laupäev, 24. jaanuar 2015

Sõnavabadus on piiritu

...


Sõnavabadus on piiritu.

Ma natuke kardan seda piiritust.
Isegi siis kardan, kui on lahjendatud, näiteks 40% ni.
Eriti kui organism sellest üleküllastunud on.

Mõni muutub siis vägagi sõnakaks.
Vaba mees vabal maal, tahab, siis räägib.

Vahet pole, millest räägib.
Kus räägib.
Kui palju räägib. 
Kui kõvasti räägib. 

Kas see ongi sõnavabadus?
Isegi siis, kui kaine peaga nii ei räägiks?

Kirja pandud sõnad on ka sõnavabadus.
Haigete mõtete sõnastamine on sõnavabadus.
Pilavad pildid on sõnavabadus.

Vanasõnad on vanaks jäänud, sest nad piiravad sõnavabadust.
Laps räägib siis kui kana kuseb.

See tähendas, et laps peab olema vait.

Nüüd võivad lapsed rääkida.
Isegi kui lollusi räägivad, ikka on sõnavabadus.

Ja mitte ainult lapsed.
Kõik võivad kõigest rääkida.
Lollusi võivad rääkida.
Rõvedusi.
Ikka on sõnavabadus.

Mingid piirid siiski võiksid olla.
Eetilised.
Millest mitte üle astuda.
Meenub üks kunagine kirjanduslik kohtumisõhtu.

Kipub nii olema, et tegusatel pole aega või tahtmist ja nii oli kutsutud võimalikust kuulasajaskonnast kohale tulnud kooliõpilased ja pensionärid.
Kes luuletajad oma loomingut esitasid... ei hakka meenutama.
Pärast seda oli lastele pikka aega raske selgeks teha, millal on ropendamine kohatu, aga millal kunst või kirjandus. 
Pensionäridele polnud mõtet seletada, nendel oli nagunii asjast oma arusaam.

K K  looming on mulle suhteliselt tundmatu, seepärast vaatasin ringi tema blogis.
Lugesin läbi mõne loo ja luuletuse.

Mulle ei meeldi selline sõnavabadus.

Mulle meeldiks, kui mingid piirid siiski oleks.
Piiritus küll, aga mitte 100%-line.
...

5 kommentaari:

TT ütles ...

Nende paari raamatu põhjal, mis olen lugenud, meenutab Kender mulle meie aja Dickensit. Kirjutab asjadest mis olemas aga mida inimesed ei taha tunnistada, eriti "viisakas" seltskonnas. Pole päris minu maitse, aga sellele vaatamata toetan sõnavabadust, sest ei pea ju lugema kui ei meeldi.

Tänu hiljuti üles puhutud paanikale läksin uurisin, mis koht see nihilist siis on. Konkreetne tekst oli kustutatud ja ma ei viitsinud piisavalt netiavarustes tuhnida (kust seda kindlasti soovi korral leiab). Piisas Kenderi mõne teise sissekande lugemisest, minu arust väga tüüpiline shokikirjandus, kohati isegi päris vaimukalt võimuesindajaid nüpeldav. Protestivaimu täis teismelisena oleks ehk nautinud teksti aga praegu ei tekitanud muid emotsioone kui ajas kohati muigama.

tegelinski ütles ...

Sõnavabaduse poolt kahe käega... eriti kui meenutada nõuka-aega ja neid, kes sel ajal sõna julgesid võtta. Minu õppejõud ülikoolis oli Jüri Kukk, tema maksis oma sõnade eest nö hingehinda. Seepärast vist tahakski, et sõnavabadus oleks tänapäeval veidi väärikam :)


tegelinski ütles ...

Kusjuures... ma saan ju aru küll, et kui on sõnavabadus, siis ongi sõnavabadus. Üks ja ainus...

Emmeliina ütles ...

mind ei ajanud muigama. võib olla meie neli poega vanuses 25-36 omavanuste meeste seltskonnas kasutavad teistsugust kõnepruuki kui emaga, enda kaasadega ja lastega rääkides.
huvitav, kas "tuntud ühiskonna ja kultuuritegelaste" seas, kes tema kaitseks välja astusid oli ka mõni naisterahvas?

tegelinski ütles ...

Seal Nihilist.fm blogis on olnud ennegi mõni lugu, mis on mõjunud häirivalt. Mitte K.K. kirjutatud. Aga ma ei peagi olema nõus, ja ei peagi lugema. Lugesin ikka, tundsin, et lugu mõjus solvavalt, aga ok, kui seal sees on tema (kirjutaja) tõde, olgu peale, minu tõde on teine.
...
Ma isegi ei kritiseeri , mind lihtsalt huvitab, kus on piirid.
Kus lõpeb sõnavabadus ja kus algab sõnaline vägivald.
Kas p.... või p..... saatmine on sõnavabadus või vägivald?
...
Need, kes kaitsevad... ma ei teagi, kas nad kaitsevad Kenderit või pigem sõnavabadust.
Samas, kui keegi Fb seinale rõvedusi postitab ja ütleb, et meil on sõnavabadus, pole see sama, kui mehed saunas meestejuttu räägivad.
Kuskil on ehk mingi avaliku korra seadus?