no milleks?
Kui ma seda nagunii ei kasuta.
Hiljuti lugesin artiklit maitsetutest toitudest ja õudusest nimega "päevapraad".
Autor pole olnud kitsi kritiseerima nõuka-aegset toitu.
Arvatavasti on iga toidukoha köögis mõneleheküljeline juhend nimega „Päevapraad à la nõukaaegne defitsiit ja ükskõiksus“.
Nojah, mul pole isegi seda juhendit.
Defitsiit külmkapis on täitsa olemas, üksjagu ükskõiksust ka.
Nii sai eile valmis värskekapsahautis.
Peaks sobima küll sinna kategooriasse "õudus nimega päevapraad".
Seda enam, et hakkliha leidus ka nõuka-ajal, kapsast rääkimata.
No ja see magustoit, kes meist ei mäleta kooliajast õudust nimega leivasupp.
Korrigeerisin eile oma leivamajandust, korjasin kokku alles jäänud leivanukid, keetsin vähese suhkruga läbi, surusin läbi jõhvsõela... kõige keerulisem osa oli maitsestamine.
Teatavasti kõige maitsvam leivasupp saab vaarikamoosiga, aga vaarikad olid otsas. Mõtlesin, ei lähe kaugele, vaatan kodumetsa (st kodumaja taguse võõra metsa) raiesmikult.
Poolest liitrist peaks piisama.
Aga kodumetsa raiesmik oli metsa kasvanud.
Kodumets ise peaagu läbimatuks muutunud.
Vaarikad vanaks jäänud ja marjad kribalad.
Aga ära tõin, rohkemgi veel kui pool liitrit.
Ja leivasupp sai sama hea kui vaesel nõuka-ajal.
Täna on veidi raskem, sest defitsiit külmkapis progresseerub,
Ma ei tea, mida sealt peale paari paki keefiri ja paari purgi külmsupi "Suvi" leida veel on.
Heeringat ja hapukoort vist... nii et jälle pole vaja poodi minna.
Peenramaalt võib juba värsket kartulit kraapida.
No milleks mulle retseptiraamat.
