Tänane sünnipäevalaps

...

Mul ka külalisesineja.

Tänane sünnipäevalaps.

Valisin tema nagisse riputatud piltidest peaaegu et esimesed ettejuhtuvad.

Valisin need, mis sobivad teemasse "Mustrid".

Selline korrapärane korrapäratus... või korrapäratu korrapärasus, mulle meeldib.

Niisiis... seekord võõrad pildi.

Palju õnne sünnipäevaks, Ireen!

.....

......

 

......

 

......

 

.....

......

...

Varemed Pärnus

...

Minu lapsepõlve-Pärnus olid ühed kuulsad varemed.

Teater "Endla."

Ma mäletan seda päeva, kui need varemed õhku lasti.

Ma olin siis juba suur tüdruk, sügisel läksin kooli.

See oli ette teada, ja me ei elanud teatrist teab-mis kaugel. 

Ma mäletan seda kõmakat.

Võimalik, et varemetele sai saatuslikuks iseseisvusmanifest, mis 1918. aasta 23. veebruari õhtul teatri rõdult ette loeti. See oleks nagu teinud hoone kaasvastutavaks iseseisva Eesti Wabariigi eksisteerimisele. 

Iseenesest oli hoone sellises seisus, et seda oleks saanud taastada... olen ma lugenud.

Lööklaine purustas kõrvaloleval pangamajal, kus tol ajal teater tegutses, mõned aknad.

Ja elu läks edasi.

Teater pesitses  pangamajas veel mitu aastat.

L.Koidula nimeline Pärnu Draamateater

Usun, et see pilt on just tehtud selles ajutises peatuspaigas.

...

Kui 1967. aastal valmis "Endla" uus hoone, oli meie pere Pärnust juba Tallinna kolinud.

Pank sai oma maja tagasi.

Eelmisel suvel käisin kaemas.

Ega väga palju polegi selle 50 viimase aastaga muutunud.

"Endla" teatrit meenutab monument.

Ja seal, kus kunagi asus ajalooline kaunis hoone, on praegu hotell.

...

Vanade meeste juurest tarkade naisteni

...

Minu orientatsioon on muutunud. 

Nooruses meeldisid mulle vanad mehed, nad tundusid nii elukogenud, väärikad ja arukad, tekitasid usaldust ja lugupidamist. 

Nüüd meeldivad mulle targad ja töökad naised.

See pole just viimase aja avastus.

Ja loomulikult ei ole sellel mingit seost kooseluseadusega... mitte et mul selle seaduse vastu midagi oleks. Isegi hääletaks poolt, kui häält anda vaja.

Aga häält oodatakse hoopis teisel teemal.

Seni olen selline põhimõtteline hääletaja olnud. Põhimõte, et erakond see... ja naine. Hiljem erakond too... ja ikka naine.

Praegugi seal soodne valikuvõimalus  naise kasuks.

Aga üks teine poliitik käis kohapeal ja kinkis tassi. Kusjuures, sümpaatne poliitik.

Naine.

Ainult tema erakond mulle ei meeldi.

Tuttavad koolilapsed käisid täna varivalimistel.

Varivalimiste debatti kuulamas. Kaasa mõtlemas. 

 

Ise ma kohal ei käinud, aga kolleeg leidis, et äge üritus oli.

Kandidaat x erakonnast y kinnitas, et selles küsimuses (misiganes see siis oli) mõtlevad nad samamoodi kui erakond b. Selle peale tõusis kandidaat a erakonnast b püsti ja ütles, et võtab oma hiljutised sõnad tagasi, sest talle ei meeldi mõelda samamoodi kui erakond y.

Eks J.L. on tuntud oma otseste väljaütlemiste poolest.

Ja asi see sõnu öelda ja siis jälle tagasi võtta.

Ei saa sedagi pahaks panna, kui põhimõtted muutuvad. 

Kas just nii kiiresti, aga eks ma siin ju samamoodi.

Mõtlen nii ja mõtlen naa.

Vanadest meestest.

Tarkadest naistest.

Erakonnast, mille valis välja Valimiskompass ja mis kattus minu seniste eelistustega.

Aga eks vidinatel on ju ka mingi  suunav mõju.

...

Talve tuuline tembutamine

...

Kui eile sadas ülevalt alla, siis täna on vastupidi. Iga kord, kui aknast välja vaatan, tuhiseb valge pilv pinnalt pilvede poole. Need mõned sahmakad, mis möödaminnes katuselt kaasa haaratakse, needki pigem kerkivad kui vajuvad. 

Kanduvad kõrgemale ja kaugemale.

Arvestades hoogu, siis ikka päris kaugele.

Välistermomeeter väriseb oma -3 kraadi näidates nagu oleks tal vähemasti  33 miinuskraadi kukil.

Aga muidu on mõnus. 

Õues oli ka mõnus.

Kerge lumi kokku kraapida, edasi lükata, minema tassida.

Tuisu kiuste oma asja ajada.

7 voori ahjupuid ja 3 voori pliidipuid. 

Et kui ohutase laes, siis saab paar päeva toas püsida.

Toas on mõnus olemine, ahjusooja jagub varbaotstest kõrvalestadeni... kõik see, mis õues maha jahtus, soojeneb taas.

Ja siis võib olemist nautida.

Mulgikapsas potiga  ahjus.

Elekter tuli tagasi. 

Korda neli käis kuskil ära, aga tagasi tuli. 

Vähemasti meile.

Sõbrants ütles, et neile lubas kell 7 tulla. 

Aeglane elekter, mingi 5 - 6 tundi selle 2 km läbimiseks.

Ja see, et lapsed ikka eile õhtul koju sõitsid. Kui talv veel suht leebe oli. 

Täna räägitakse marutuulest ja kehvadest teeoludest.

Laevatee puhul vist küll teeoludest ei räägita. 

Jääb loota, et tee Rootsi ja tagasi on sõidetav... teised lapsed läksid Stockholmi teretama. 

Ega selle ühe päevaga suurt rohkem ei jõuagi kui põgusalt pilk peale heita.

Eile läksid, homme tagasi.

Ilmaga Stockholmis neil vist vedas, sest erinevalt meist oli seal ilus rahulik päikesepaisteline hommik olnud. 

Helistasin Pilvile ja küsisin, et kuidas.

Polnud seal tormist ega marust jälgegi.

Ehk siis meilgi homme jälle tavapärane talveilm.

Tuleb ainult veel öö üle elada.

Nii neil, kes kodudes, kui neil, kes merel.

Kuulan vahelduseks Viidingut.

...

Tuttavad lõhnad

...

Linnarahvas tuli nädalavahetuseks maale ja ei jõudnud ära imestada, mis hea lõhn see voodipesul on.

Täitsa võõras ja tundmatu, aga eriliselt meeldiv.

Tegelikult oli tegu äsja pestud ja õues kuivanud pesu lõhnaga.

See ei ole minu lugu, keegi hiljuti rääkis.

Aga mulle meenus kohe üks mu õppejõud, kes botaanikaaias praktikume juhendas.

Ja kelle valge kittel samamoodi lõhnas.

Kusjuures, päris kindlasti ei käinud ma teda nuusutamas.

See lihtsalt hakkas ninna.

Puhas ja värske lõhn.

Iga kord.

Minevikulõhnadest meenub veel "Lux" ja "Palmolive`i"  lõhn. Neid seepe toodi Rootsist kaasa, oli ikka eriline tunne küll sellega end pesta ja pärast hästi lõhnata. Mõnikord sai salaja mõni riideesegi aromaatseks pestud.

Nüüd on mu lõhnameel muutunud.
Uue seebi viisin vannituppa, aga karp on toas laua peal, ikka aeg-ajalt nuusutan.

Et kas lõhn veel alles.

Praegu veel on. 

Täiesti uimastav.

Aga selle suure pudeliga läksin alt. 

 

Ostsin lootuses saada  2 liitrit head männilõhna.

Tegelikult, mingit erilist lõhna polegi.

Pesemis- ja puhastamisomadused sellised keskmised, vähemasti esmamulje selline.

Aga ega ma veel eriti pole jõudnud katsetada.

Pole pesnud ega puhastanud ei puitu ega kive, ei vaipu ega tööriideid.
Aiakahjureid pole ka tõrjunud.
Võimalusi kuipalju!

...

Muidugi pole kõik vanad tuttavad lõhnad sugugi nauditavad.

Kui ikka rongiga läbi Kehra sai sõidetud, hakkas kõvasti ninna.

Üks lõhn.

Kuidagi ei suutnud harjuda.

...

Soe veebruar

...

Vanus juba sealmaal, et meelelahutused muutuvad järjest lapsikumaks.

Juba mitu päeva  surun alla soovi minna õue lumepalle veeretama ja lumememme ehitama.

Aga täna, oh üllatust!

Keegi on asja kätte võtnud ja ära teinud!

Lumememmed õhtupäikest nautimas.

Pikka iga, sõbrakesed!
...

Kaks Jaani

...

Üks Jaan on minu vanavanaisa.

Vanavanaisa Jaan, sündinud 1865.

Teine Jaan... aga hakkan juttu ikka algusest peale.

...

Minu tark "Tegude kalender" tuletas meelde, et täna on  Tartu rahulepingu aastapäev... õige päev lipp heisata. 

Ja siis päeva tegu, mis kalendrisse kirja pandud... uuri, kes on Jaan Poska!

Nojah, Eesti riigimees.

... ja edasi?

Ma siis ikka uurin natukene...

Mulle numbrid meeldivad, seepärast ka sari "101 ..." on suures osas olemas.

Mart Laari "101 Eesti ajaloo sündmust".

Jaan Poska (sündinud 1866).

Mart Laar on ta sisse kirjutanud nelja peatükki, neist esimene aastast 1904 ("Eestlased saavad Tallinnas võimule").
...
1904 sündis Jaan Poska perre viies laps: poeg Georg  (surn 1906)... ütleb Vikipeedia.

1904 sündis  vanavanaisa Jaanil ja tema naisel Kadril kuues laps, poeg Dedrik-Jakob (surn 1986), minu vanaisa. Ütleb perekonna arhiiv.
...

Viimane Laari poolt raamatusse pandud Jaan Poska lugu on aga 2.veebruarist 1920.

Ma pean sellest ikka natukene rääkima.

Numbritest, mis eelnesid sellele veebruarikuu päevale.

Detsembri keskpaik 1919

Punaarmee koondas Narva alla 160 000 meest ning arvukalt suurtükiväge.

Rünnakud, läbimurdmised.

"... kuid eestlastel  õnnestus sissemurd riivistada." (Mart Laar, lk 147)

30. detsembriks oli Punaarmee kaotanud 15 000 meest surnute ja 20 000 haavatutena.

31. detsembril teatas Nõukogude Venemaa delegatsioon, et on valmis rahukõnelusteks.

Rahuleping kirjutati alla Tartus 2. veebruaril 1920.a.

Jaan Poska sõnad rahulepingu sõlmimise järel: "Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva tuleviku saatuse lõplikult. Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu." 

Vabadussõjas langes 3588 Eesti sõdurit.

...

Mingil hetkel puutusid need kaks Jaani kokku.

Jaan Poska, kes töötas advokaadina, ja metsavaht Jaan.

Sellest on mu eakamad sugulased kunagi (nii umbes 40 aastat tagasi) loo kirjutanud.

Saan aru, et tark nõu tookord (1910) ei aidanud ja vanavanaisa kohtus õigust ei saanud.

Seevastu, kui meenutada Jaan Poska sõnu 10 aastat hiljem, seoses oluliste sündmustega Eesti ajaloos - oht iseseisvusele pole möödas ja vabaduse kaitsmiseks tuleb iga hetk valmis olla - võib öelda, et sellesse nõuandesse tuleb suhtuda täie tõsidusega.

Ja siis sain teada veel seda, et varsti pärast Tartu rahu sõlmimist, 7.märtsil 1920 Jaan Poska suri.

Kuigi eakaaslased, oli minu vanavanaisale antud 20 aastat kauem elada.
...