Alavainu, Afanasjev, Unt

 ...

Nad lihtsalt ise tulid minu juurde.

Alavainu tuli tänu luulegrupile, see oli juba päris ammu, ehk kuu aega tagasi. 

Ma ei leidnud kodus ühtegi tema raamatut ega luuletust, aga just siis astusin läbi Uuskasutuskeskusest ja ilma oluliselt aega raiskamata (keegi ootas väljas autos) jäi silma ja sattus näppu.

ELA '87 ja ELA '88 '89

Kokku luuletusi rohkem kui sajalt luuletajalt.

Alavainult ka, mõlemas kogumikus.

Naljakas mõelda, et paigal ei püsi

aeg ühtki viivu, kas palu või käsi.

Ta täidab su päevad, ta tükib su unne,

sa tunned ta kulgu ka siis, kui ei tunne.

(1987)

Aga pähe õppimiseks võtsin hoopis teise luuletuse. 

Kuidas nüüd öelda... Päris peas ei ole, aga kui paar korda pilk peale heita, siis peaaegu et mälus olemas.

Sama kaua kui mälutrenn, täitis see luuletus mul teistmoodi aega.

November, hingedeaeg. 

Silma jäid saatesõnad. HR mälestuseks 10.03.88

See tekitas küsimusi. Nimi ja daatum. Kas lahkumine oli ette aimatav? Nii nad räägivad. Suur põleng oli peaaegu kuu aega hiljem. Või viga arvudes? Minu mõtlemises ja arusaamises?

Lugesin, kuidas ajakirjandus juhtunut kajastas, ja nii mõnigi rida luuletusest omandas tähenduse. Minu jaoks. Ma ei tea, mida mõtles luuletaja.

Aga nii ta kirjutas:

Mis täna teha tuleb,

tuleb teha täna.

Mis kohe ellu viia,

viia ellu kohe.

Kes ära kutsutakse, kutsutakse ära - 

see juhtuda võib otse

otsekohe.

...

Seepärast pole aega

ega viita - 

mis teha, tuleb teha 

kohe ära.

Sest keegi juba tassib 

halge riita 

ja keegi juba nutab

meie pärast ...

(1988)

Sest keegi juba tassib halge riita....

...

Aga Afanasjev ja Unt?

Ja hunt.

Nemad tulid mu öökapiraamatutena hiljem. 

Vahur Afanasjev "Hõbehundi laulud" 2020

Kirjutan ka hiljem. 

Kui kirjutan.

Poolikuid ootel teisigi.

....

Ajaloolised toidutegemised

 ...

Alustaks sedapuhku ämmast. 

Tema jagatud retsepti oleme Ritaga mõlemad kasutanud. Mul kahjuks pole õrna aimugi, mis aastal see kiri minuni jõudis, aga usun, et vähemasti 30 aastat tagasi küll. 

Ümber kirjutama ei hakka, ainult vajalikud koostisosad kirjutan siia, et kõik oluline materjal ikka olemas oleks.

Seened, porgand, sibul, tomat, toiduõli, äädikas. Sool, suhkur, pipar. 

Mu meelest Rita sel sügisel isegi tegi, käis veel spetsiaalselt selle pärast metsas seenel. Oleks mul siis retsept meeles olnud, oleks ehk ka seenele läinud.

Vana-Marta seenesalat siis.

...

Kui vanuse järgi, oleks pidanud hoopis vanaema retseptist alustama, ainult sellel polnud pühendust juurde kirjutatud, usun, et retsept jõudis minu kätte alles vanaema igavikuteedele minemise järgsel ajal, 1995 või hiljemgi. 

Tõenäoliselt kasutas tema seda retsepti hoopiski varem, aga ikka ka nõuka-aja kitsastes tingimustes.

Koostisosad: sai, munad, piim, tomat. Sool.

Mina ilmselt teeks juurde seda röstitud tomatite variandi.

Tiiukese munahüüve saiakuubikute ja (röstitud) tomatitega.

Head isu!

...

Kolmas retsept, mis leidsin, on ema käekirjaga kirjutatud. Tema neist kolmest kodukokast kõige noorem... aga kõige varasem lahkuja. 

Nii et retsept ajast 35-45 aastat tagasi.

Jahu, piim, või, pärm.
Tomat, vorst, riivitud juust.
Maitseained ja maitsetaimed.

Õie pitsaretsept. Tegelikult kolmes variandis.

...

Oh neid mehi küll!

 ...

Hakkasin olulisi asju ajades tuttavale ametnikule tagasi helistama. Kena naisterahvas on, just hommikul helistas, küsis, selgitas ja juhendas. 

Aga vahepeal ilmnesid uued asjaolud.

Võtsin ja helistasin viimasele sissetulnud numbrile... hoopis üks meeldiv meeshääl vastas. Et "Tere Külli!"... enne kui ma midagi ütelda jõudsin. 

Siis mul muidugi plahvatas! Just see hääl oli eelmine helistaja. Meil oli kunagi pool aastat tagasi kokkulepe, et räägime edaspidi erametsa majandamise küsimustes. Nüüd ta helistas ja me rääkisime. 

Nii umbes tund või kaks tagasi.

No mul oli veidi piinlik... kõige rohkem selle pärast, et nii sümpaatne hääl, isegi mu nimi tema telefonis, aga mul ainult number, nimi ammu meelest läinud. Ei saanud seekord ka kirja panna, imelik küsida. Et tere-tere, helistasin tagasi jah, ütle oma nimi kah ;)

19.09.2023

Valerile oli palju toredam helistada.  Surmkindlalt teadsin, et tema on mul nime ja numbriga telefonis sees. "Tere, Valeri! Kas saaks solgiaugu tühjendust tellida?" "Eeee... mis mõttes?" küsis tema. Siis ma tundsin hääle ära. Ei olnud see Valeri, oli hoopis teine Valeri. Ka väga sümpaatne mees, ja nime ja numbriga mul telefonis. 

Polnudki temaga oma kümmekond aastat rääkinud.

Aga loo järeldus: on sul nimega number või nimeta number, ikka oskad ämbrisse astuda!

...

Laupäeval sai kino

 ...

Tõesti hea vahelduseks filmi suurel ekraanil vaadata! 

Kohalikus pealinnas on muusika- ja teatrimaja, küllap päris kinos on veel suurem ekraan, aga kuna kodus vaatasin viimati Jupiterist mingit seriaali, pilk tahvelarvuti ekraanil, siis laupäevane kino oli ikka kordades suurem.

Teaks mõõtmeid, arvutaks välja, kuimitu korda...

Mäletan, kui vanaemale Adamsonisse telekas osteti, oli arutelu, kas valida ekraan suurusega 2 postkaarti või 4 postkaarti. See võis 70ndatel äkki olla? Või veelgi hiljem. Peaks onu käest küsima, nemad sellega vist tegelesid. Igatahes tulemus oli märkamist väärt. 

Punane ja 4 postkaarti!

Suveks viidi teler maale, kuigi elektrit tol ajal seal ei olnud. Elekter tuli nende maakodusse tunduvalt hiljem, siis kui onu nr 3 seal toimetama hakkas, 90ndate algupoolel. 

Aga vanaisa oli tehnikainimene, kuigi elektrit polnud, oli majas valgus sees. Minu ajal laaditi aidas mingeid akusid, ema nooruses kasutati tuule energiat. Aga isegi petrooli-lampi mäletan.

Vist märk sellest, et majas on elekter sees? 

Pean Ennult küsima...

Kui nüüd ekraanide juurde tagasi tulla... minu tahvli ekraan on vast 2,5 postkaardi suurust, mis on ilmselgelt väiksem kui oli seda vanaema televiisori oma. 

Kinolinast rääkimata. 

Ah et mis kino laupäeval sai? 

"Vigaseid pruute" käisin vaatamas. 

Oli küll natuke teistsugune kui mina viimasest lavastusest mäletasin, aga ehk just selle võrra ilusam ja lõbusam. Vahepeal läks isegi silm märjaks... aga see võis olla ka muudest meeleoludest.

...

Minevikku kadumas

 ...

Minevikku on kadumas inimesed, kes tundsid inimesi, kes on sündinud ülemöödunud sajandil.*

Mina olen see, kes natuke teab ja mäletab. 

Saaremaa vanaema... tema sündis 1893. aastal. Elas pika elu, suri aastal 1984.

Tema mehe tapsid venelased Kuressaare lossihoovis 1941. aastal, teda ma tean, aga ei tundnud.

Emapoolne vanavanaema (sünd 1878) suri Rootsis 1968. aastal, aga temaga ma ei kohtunud.  

1968

Mina olen temaga ainult kirja teel suhelnud.

Rohkem nagu ei mäletagi üle-eelmisest sajandist inimesi. Küllap mõned kokkupuuted olid, aga mälestusi ei ole.

Küünal aknal kaugetele esivanematele.

 ...

* Kuskilt silma või kõrva jäänud lause

...

Surmast ei räägita

 ...

Sain vasta näppe, kui luuleklubis teemasse "Haiku, pähe õppimiseks" otsustasin oma haiku sisse tuua. Foto sobimatu, haiku sünge, ja üldse, see pole see koht, kus omaloominguga esineda. 

Ei vaielnud vastu, jutt jumalast õige. Ega ma mõni luuletaja ei ole, et tuntud haiku-autorite (haikuistide) kõrvale end sätin. Korjasin kiiresti vaimusünnituse kokku. 

Aga ega siis väärt kaupa saa kaotsi lasta minna ;)

Selline sissejuhatus siis. 

Mu blogipostitusi iseloomustav tunnus: pikaleveninud sissejuhatused. Aga proovigu keegi kritiseerida!

Ma ikka veel... juhatan sisse.

Sügis on sattunud mitmete lähedaste inimeste igavikuteedele mineku ajaks. Ema ja isa surma-kuupäevade vahe on 17 päeva (ja 21 aastat), äial-ämmal 5 päeva vähem kui 31 aastat. Oktoobri lõpp - novembri algus mõlemas peres.

Aga surnuaeda tuleb sügis juba varem. Kui poest kanarbikud ostsin, mõtlesin sellele. Et mitte kalender ei pane aega paika. 

Sealt mu haiku tuligi.

Kanarbik haual

annab märku suvele:

sinu aeg on täis.

25.09.2023

Või on tõesti nii, et surmast ei tohi rääkida?

Ei räägigi ju. Mõtlen neile, kes lahkunud.

Täna on hingedepäev. 

Küünal annab märku kõigile, kelle lähedus kunagi nii oluline on olnud.

Ei ole nad nüüdki kadunud ega kaugeks jäänud. Koos oldud aeg paar-kolmkümmend aastat tagasi oleks nagu just alles olnud.

...

Igaks juhuks

 ...

Mul on igaks juhuks 2 paari prille. 

Loen korraga kahte raamatut. 

Kotis on kaks pastakat. 

Pangakaarte on kaks tükki. 

Sokke ostan samuti, ikka igaks juhuks, kaks paari korraga. 

Kõik selleks, et kui üks kadunud, siis teine ehk käepärast. 

Prillipühkimise lappe on ka kaks, üks sinine ja teine punane. Tumepunane ;) 

Olin kindel, et ühe lapi pistsin käekotti, kui kodunt tulema hakkasime.

Eilne ilmateade lubas ilusat ilma, seepärast vist hakkasingi kotist oma olulist klaasipuhastuskaltsu otsima. No auto aknast oli jumalast hall väljavaade. Ehk on prillides viga?

Mida ei ole, seda ei ole. Abivahendit prillide puhastamiseks siis.

Aga, aga... midagi ma leidsin. Kahjuks ei saanud oma rõõmu roolis istuva kaasaga jagada. Mida ta minust arvaks!

Leidsin kilekotis ühe nutsaka. Lähemal vaatamisel meenus. Olin paar nädalat tagasi omale uued trussad ostnud, kotti pistnud. Ja sinna unustanud.

Nüüd vähemalt tean, kui kuskil küla peal olen ja puhast pesu vaja on, kust otsida. 

Las nad pealegi olla Rieker-käekotis (kasutusel olevaid käekotte on mul ka kaks tükki), igaks juhuks. 

Mine tea, millal vaja võib minna.

...