Esmaspäev, 1. mai 2017

Vanaduse kiituseks

...
Tundub, et olen vanadust ikka juba pikka aega oodanud.
Unistanud pensionipõlvest... 5 aastat tagasi... 9 aastat tagasi.

Lood sellest, mida ma kõike teen, kui koduseks jään.

Küllap olen rohkemgi unistanud ja planeerinud, aga neist kordadest on märk maas... ja maast leitud ning üles korjatud.
Lood.

Ja mis kummaline-kummaline.

Mõned minu tuttavad ootavad ka.
Isegi nagu tunnevad kadedust.
Et oh oleks nad sama vanad kui mina. Et nii siiber ja jaks ka otsas.

Selge see, kui aeg kukub, ega siis kõik ei jää.
Pensionile.
Siis tasub tööl käia, juba raha pärast .

Mõni kindlasti jääb ka.

Ema mul jäi, siis oli aasta 1984.
Tema kõige vanem lapselaps oli siis 8aastane.

Tema oli noor pensionär.

Mina jään ka... vanim lapselaps 17.

Mina pean vanadust kiitma.

...
Emal on täna sünni-aastapäev...  88.

Ei käinud Metsakalmistul, õde käis ja pani küünla.


...

Kommentaare ei ole: