...
Mäletan väga hästi, kuidas maal vanaema pesu pesi.
Kasutas suurt pesuseepi... aga ehk olid ka mingid muud vahendid, seda ma ei mäleta.
Leotas.
Keetis.
Nühkis.
60ndate lõpp ehk
Ikka seal majaotsas, mõnikord päris köögi ukse juures.
Kasutas harja ja pesulauda.
Loputas.
Loputas.
Loputas.
Mõnikord käidi järve ääres loputamas.
Kui ilm lubas.
Ja kui oli noori mehi, kes tassisid, vett vedasid, aitasid pesu loputada ja väänata.
Aitasid või tegid ise ära.
Tassijaid oli igal juhul vaja. Vesi tuppa, vesi välja.
Kaevult.
Pesunöörid olid maja taga. Ega siis iga päev suurt pesu ei pestud.
Igapäevaselt olid väikesed pesupesemised, algul kaussi likku, siis natuke nühkimist ja loputamist, siis nöörile kuivama.
See käis kähku, eriti hea, kui oli vihmavett kogunenud, see oli pehmem ja tegi pesu kergemini puhtaks.
Maal elektrit ei olnud, triikrauad olid pliidi peal, 2 tükki.
Üks oli kuumas, teisega triigiti.
Nii kordamööda.
Triikimine oli omaette töö. Rituaal.
Ja linad olime vanaemaga enne korralikult lappesse pannud.
Nurgad kokku ja klopp-klopp-klopp.
Nurgad kokku ja sikutamine.
Otsad kokku.
Olen oma poistega ka samamoodi linu kokku pannud, ei tea, kas nad mäletavad.
Ja millalgi üsna hiljuti sikutasime ja kloppisime koos lapselapsega.
Mäletan lapsepõlvest, et see oli üsna lõbus tegevus.
Ehk mäletavd nemadki.
Aga täna panin pesu keema.
Pesuseebiga.
Köögirätikud.
Olid just seda nägu, et tahavad keetmist.
Varasemad keetmised jäävad sellesse aega, kui titelappe sai keedetud.
Päev läbi korjasin ämbrisse, õhtul panin suure potiga pliidi peale keema.
Pesuseebiga.
20 tk korraga.
Ei saaks öelda, et see just meeldivalt oleks lõhnanud.
...
Jutu kirjutamise juures oli üks pilt vanaemast silmade ees.
Kuidas ta pesu pesi, pesulauaga.
Ma kahjuks ei leidnud seda üles.
Leidsin kaks teist pilti.
Aga need sobivad ka.
Iti-tädi peseb pesu, vanaema vaatab pealt.
1948... vist.
