...
Sõbrants koos kaaslasega käis külas. Pool tunnikest hiljem leidsin diivanipadja alt telefoni.
Tõenäoliselt sõbrantsi oma. Peaks kuidagi märku andma. Meil olles ta just kurtis, et telefoni pole, vist ununes koju. Padja alla ta siis ei vaadanud.
Tema kaaslasele ma helistada ei saanud, polekski viisakas, kui mul võõraste meeste nimed ja numbrid telefonis on. Oleks veel niisama võõrad, aga sõbrannade kaaslased... välistatud.
Kellele helistada?
Tema emale? No vastu ööd vanainimest häirida, pigem mitte.
Siis ehk ühele kolmest tütrest?
Leidsin nime Liisa ja vajutasin kõne aktiivseks.
Tere! Kas ma räägin Liisaga? ... Ei. ... Vabandage.
Kogu lugu. Ju see 20+ aastat vana number on vahepeal omanikku muutnud.
Tütardest keskmine?
Tema number on mul ka.
Aga kas on hea mõte? Tütar ja tema pere elavad Rumeenias, ehk on liiga kauge vahemaa, et sõnumiviijaks tellida.
Noorema tütre numbrit mul miskipärast ei ole. Tema elab Tallinnas, ilmselgelt sinna ja sealt helistada on vahemaa lühem.
Aga kui vahemaadest rääkida... helistasin hoopis naabrinaisele. Asi tal sealt teiselt korruselt alla ütlema minna!
See toimiski.
Juba keegi kolistab mul ukse tagas :)
Loodetavasti telefoni omanik.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar