Fotojaht: jõuluootus

...
Sellise teema siis leidsin Estofotojahis.

Ausõna, ma ei oota.
Jõulusid.

Vähemasti mitte nii vara.

Aga tunnet võiks ju otsida.

Täna leidsin sellised küünlad.
Laste looming.
Tähistame esimest adventi.

...

Sangadega padi

...

Õmblesin eile õhtul valmis.

Tegelikult oli ta juba ammu ootel, ainult vooder, sangad ja pealmine, lukuga osa, olid masinaga õmblemata.

Oleks ka need käsitsi teinud, aga kartsin, et ei jää piisavalt tugev.

Kest sai tehtud näppude vahel ja suures osas teleka ees, silmad siin ja seal - ikka nõelal ja ekraanil... mis on mustristki märgata.

Aga kui eesmärk oli teha üks mahukas kott, siis välja tuli küll pigem sangadega padi. 

Tagumine külg on isegi kotilikum.

...

Mul üks selline mahukas kott on, kaugest minevikust. Samuti tehtud teksariidest, tumehallist teksapluusist ja mustadest teksapükstest.

Reiskott.

Päris hästi vastu pidanud, praegu käin poes, mahutab terve kärutäie, katki ei lähe ja hea õlal tassida.

Uue koti tegin mõttega, et saab tööasju tassida või vajadusel arvutit transportida.

Ikka pikad sangad, et annab õlale tõsta. 

Mul on sellised head kõrged õlad, ma käeotsas ei tahagi midagi vedada.

Padjanägu küll, kuid eks ma teda ikka kasutama hakkan, mulle sellised imelikud asjad meeldivad.

Aga mis edasi... mul ootel terve hunnik valmis lapikesi. 

Kas teen katte voodile või hoopis uusi kotte, selliseid suuri, kuhu padjad-tekid sisse panna, et hea võtta, kui lapsed kodus käimas.

Igatahes lapitamisele pean pausi peale panema ja midagi veel valmis nikerdama.

Need koti viis lappi olid mu esimesed, õmblesin nad kohe kokku.

Ja ausõna, igal lapil on oma lugu.

Mõni räägib Rootsi laevast, mõni pajatab uudiseid Pilvi juurest, mõni on laulusaate nägu ja mõnes peidus karmid õhtused uudised.

...

Mahutan ta teemasse "100 head asja".
Neljakümne viies.
Näputöö... lapimustrid.

Ausõna, väga mõnus ajaviide.

...

Fotojaht: aknad

...

Kutsun teid nüüd üles majade aknaid pildistama, mis ei tähenda, et neist sisse peaks piiluma.

Seda ütleb Estofotojaht oma Fb lehel.

Kuna ma pole käinud viimasel ajal võõraste akende taga luuramas... nojah, siis ei saagi ju sisse piiluda.

Aga nii mõnestki võõrast aknast olen välja vaadanud.

Väljavaadet meelde jätnud.

Fotokas mälupulgaks.

Seekordki sedamoodi... kui noortega Kirde-Eestis käisime.

Kohtla Kaevanduspark-Muuseumis.

Või kui Narvas käisime.
Sealgi aknaid igasuguseid.


Kõige kõrgemas tornis.

Pilk Ivangorodi kindlusele.

 Kolledž.

Aknast sisse ei vaadanud, uksest sai sisse astutud.
Aga nüüd pildi peal vaatan, et on ikka uhke hoone.
Akendest rääkimata.

Palju aknaid oli ka Raekojas.
Väga peen näputöö.
Terve Narva linn valmis meisterdatud.

Isegi need hooned, mida enam ei ole.
Nagu see kirik, mida kolleeg imetles.
Et tema vanemad on seal laulatatud.

Haakusin seekord fotojahiga.
Tegelikult tundsingi juba puudust.
...

Nii lihtsalt on

...

Nii lihtsalt on. 

Et lumi on maas.

Juba eile... algusega üleeile.

Jätkub tänasessegi.

Olen kuulnud, et mitte igal pool Eestimaal.

Meid ikka õnnistab, esimesena saame ja viimana jääme ilma.

Las ta olla, vähemasti märk sellest, et miski on muutumatu.

Lumi novembris.

Ennegi olnud.

Aga muidu, mõni asi on muutunud.

Kasvõi blogimine.

Kriban paberitükile, ja sinna ta jääb.

Kuidagi mõttetu tundub.

Tähendused ja olulisused on nihkes.

Olen leidnud asendustegevuse.

Üks detail.

 

Omanäoline selle poolest, et tegin lapsukese joonistuse järgi.

Teised 30 on oma fantaasia vili.

Kui valmis saan, siis näitan.

Kui valmis saan...

Aga muidu, aastalõpu lubadus.

Iseendale.

Hakkan jälle kirjutama.

Blogisse.

Iseendale.

Tihedasti kirjutada on palju lihtsam kui harva.

Tihedasti kirjutada võib ka ebaolulistest asjadest.

...

Sügiskillud

...

Killuke tegi algust põhimõttel Fotojaht uues kuues.

Mõte hea, loodetavasti haakujaid leidub. Mina pole veel selgust saanud, mis see Instagram on, aga selle nägin juba ära, mis teemaks.

Sügislehed.

Meil ka eelmisel nädalavahetusel käisid mudilased lehtedes sahistamas, peotäie tõid kaasagi.

Silmailuks.

Sahistamise võttis tuul enda kanda...

Ise olen sügissegaduses.

Läksin kartulikoori välja viima, aga kui kompostihunniku juurde jõudsin, märkasin, et ämbri koortega olin  maha unustanud. 

Ämbri leidsin üles, eile kaduma läinud töövahend (tikkimisnõel) on seni leidmata. Olen küll roomanud, pühkinud, pesnud, patsutanud, silitanud, vajutanud, tuulanud... midaiganes veel. 

Oleks et niisama, aga töö käigus ja sõrmede vahelt.
Tugitoolis.

Lihtsalt haihtus õhku.

Õhk iseenesest... täna on hall, niiske ja maadligi.

Paari päeva tagune hommik oli hoopis teist nägu.

Selline sügis meil siin.

...

Lihtsalt loen

...

...

Kui ma üldse midagi loen, siis kõigepealt loen seda, mis seotud mu tööga.
Eks ikka sellepärast, et targemaks saada.

Ajalehti ja ajakirju loen ka.

Kui ma tahan lõõgastada, siis loen kriminulle.

Aga isegi kriminulle lugedes on võimalik targemaks saada. 

Kui kaasata Google otsing.

Ja Google tõlge.

Nüüd ma siis tean, missugune näeb välja Cyanopsitta spixii. 

Või milline rahvusrühm on melungeonid.

Mis haigus on sarkoidoos.

Millised loomad on baribalid.

Ja et ma pole viibinud ühelgi õigel suareel. 

Muude guugelduste käigus leidsin mõnusa  mustri tegemise õpetuse. 

Õmblusmasinaga.

Ma kindlasti katsetan.

Ma pole kindel, et just õmblusmasinaga.

Aga asi ise sobitub kenasti kokku selle raamatust leitud mõttega:

Tee juhuslikke heategusid ja arutult ilusaid asju.

Aga raamat ise?

Mulle sobis.

Päris põnev kriminull.

Isegi film on tehtud.
"Kondid".

Mina käisin eile  kunagi elanud organisme uurimas.
Ikka väga kauges minevikud elanuid.

Kividesse kinnistunuid.
...

40 aastat ja 40 päeva

...

40 aastat ja 40 päeva.

Väga lahe oleks ju anda märku, et just nii vana ma olen... aga kahjuks tuleb tõde tunnistada: just nii kaua olen ma abielus olnud.

August 1975
Kõik oli nii nagu pulmakombed ette nägid.

Pikk kleit ja pikk loor.
Kleidi õmbles vanaema isiklik õmbleja Luise tänavalt, loori aitas hankida isa.

Pruudikimp oli gerberatest.

Pulmalisi oli saja ringis.
Või natuke rohkem.
Kaks ämma ja kaks äia.
Minu vanaema ja vanaisa ja kaasa vanaema ja vanaisa.
Tädid ja tädimehed, onud ja onunaised.
Minu õde ja kaasa vend.
Kaugemad sugulased ja lähedasemad sõbrad.
Töökaaslased ja naabrid.

Pulmaisa oli, ja pulmaema oli ka.

Pillimees akordioniga.

Pulmaauto oli "Moskvitš"

Passi unustasin koju, õieti ma lihtsalt ei mõelnud sellele, et vaja võiks minna.
See oli vist Väino, kes koju passi järgi sõitis.
Ületas veel kiirust ja sai trahvi.

 Pulmarongil oli pikkust parasjagu.

Sõit oli ka pikk, läbi Türi, 50 km kindlasti.
Teepeal peeti kinni, tuli hobust rakendada ja lammast niita.


Pidu oli vanas koolimajas, terve brigaad kokkasid ja lauad lookas.

Keskööl sai pruudipärg maha mängitud, päris juhuslikult, nendest noortest paari ei saanud.

Teisel päeval pakuti hapukapsasuppi.

Vastne abielumees käis katusel vankriratast alla toomas.

Pulmareisil käisime ka, Saaremaal.
Saaremaa-vanaema pulma ei tulnud, temale käisime ennast ise näitamas.

Tol ajal oli  Saaremaa Veski kuum koht.
Seal käisime tähistamas oma abielu esimesi päevi.
Siis polnud nii, et lähed ja saad, siis tuli ikka järjekorras oodata ja loota, et sisse ka saad.

Mitte nagu nüüd.

40 aastat hiljem käisime sealsamas Veskis.

Õde ja õemees ja õetütar.
Mõned meie lapsed ja lapselapsed.

...
Pulmast on tehtud ka film, hiljuti vaatasime seda ja imestasime, et küll aeg on kiiresti läinud.
...