimajas, seegi oli elamus.

 Ja etendus.

Loomulikult mulle meeldis.

Väga-väga meeldis.

Mamma Mia!

Abba laulud.

Hea lavastus.

Näitlejad ja lauljad teada headuses.

Nautisin iga hetke etendusest.

Täna kuulasin laulud üle.

Mitte need etenduse omad, laulud filmidest.

SOS. Ja teised.

Etenduses olid laulud kõik eestikeelsed.

Filmi ma näinud ei ole.

Aga päris kindlasti lähen ma järgmine kord Stockholmis Abba  muuseumi.

Selline õnn siis.

Ootamatult sülle kukkunud.

Õnn ja õnnetus... mõlemad on tulevad ootamatult.

Eriti õnnetuses... seda nagu ei tahagi oodata.

Õnnetus kukkus pähe.

Kapiuks suure kolksuga.

Nüüd muhk peas, pean kaasat hoiatama, et kui lolli juttu hakkan rääkima, peab ta sellesse tõsiselt suhtuma.

Mitte nagu tavaliselt.

...

Kuidas elada ära 500 euroga

...

No et kui pension on 500 eurot, kas jääd ellu?

Kindlasti jääd, mul mõni tuttav, kelle palk oluliselt suurem pole, elab ka.

Juba mitu aastat  on elanud.

Aga pensioniga, tundub, on teine lugu.

Tundub, et kahtlane lugu... kui juba katsetatakse.

Mind huvitab see väga, viisin just paar päeva tagasi oma tööraamatu mingisse peene nimega ametisse (pensioniamet see küll nagu ei olnud), nüüd olen põnevil, kui suur summa mulle siis igakuiselt määratakse.

Ilmselgelt on see vähem kui 500.

Ametnik oli väga meeldiv inimene, küsis, kirjutas, andis nõu.

Küsis, miks ma nõuka-ajal nii vähe tööl olen käinud.

No algul õppisin, siis jätsin pooleli... läksin mehele, sain lapsed, olin pikalt kodune.

Koduseks olemise ajal omandasin eriala, ühe eriala õhtuses osakonnas ja teise kaugõppes.

Polnud aega tööl käia.

Praegu aga arutan... mulle numbrid meeldivad.

Et kui 500 saab kenasti hakkama, siis 400 on vist kitsas käes küll.

Kuidas elada ära 400 euroga? 

Aga pole hullu, tundub, et saab hakkama.

Rahadega pole nagunii kunagi nagu laiutada saanud.

Mu vanaema oli terve elu koduperenaine, kasvatas lapsi ja kantseldas lapselapsi.

Siiski tiksus temalgi vanaduses mingi pension.

Ja mis kõige lahedam, kui raha oli vaja laenata, siis ikka vanaemalt, temal oli alati tagavara olemas.

...

Vanaduse kiituseks

...

Tundub, et olen vanadust ikka juba pikka aega oodanud.

Unistanud pensionipõlvest... 5 aastat tagasi... 9 aastat tagasi.

Lood sellest, mida ma kõike teen, kui koduseks jään.

Küllap olen rohkemgi unistanud ja planeerinud, aga neist kordadest on märk maas... ja maast leitud ning üles korjatud.

Lood.

Ja mis kummaline-kummaline.

Mõned minu tuttavad ootavad ka.

Isegi nagu tunnevad kadedust.

Et oh oleks nad sama vanad kui mina. Et nii siiber ja jaks ka otsas.

Selge see, kui aeg kukub, ega siis kõik ei jää.

Pensionile.

Siis tasub tööl käia, juba raha pärast .

Mõni kindlasti jääb ka.

Ema mul jäi, siis oli aasta 1984.

Tema kõige vanem lapselaps oli siis 8aastane.

Tema oli noor pensionär.

Mina jään ka... vanim lapselaps 17.

Mina pean vanadust kiitma.

...

Emal on täna sünni-aastapäev...  88.

Ei käinud Metsakalmistul, õde käis ja pani küünla.

...