Esimesed 30-40 aastat peeti siin (Rootsis) 9.märtsi puhul alati mälestusteenistust Jakobi kirikus. Lipud leinalooridega altari ees ja mina kooriga koos laulsime leinalaule rõdu pealt.
Johanna kirjutas 9. klassis oma vanaemast ja oli ka see pommitamine sees. Just et kui pomm viliseb, pole kartust, aga kui teeb flax- flax –flax, siis tõmba pea jalgade vahele, et ühes tükis… kas kaod või jääd elama.
Öeldi veel, et meie keldri lagi kannatab 50 kg pommi, aga mitte raskemat. Ja kui sama öö teine pommitamine oli käimas ja istusime keldris, kuulsime just flax- flax. Mäletan, et keegi ütles: nüüd tuleb…
Maja nurk vastu tänavat sai pihta, meie istusime nagu teisel pool otsas. Kõik tormasid välja ja tunti kergendust, et ei olnud süütepomm.
Tänu pommitamisele, ja et olin just kinos, kui esimene selle öö pommitamine sündis, siis olen ehk teist ainuke, kes on jalutanud Tallinna maa-alustes käikudes. Kui vaheajal koju kippusin, aga ei leidnud ühtegi tänavat, kus ei põlenud, läksin nutuga ühe noore politsei juurde ja see saatis mind maa all nii kaugele, et leidsin tee koju. Olen hiljem mõelnud mitu korda, et ta võttis vaevaks ja et oli aega seda teha. Valdek oli samuti kodunt ära - klaveri tunnis.
Mul on veel silmade ees, et nägin, kuidas Niguliste torn varises maa peale ja et "Estonia" põles suure leegiga nagu ilma suitsuta.
Järgmisel päeval parandasime katkiseid aknaid niipalju kui võimalik oli ja hakkasime siis Kernu poole trügima… kuhu mujale.
Enne läksime vaatama, kuidas Karini ja ta sõbranna Ainoga oli. Maja asemel oli auk, aga ise olid nad järgi.
Nii saime paarikümne tunni pärast Lagedil rongi peale. Talv oli külm ja lumi oli paks, kui jõudsime Kernule: Valdek, ema, mina, Tagatõnu Karin ja too Aino. Sättisime ennast Tiiu ja Tiidu magamistoa akna taha sügavasse lumme süda öösel ja laulsime kõigest kõrist: "Laske sandid rahuranda jõuda". Mu on pilt veel praegu silmade ees. Ja loomulikult said sandid nii peavarju kui süüa… kallid Tiit ja Tiiu. Õie oli millegipärast juba maal.
Tiit võttis Karini käeotsa, kuigi oli südaöö, ja läksid koos edasi Tagatõnule. Eelmisel päeval olla isa nimetanud lamba või vasika tapmisest, kui ehk Karin enam koju ei peaks tulema.
Imelik, et mõned laused jäävad sõna sõnalt meelde.
Tallinna pommitamine toimus 1944.a 9. märtsi õhtul ja sellele järgneval ööl. Kahes laines, kell 19.15 – 01.00 ja 03.00 – 06.00 kohale lennanud Nõukogude lennuvägi heitis Tallinnale umbes 2000 lõhke- ja 1500 süütepommi. Rünnaku peamiseks sihiks polnud Tallinnas asunud vähesed sõjalised objektid, vaid elamurajoonid, millest paljud hävitati peaaegu täielikult.
Rängalt sai kannatada Harju tänav ja Estonia teatri ümbrus. Maha põles eestluse sümboli tähendust omav Estonia teatrimaja, kus just enne pommirünnaku algust oli alanud balletietendus. Süttis Niguliste kirik, pommitabamusest purunes keskaegne vaekoda Raekoja platsil ja hulk teisi ehitusmälestisi. Hävis umbes 8000 hoonet, ligikaudu 40% toonasest elamispinnast.
Üle 20 000 inimese jäi peavarjuta. Rünnaku tagajärjel hukkus 463 inimest, vigastada sai 649.
Viimasel ajal olen hakanud leppima sellega, et kõik ei mõtle nagu mina. Aga ma tõesti ei taha minna vaatama Madonnat. Leian, et mul on raha mujalegi panna.
Ma isegi ei tea, kes minu tutvusringkonnast kavatseb kontserdile minna. Mulle endale pole see mõte pähegi tulnud, kuigi sain sünnipäevaks lisaks raamatupoe kinkekaartidele x summas kroone, millest isegi jaguks.
...
Aga Apollo raamatupoes ma juba käisin. Ja tegin hea ostu, üle 500 lehekülje värvilisi pilte ja õpetusi… “Käsitöö entsüklopeedia” on väärt raamat. Kunagi oli hind 342 krooni, nüüd 175.
Olen väga rahul.
Rahva Raamatu kinkekaart on veel alles.
Kingiks saadud raha paigutamisega ka probleeme ei teki. Kõigepealt ostan endale sammulugeja.
Siis loodan saada pileti suvisele Tõnis Mäe-Aarne Üksküla jt kontsert-etendusele.
Kui raha jagub, teen veel tiiru üle lahe naabrite juurde.
Mul pole kordagi tekkinud tunnet, et tahan Madonnat ihusilmaga näha.
Aga eile ma nägin Humanas kolme kaunist ja šikki noort daami, kelle jaoks Madonna on kindlasti oluline. Ja niipalju, kui ma neid silmanurgast jälgisin, õnnestus neil valitud riiete koguse järgi garderoobi uuenduse arvelt küll oma 3000 kr kokku hoida. Humanas oli nimelt soodukas, 10 kr tükk.
Minu lapse- ja noorpõlves seda mälestusmärki ei olnud. Oli vaid alus, kohalikud olid mälestuskivi kuskil metsas maasse matnud, et nõukogude võimul selle purustamist takistada.
Aga alles jäänud alusel põles sageli küünal… 60ndatel, 70ndatel, 80ndatel.
...
Aastaid hiljem, kui toimus Vabadussõja-aegsete mälestusmärkide taastamine, käidi ja otsiti seda peidetut, aga tulemusteta, ja nii püstitati-avati-pühitseti 1991. aasta 5. jaanuaril uus, võimalikult sarnane eelmisele, 1932. aastal püstitatud mälestusmärgile.
Tänane foto
...
Salme Kesler
29. jaanuar 1900-5. jaanuar 1919
See tüdruk ei saanudki kunagi vanaks elada. Ta hukkus punaste käe läbi pisut enne oma 19ndat sünnipäeva.
Aasta siis oli 1919. Käis Vabadussõda.
...
Kes siis oli Salme Kesler?
Lühikest aega kohalikus koolis õpetaja.
Vähese ajaga oli ta suutnud külarahva südameid võita. Tema surm oli suureks šokiks nii koolilastele kui tema vanematele.
...
Hukkumise kohta räägiti erinevaid lugusid.
Mulle tuttavam oli selline:
Kui punased 4. jaanuaril 1919 Lehtmetsa–Ristist Vetla suunas möödusid, pärinud noor õpetajanna neilt: «Kuhu minek?» ja saanud vastuseks: «Tallinna, ikka Tallinna!»
Kui sama enamlaste polk järgmisel päeval kiiruga taganes, küsinud Salme neilt: «Kas juba Tallinnas käidud?» – ja lastud selle eest maha.
Hilisematest ajakirjanduses ilmunud artiklitest pärineb info, nagu oleks Salme Kesler vedanud hobusega Eesti väele inimeste annetusi, või et ta küütis taganevaid Eesti väe ohvitsere, või et ta tõi tagasi punaste rekvireeritud hobuse – ja tema peale kaevati.
...
Tema surmast kirjutati ka tolleaegses ajakirjanduses.
...
4. septembril 1932 asusid Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Risti osakonna noored Salme Kesleri arvatavale hukkamispaigale rajama mälestussammast ja paigutasid nurgakivi. Ausammas avati oktoobris.
Naine minevikust... sel aastal möödus Salme Kesleri surmast 90 aastat.
Hiljuti tähistasime Eesti Vabariigi 91. sünnipäeva.
Ma pole teda küll näinud, aga ma kuulen ta toimetamisi.
Kribin prügikastis ja krabin kraanikausi all.
Tellisin kaasat, et põrandahari pihku ja valvesse.
Aga tema kardab hiiri.
Ükskord ma panin mürki. Pärast haises 2 nädalat põranda all. Enam nagu ei tahaks.
Lõksu nad, sindrinahad, ei jää. Nuumavad end hoopis peibutus-juustu varal jämedaks.
Kunagi oli üks nahhaal, see puges külmkappi. Ju sealt vaatas küllus vastu.
...
Sõbrantsil oli ka ükskord hiir köögis. Siis me püüdsime suure vaevaga õue pealt ühe poolmetsiku kassi, et las passib ja püüab.
Ma ei tea, kas sõbrants tahab seda meenutada.
Igatahes imiteeris too kõuts nahkhiirelendu – siuhti ja säuhti ühest seinast teise, mööda kardinaid üles ja samas sukeldus voodi alla, juba lakke ja juba kapi taha.
See oli jube.
Ma ei suuda meenutada, kuidas meil õnnestus ta uuesti kätte saada, ma ei usu, et ta meid enam ligilähedale usaldas.
Kui ma oleksin töötu, siis ma oleks maakonnas üks 1300st tööd otsivast inimesest ja mul oleks kohaliku tööturu andmetel valida müügiesindaja, müügijuhi, lüpsja, juuksuri, maniküürija, maalri, mööblitisleri ja elektriku eriala vahel. Mul on küll rohkem kui üks kutsetunnistus, aga kahjuks ei sobi need antud ametipostidele. Muidugi, ka koha peal saab õppida, aga kui me kõik kandideeriks, siis teeks see 162 soovijat ühele ametikohale. Fakt, et mind ei valitaks.
Parem istun kodus… ehk jookseb magavale kassile hiir suhu.
Kerjaksin riigi käest nii palju kui võimalik (H.P)
Elaksin edasi koos kahe tuge vajava pensionäriga, kes kokku saavad pensioni kätte rohkem kui mina palka. Mitte et neil suured pensionid oleks.
Aga ega nad mind nälga ei jätaks. Supikööki meil kohapeal ei ole.
Tegelikult on meie poliitikud kogu aeg tegusad olnud. Üks ettenägelik soovitas rahvaljuba enne suurt kriisi pealinna või selle lähiümbrusesse kolida. Et Tallinnas on kõige odavam elu korraldada.
Ma ei saa aru, miks siis üldse 5 linna on olulised, aitaks ju ühestki, laiendaks veidi Tallinna, et kõik see rahvas ära mahuks.
...
Seda enam, et teine taibu poliitik juba tegutsema on hakanud. Meil on nüüd Suur-Tallinn, mille serva-alasid annaks ehk veel veidi kaugemalegi lohistada. Et rohkem mahuks.
Ja kui siis iga pere, kes just ebanormaalselt kitsastes oludes ei ela, võtaks enda juurde elama mõne pere mujalt Eestist, peaks probleem olema esialgu lahendatud. Seda enam, et mõni jõukam mahutab enda elamisse või elamusse ehk rohkemgi.
Kaoksid piirkondlikud ja maakondlikud asjapulgad, 101 valitut (üle vabariigi muuseas) korraldaks säästmist ja jagaks raiskamist, tegeleks eelarve ja sellest tulenevate tagajärgedega.
10 aastat hiljem olid rajoonid ja neid sai ikka kohe palju.
...
Aga kui vaja, tõstame Jõgevamaa Viljandi järve äärde, Haapsalu toome Tallinnale lähemale ja Noarootsist teeme Läänemaa pealinna... Lõuna-Eesti kolime igatahes päris tühjaks.