Jõulupuu taaskasutuses

...

Kui lapsed olid jõulupuhkusele suundunud, muutus kuusk sügavalt süngeks.

Neli päeva keset melu, jõulumuusika hommikust õhtuni okastes helisemas.

Pole ka ime, esimene uks vasakult viib lauluklassi.

Tilise, tilise aisakell. Lumi hell, lumi hell.

Tegelikult paneb see ohkama, sest õigupoolest kipub elu hetkel pigem porikarva hall olema.

Mitte lumeraasugi enam õues.

Nii et need viimased metsamälestused kuusel vast ka kõige valgemad polnud.

See-eest uus elu oli helge.

Laste rõõm kuusest, kuuse ehtimisest ja sellele eelnenud jõulukaunistuste tegemisest, põnevus enne jõulupidu, mitmekordsed hoolega teostatud peaproovid, nii mõnigi ettevaatlik puudutus või teadlik müks... kõik see täitis kuuse jõuluärevuses päevi.

Ja  korraga vaikus.

Kirikus käidud, jõuluvorstid kõhtu täitmas, jõulupuhkus käes.
Peod peetud, laulud lauldud.

Lastel.

Kuuse jaoks kukkus aeg.

Roll tehtud, etendus antud.

Mahakanne.

Õuekanne.

Kui mulle pakuti: kui tahad, vii koju... ma kohe tahtsin.

Mulle meeldivad murtud mured.

Kuusemuretsemise mure sai hoobilt lahenduse.

Nüüd ta mul siin nurgas ootab, millal tulevad ehted.

Kingid kuuse alla.

Lapsed kuuske katsuma, põnevus silmis, pakke piiluma... et mida päkapikk neile pakkidesse on poetanud.

Ja mitte ainult lapsed.

Pole ju vahet, ole sa suur või ole sa väike, kes siis kingitust ei ootaks.

Ootab, ootab, olgu või kõige salajasemas hingesopis.

Mina olen esimesed kingid kätte saanud, kõik omamoodi erilised.

Aga see on juba uus lugu.

...

Selle loo paneme teemasse "100 head asja".
Jõulupuu taaskasutuses.

Arvult vist neljakümne üheksas.
...

Antud aega

...
Kuidas kellelegi.
On.
Antud aega.

Ämmale on antud.
Tänasega 93 aastat.

Sündinud 1923.

Pildil on Marta 30 aastat vana.

Kõik mu noored miniad on tänaseks vanemad kui nende laste vanavanaema 63 aastat tagasi.
...

Raadiorahva pidu

...

Täna hommikul kuulsin, et ringhäälingul sünnipäev.

Tegelikult ma teadsin ju küll. 

Et on. 

Sünnipäev.

Juba mitu päeva kuulen raadiost saateid.

Aga et just täna. 

Minu jaoks on raadio olnud läbi aegade üks suur mõistatus (telerist ei hakka rääkimagi).

Kuidas ikka tuleb hääl siis, kui häälitseja tont-teab-kus?

Onu proovis mulle  raadio-värki millalgi selgeks teha, kiri polegi teab mis vana, ehk aastatagune... mis on ilmselge märk, et müstilised asjad on aastatega minu jaoks hoopis paremini arusaadavamaks saanud kui kõik see, mis teaduslik.

Müstiline on näiteks see, et onu kiri just täna mulle koristustööde käigus pihku sattus.

Onu on raadioinimene. Tema teab.

Nii nagu vanaisagi oli.

Mina mäletan seda, kuidas vanaisa Soome uudiseid kuulas. Ikka iga päev, ja mitu korda päevas. 

Ameerika Häält kuulati ka, aga need kuulamised seostuvad rohkem isaga. 

Vanaisa oli see, kes kõik rahvusvahelised uudised jõudis meile enne ära rääkida kui kohalik ringhääling.

Vanaisa oli ikka tõeline raadioinimene. Kuigi raadioringhääling eeldab häält, on elementaarne, et raadioaparaat peab ka olema.

Nende tootmine on minu jaoks samasugune "hiinaime" ... aga vanaisa tegeles sellega juba paarkümmend aastat enne minu sündi.

Tootis kõrgekvaliteedilisi raadioaparaate ja üksikosi.

Olen sellest siin kirjutanud.

Ülo Raadio nime saamise aeg on seotud minu teise onu sünnipäevaga.
Arvi Ülo, temagi on raadioinimene.
Tema on jätnud on märgi ringhäälingusse.

Tegelikult on üks tema tehtud intervjuu päris tihedalt seotud tänase raadioringhäälingu sünnipäevaga.
Vestlus Raadioteatri ajaloost.

Mis sai Ülo Raadiost?
Teadagi mis...

Tänapäeval selliseid raadioid enam vist polegi.
Sellised, nagu olid nõuka-ajal: jalad all ja plaadimängija peal.
Või nagu oli Tere raadio.

Nüüd on igasugused Hiina imed ;)

Asi seegi...

Mina fännan raadiot rohkem kui telerit.

...

Jõuluärevus

...

Kogu aeg oli aega küll.

Jõuludeni.

Mina ei arva, et jõul peaks juba detsembri alguses algama.

Ikka oli aega küll. 

Aga täna oli täielik jahmatus... detsembrist üle poole juba läbi!

Kuhu ometi ta kadus, kuidas ometi nii kiiresti...

Alles see oli, kui jäine hommik ja jäised maalingud.

Täna räästad tilkusid.

Üritasin siis endale jõulu  ja pühalikkust sisse lasta.

Elu esimest korda tegin valmis jõulupärja.

Kohe teine olemine!

...

Kui vaatad, siis näed

...

Seal aknaklaasil nad olid.

Külma ilma jäälilled.

Selge ilma päikesekiired.

Päikese tekitatud vari. Jugapuu jäälilli varjutamas.

Ja õhk täis hõbedasi killukesi.

See ei olnud lumi, sest lumi ju sajab.

Need killud heljusid õhus, pigem oli nende suund kõrgustesse, sinnapoole, kus säras päike ja polnud pilveraasugi.

Ilus oli.  

Õhk hõbedat täis.

...

Veere, veere kakukene!

...

Sügisel nad veeresid... mitte mingid väikesed kakukesed, hoopis kaks kõrvitsat veeresid meile verandasse. Ühe veeretas idapoolne naabrimees ja teise naabrimees läänest.

Kuna hoog oli sees, siis üks kõrvits veeres sujuvalt kilomeetrike edasi ristitütrele. 

Mul on alati paanikahäire, kui midagi suurt peab ette võtma...  kõrvitsasalati tegemise näiteks. 

Suurest kõrvitsast. 

Või mis veel hullem: suurtest kõrvitsatest.

Seepärast andsingi hoogu juurde.

Ühele kahest.

Olgu saatus talle soodne ja saagu temast palju põnevat ;) 

Et ei läheks nii nagu teisel, sellel, mis mulle jäi.

Lõikusin lihtsalt pisut peenemaks, panin potti ja keetsin läbi.

Püreeks.

Panin kotikestesse ja sügavkülma. 

Ühe purgitäie jätsin kasutusse.

Nüüd panen igale poole kuldset värvi juurde: pudru sisse ja salatisse, supi sisse ja kastmesse.

Väga hea on, mõne päevaga purk peaaegu tühi.

Idanaaber, 1. dets 2014.

...

Kuidas saada otsale

...

Nii lihtne on libastuda.... aga katsu sa uuesti otsale saada. 

Kui üldse saab. 

Dieet näiteks, kõik kulgeb eduliselt ja siis äkki tuleb üks kena sünnipäev.

Edasi läheb kõik nii nagu vanasti, no et dieeti enam ei ole. 

Mitte et mul dieediga probleemi oleks.

Mida pole, seda pole.

Ei dieeti, ei probleemi.

Joomisega libastumist on ehk lihtsam vältida kui söömisega libastumist.

Kui ikka tilkagi ei võta, siis ei libastu. 

Aga katsu sa elada, et suutäit ei ampsa. 

Söömata ju ei suuda.

Mul on ka raske otsale saada.

Söödud saan ja joodud ka mitte üleliia.

Aga mõned otsad on käest libisenud.

Kastitäis poolikut käsitööd, mitu kuud pole muud teinud, kui tolmulapiga üle käinud.

Nüüd ladusin ajalehed kastile peale, pole vaja tolmugi võtta, iga päev uus ajaleht otsa.

Lugemise otsa olen ka ära kaotanud.

Kohustusliku kirjandusena töötasin läbi "Minu Läti" ja panin ootele "Minu Ahvenamaa", aga see pole see. Polnudki ammu, kui mitu ööpoolikut kriminullide peale kulutasin. Närisin küüsi ja muudkui lugesin kuni viimanegi kuritöö oli lahenenud.

Nüüd ei saa alatudki, lõpetamisest rääkimata.

Jõulukaartide saatmise ots kadus ära juba mitu aastat tagasi, igas detsembris ostan mõned kaardid, mõned margid ja mõned ümbrikud... aga kuna otsa pole, jäävad kaardid kirjutamata, saatmisest rääkimata.

Kirjutamise otsa otsin ka. Aasta hakkab läbi saama, aga paarkümmend postitust blogis puudu, et tavapärast keskmist kätte saada. Mitte et see eluküsimus oleks, pigem pahandab see, et ei saa otsale.

Kui juba korra on käest libisenud.

Pildistamine niisamuti.
Mitte et huvi oleks otsa saanud, hoopis lemmik-fotokas andis otsad. 

Aastagi on otsakorral ja enam nagunii ei jõua kõiki otsi kokku korjata.

Mõned otsad jäävad lahtiseks, mõni ots libiseb käest, mõni  ots pole saanud otsa peale.

Mõned asjad on lihtsalt otsas.

Nii lihtne see ongi.

...