Osseedi muinasjutte

...
...

Osseedi muinasjutte

Tallinn 1961

Kui meenutada lapsepõlve lemmikraamatuid, siis muinasjutte meeldis lugeda küll. Osseedi muinasjutte sai ikka kordi läbi loetud, nüüd lehitsedes pole raske meenutada ei tegelasi ega sündmustikke.

Mida ma päris kindlasti tol ajal ei lugenud, oli eessõna raamatule.

Nüüd siis laseks silma üle libiseda. Kolm lehekülge sissejuhatuseks.

Eessõna

Osseedid ehk iroonid (nagu nad ennast ise nimetavad) elavad Kaukaasia keskosas, Kaukasuse peaahelikust põhja ning lõuna pool. Põhjas asub Põhja-Osseedi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis kuulub Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koosseisu ning mille pealinnaks on Ordžonikidze. Lõunas, Gruusias, asetseb Lõuna-Osseedi autonoomne oblast, mille keskuseks on Staliniri linn.

…

Maad oli osseedi rahval vähe ja enamik kiratses mägedes, kitsastes mäekurudes paljaste kaljude keskel, sageli lausa igavese jää piiril.

…

Ega asjata ei kirjutanud suur vene poeet A.S.Puškin, et osseedid on Kaukaasias kõige vaesem hõim.

Ning ainult oma legendides ja muistendites, lauludes ja muinasjuttudes said elus nii palju ilma jäänud, õigusteta osseedid väljendada oma ootusi ja lootusi paremale elule, unistusi maast, vabadusest, rammusate lammaste ja kitsede ning välejalgsete hobuste karjadest, valgest nisuleivast.

…

(Eessõna kirjutas Sožrõko Britajev)

…

Aga neid muinasjutte on praegugi huvitav lugeda. Nad on õpetlikud, neis ülistatakse rahva parimaid iseloomujooni: ausust ja headust, kodumaa-armastust, külalislahkust ja vaprust, kartmatust ja osavust, mõistust ja üllameelsust, tagasihoidlikkust ja vastupidavust. (Eessõna, lk 6)

…

Muinasjutud mulle meeldivad.

Ajaloos pole ma tugev.

Ja poliitikast ei jaga ma mitte muhvigi.

...

Olevik ja minevik

......

Eelmisel nädalal käisime noortega (poja & Co) retkel Tunne Eestimaad. Tegelikult on ikka palju ilusat, mida tasub vaadata.

Meie käisime näiteks Jäneda linnamäel. (Pean alati mõtlema, et linnus küll, aga millal siis linnamägi ja millal maalinn. Linnamägi on igal juhul loodusliku päritoluga, maalinn seevastu peaks inimkätega loodud olema.).

Seda oosi, millel linnamägi asub, tunnen väga hästi. Lapsena vanaema-vanaisaga maale minnes tuli see ületada, algul järsk mäkketõus ja siis kiire laskumine. Rongijaamast suvekoduni oli oma 7 km: natuke maanteed, natuke mõisavahet, tõus ja laskumine seljandikul, järv ja järvetee, edasi kodumetsatee.

Ja siis põlluserv, kus haabade kohinast tekkinud ärevat tunnet mäletan seniajani. Palju kordi seda takistusriba joostes läbitud, üksi ja hirmuga. Mets ei kohutanud, metsloomi ei kartnud, aga metsaserv kodu juures oli kõhedust tekitav. Haabade ärevus.

Teekond rongijaamast oli ikka pikk küll. Nüüd, kus autoga trepist treppi, toidukotid virnas pagasnikus, on raske isegi ette kujutada, kuidas tol ajal käidud sai. Kõik riided ja toidukraam, vanaisa oma seljakotiga oli kui suure küüruga kaamel ja kummagi käe otsas veel komps.

Mõisavahel oli pood ka, aga ega seegi lähedal olnud. Nii palju, kui võimalik, sai ikka linnast kaasa võetud. Ja eks võimalusel käidi tulijatel jalgrattaga vastas ka.

Hiljem oli lihtsam, siis sai pool maad bussiga.

Ja veelgi hiljem oli juba igasuguseid sõiduriistu.

Aga ometi… omamoodi tassimiste aeg hakkab tagasi tulema. Väikesed külapoed on uksed kinni pannud, bussiliinid jäävad lühemaks. Ja kui autoga ka treppi ei pääse, ja kui autot ka pole… jälle kott selga ja teine käe otsa. Elu tahab elamist.

...

Poliitilised vanasõnad

......

Käib siin blogides ringi vanasõnade meem.

Eks see meemetamine ja meenutamine on rohkem ikka iseenda pärast, sest eks just seetõttu ma miskite valimste ajal Vanasõnaraamatut lappasin ja poliitilisi vanasõnu otsisin.

Vanas blogis ilusti olemas, tõstan siia üle ka.

...

Loosungid ja vanasõnad

6. jaanuar 2007

Mulle meeldivad loosungid. Neid on küll igasuguseid nähtud, viimased vaatasid vastu ema vanades piltides sobrades. Suure Stalini juhtimisel helgesse tulevikku... või midagi muud säärast. Tagantjärgi naljakas... ajastu kontekstis õõvastav.

Valimisloosungid on veidi süütumad, aga ikkagi: ei arvestata rahvusliku eripäraga.

1. Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka (Reformierakond)

Aga mida ütleb meie vanasõna selle kohta?

Enne lõpeb rikka rikkus kui vaese vaesus. (lk.351)

... Kahjuks see loosungiks ei sobi. Ei kõla loosungilikult.

2. Rikas riik, parem palk (Keskerakond)

Selle kohta on vanasõnu et küll ja rohkemgi. Loosungiks sobiks ehk kõige paremini:

Rikka kuld katab-matab kõik (lk. 351)

3. Võrdsete võimaluste eest! (Rahvaliit)

Rahvaliit tuleb võrdsusest rääkima. Häbi, häbi... ei või ometi oma juuretasandist nii kaugele eemale nihkuda. Sest mida ütleb vanasõna?

Kel enam tangu käes, võib paksema leeme keeta. (lk. 356)

... Kuidas see tang küll nii jagada, et leem tuleks ühesugune tummine kõigil?

4. Õnn ei ole rahas (Isamaa ja Res Publica Liit)

No ma ei tea. Selline võõrakeelse nimega fraktsioon ei saagi millegi eestimaisega välja tulla. Vanasõna ütleb kenasti ära:

Raha ees avanevad kõik uksed. (lk. 352). See kõlab ka kui loosung.

Kinnituseks ütleb üks järgmine vanasõna:

Rahaga saab kohta osta, rahaga saab kohtus kosta. (lk. 352)

... Ja siis nemad ütlevad, et õnn ei ole rahas.

5. JOKK jätta (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)

Vat sellega on probleeme, iga kord pean ma pingsalt meenutama, mis asi see jokk oli. Hmmm ... juriidiliselt on kõik korrektne.

Vanasõna ütleb: Kass katt ka uma sita kinni. (lk. 426) Et kõik korrektne välja paistaks. Ja ei haiseks.

... Kuidas seda nüüd siis ikka jätta. Siis hakkab haisema ju.

6. Uus energia (Erakond Eestimaa Rohelised)

Vanasõnad energiat eriti ei propageeri. Aga midagi siiski.

Kõnts tõuseb seisva vee peale (lk. 300). Viimane aeg energiliselt sekkuda.

Hool avitab edasi (lk. 305) See sobiks loosungiks päris hästi?

Väärt kirjandus see Vanasõnaraamat.
Ja nagu ütleb vanasõna:
Vanasõna ei valeta, tühi piip ei põleta. (lk. 517).

...

Volgad ja pulmad

......

Ma ei teagi, mis olulisem oli, kas Volgad või pulmad, aga see uhke pulmarong, mis koosnes peamiselt Volgadest, oli küll otsatu pikk. Kõigepealt nägime esimesi masinaid tankla juures, keskpäeval sõitsime tervele pulmarongile vastu, õhtul trehvasime üksikuid Maksika ees ja kõige lõpuks oli neid veel kohaliku söögimaja ümber.

Uhke auto see Volga, aga ei olnud ta kättesaadav Nõuka-ajal ja nüüd ammugi mitte.

Aga eile oli neil kokkutulek. Ja pulmad.

...

(Foto Internetist)

Laealused raamatud I

......

Lugesin üle, mitu raamatut seal on.

Vasakpoolses laealuses. Mõned peale saja.

Ma pole seda riiulit ammu sorteerinud. Ja mõte, et teen oma raamatutest nimekirja, on mul läbi aegade peas mõlkunud.

Kui nüüd veidi arvutada, siis raamatuid võib mul kokku olla 1000 ringis. Aga see on küll väga umbkaudne arvutus.

Niisiis esimene ülemistest, laealustest

Kõigepealt peotäis laste- ja noorsooraamatuid. Enamus neist on läbi loetud. Lapsena lugesin palju, ja mingi hilisem periood olid need raamatud mu öökapiraamatuteks. Unejutt endale või lapsele, olenevalt ajajärgust. Ilmumisaeg neil raamatutel on piirist piirini, sest seal on raamatuid mu ema noorepõlvest, mu onude paar raamatut, edasi mu enda raamatud, siis mu laste raamatud. Õhukesi brošüüre üle ei loe ja üles kirjutama ei hakka.

1. Kikergaard “Kummi-Tarzan ja teised” 1990
Sellesse raamatusse on kirjutatud pühendus pojale. (Toredale härra Tormile). Nad tegid tookord koolis etenduse “Kummi-Tarzan”.

2. Nedreaas “Sinise kaevu muusika” 1968
Võimalik, et see ei ole noorsooraamat, aga ma lugesin seda pubeka-eas. Ja siis avaldas ta muljet. Ma ei mäleta enam, millest oli jutt, aga peategelane Herdis jättis mulle sellise mulje, et tookord mõtlesin… selle nime panen kunagi oma tütrele. Aga võib olla meeldis nimi lihtsalt eriliselt. Kasutamata see muidugi jäi.

3. Parijõgi “Jutte” 1958
Siis 58ks oli kirjanik juba rehabiliteeritud. Venelased vangistasid ta ja hukkasid enne taandumist 1941. aastal. Hukati 191 inimest. Kuuldavasti visati hukatud vangid kaevu. Parijõe jutte olen ma palju lugenud. Mulle meeldivad sellised lihtsad, konkreetsed, elulised, olustikulised ja arusaadavad asjad.

4. Voynich “Kiin” 1977
See oli mingi eluetapp mu lemmikraamat. Päris kindlasti soetasin selle endale hoopis hiljem. Võimalk, et lootusega… kunagi hakkavad mu lapsed seda lugema. Ma ei tea, kas nad on seda lugenud.

5. Männis “Kiviküla kooli poisid” 1986
Selles raamatus on 1987. aastal kirjutatud pühendus “Sa valmistu käima teed aastate pikka, sul kommunist eeskujuks eel, sest õpi ja tööta vaid rahva jaoks ikka, sa Nõukogumaa pioneer!”
Ja mõelda vaid, aasta oli 1987. Paar aastat hiljem need eeskujulikud kommunistid astusid usinasti parteist välja. Aga tookord mõisteti sügavalt hukka poja pinginaaber, kes oli veidi teadlikum ja põhimõttekindlam ning keeldus püha organisatsiooniga liitumast.

6. Rammo “Salgajuht Mare” 1966
No see on ajast, kui ma ise pioneer olin. Mu meelest oli hea raamat.

7. Osseedi muinasjutte 1958

8. Jeršov “Küürselg sälg” 1959
See raamat on võlg, sest selles on tempel sees. Ühe kooli tempel. Ainult et ma ei tea, kas see kool veel eksisteerib. Ja kui eksisteerib, kas nende raamatukogus enam tolleaegseid raamatuid on. Ma vist ei lähe pakkuma.

9. Roht “Noor elulaevnik” 1934
Aga sees on pühendus “Vellekesele sõtsilt. Juuli 1947”. Sel suvel sai onu 69.aastaseks, tema sõts on juba üle 15 aasta surnud. Käisime onu sünnipäeval, oleks raamatu varem leidnud, oleks kingina kaasa võtnud. Nüüd siis vist panen riiulisse tagasi. Ootama järgmist võimalust.

10. Oleša “Kolm paksu” 1966
11. Rösler “Armastuspärlid” 1986
12. Jarunkova “Ainuke” 1978
13. Härtling “”Vanaema” ja teisi jutte” 1989
14. Mäkela “Härra Huu” 1985
15. Mikkola “Anni Manninen” 1988
16. Helakisa “Vähemalt miljon sinist kassi” 1983
17. Raud “Roostevaba mõõk” 1990
18. Mamin-Sibirjak “Lugusid ja muinasjutte” 1956
19. Esop “Ruubiku kuubik ja mina” 1986

20. Tigane/Kuus “Meie Ott” 1958
See oli onu raamat, aga küll mulle meeldis. Eks ta seepärast minu kätte jäänud ongi. Ühe talu lapsed ja loomad. Aga Ott oli vist hoopis saarmas, mitte koduloom.

21. Dietrich “Päikesejänku seiklused” 1967
22. Ergle “Meie õue lapsed” 1966
Pühendusega. Selle olen saanud sünnipäevaks.

23. Raud “Kalevipoeg” 1961
24. Reggiam “Mis juhtus viie lapse ja koeraga” 1992
Poja oma, pühendusega sünnipäevaks sugulastelt.

25. Jakobson “Puujalaga katk” 1965
Sees pühendus “Airelt”. Tähendab, jälle pole minu raamat. Aire oli hoopis õe sõbranna.

26. Roht “Jutte loomadest” 1962
Pühendusega, et I klassi õpilasele ja eeskujuliku käitumise ning väga hea õppeedukuse eest.
Siis ma veel olin eeskujulik ja väga hea.

27. Wellm “Kera” 1965
Sisse on ema kirjutanud, V klassi lõpetamise puhul. See on igal juhul minu raamat.

...

Lugemata raamatud

......

Edeva inimesena kontrollisin ka mina oma lugemust maailmakultuuri taustal. Arvestus läks vahepeal küll sassi, aga miski 20 tuli kokku ära. Ainult nii mõnegi raamatu puhul tuleb kurbusega nentida: lugenud olen, sisu ei mäleta. Mingi osa nimekirjas olevatest raamatutest tõenäoliselt eesti keeles ilmunud pole, nii et neid ma nagunii lugenud ei ole. Ja mingeid plaane, et mida tulevikus lugeda kavatsen, pole ma ka teinud.

Kuid nimekirja uurimine tuletas meelde, et realiseerimata on ammune plaan koostada nimekiri kodus olevatest raamatutest. Alustaks kõige kõrgemast riiulist, nii harva, kui sinna raamatuid lappama olen sattunud. Laealused raamatud.

Aga hommikukohv koos eilse Päevalehega tekitas küll tunde, et “Gulagi arhipelaag” tuleks läbi lugeda. Lihtsalt ühe vana elutarga mehe mälestuseks.

Kuigi seda raamatut mul endal ei ole.

...

Väike vedu

......

Mõnel inimesel elus veab.

Mõnel inimesel veab vähem.

Ja mõnel veab alati viltu.

Kui nüüd ennast kuhugi lahterdada, siis sinna viimasesse gruppi nagu ei tahaks, esimesse aga igatahes ei saaks. Mis sest, et aeg-ajalt mul kummalisel kombel veab. Õieti on nii, et mõned minu mittevedamised on ootamatult õnneliku lõpuga.

Näiteks kui ma rongi pealt pool-joostes otse laeva peale pidin jõudma, aga rongi istudes avastasin, et sõiduplaani on muudetud ja rong väljub alles kolmveerand tunni pärast.

Või kui me grupiga - minu korraldamisel - Rootsi reisile minemas olime, aga just sel päeval (mulle teadaolevalt ainuke kord viimase 20 + x aasta jooksul) oli nii meeletu tuisk, teed olid umbes, autod hanges, täielik kaos kohalikul maanteel. Siis bussijuht (liinibuss!) oli nii armas inimene, keeras otsa ringi ja tegi bussile erakorralise marsruudi, 20 km pikema, mööda suuremaid ja sõidetavamaid teid… ja me saime rongile. Ja laevale. Ja käisime Rootsis ära. See oli paar aastat peale “Estonia” hukku, kõik, kes koju jäid (st lapsevanemad) olid kerges paanikas. Ja teadmatuses. Mobiiltelefonide ajastu ei olnud veel alanud. Aga minul ei tekkinud hetkekski tunnet, et asi peaks pooleli jääma.

Aga aeg-ajalt tunnetan küll täielikku mittevedamist.

Minu ema minu vanuses sättis mõtteid juba pensionile jäämise suunas, mina pean oma 10 aastat veel tööl käima. Selle elaks ma veel üle, aga et mu endine pinginaaber rõõmus noor pensionär on, see kriibib küll hinge. Mõnel ikka tõesti veab. Küll ma kooks ja heegeldaks, keedaks ja küpsetaks, kraamiks ja koristaks, loeks ja reisiks.

Kui ma pensionär oleks.

...

(Foto autor Kõrreke)