Eesti vanad asjad... saan

...

Vaskkohvikannu jätan vahele.

4. lugu raamatus on "Saan".

See tuletab mulle meelde 2014. aasta algul antud lubadust. Et teen ühe sõidu hobusega... aga kindlasti mitte ratsa. 

Hobuseaasta tähistamiseks.

Lubaduseks see jäigi.

Aga saanisõitu võin küll meenutada. 40 ja rohkem aastat tagasi, aastavahetuse paiku. 

Tol ajal oli külas veel mõni hobune. 

Tol ajal oli talvel lumi ka maas... enamasti.

Ja siis läbi hämara metsa, hobusel kuljused kaelas.

Siiamaani mäletan!

Meid oli seal saani peal ikka üksjagu. 

Noored ja ägedad nagu me tol ajal olime!

Ma ei tea, kas see saan oli sama, mille ette mõned aastad hiljem traditsioonilise pulmapeo käigus peigmehel tuli hobune rakendada. Igatahes hakkama ta sai, isegi väike tiir pulmamaja juures sai ära tehtud.

Olid ajad.

Lugu raamatus räägib saanist ja saanisõidust.

"Saan on kõrge seljatoega sõiduregi."

"Saaniga sõitma minnes istuti tavaliselt heina- või põhukottidel, hiljem ka istelaual."

Väga oluline roll oli saanitekil.

Sellel sõidul saanitekki polnud, valge voodilina oli pruutpaarile riiete kaitseks alla laotatud.

"Talv oli uhketeks pulmasõitudeks muidugi sobivam aeg kui suvi."

Polnud sel suviselgi sõidul häda midagi.

...

Hobused ajas tagasi

...

Hobuse aasta.

Kohe, kohe.

Juba homme hakkab pihta.

Olgu tervitatud kõik hobused, nii vanad kui ka noored.

Ja need, kes sellel aastal tulekul.

Kuidas siis lood on nende hobuse-aasta inimestega?
 

Hobune aga ei pea raha nii tähtsaks. 

Talle on oluline vabadus elada oma äranägemise järgi. 

Hobusele tähtsaim on tema sõltumatus.

Tema püsivus on väike. Tal on häid ideesid, aga ta ei oska neid alati hästi ära kasutada, ka hirmust läbikukkumise ees. 

Kalduvus liiga kergesti alla anda. 

Ta on mõtlematu ja kärsitu, elades käesolevas hetkes. 

Innustub sageli hetkeemotsioonist. 

Hobusele ei meeldi majapidamistööd. 

Ta oskab endast head muljet jätta. 

Jagab end liiga paljude asjade vahel. 

Võib olla edev ja enesekeskne. 

Üldiselt on heatujuline ja helde.

Mul siin ka mõned hobused, vanemad pildid kuskil 30ndatest ja 40ndatest aastatest, lõppu 50ndaid ja 60ndaid.

  

 

 Mõnel nendest hobustest on isegi nimi tuvastatud

Anku.

Miira.

Vilgas.

...

Fotojaht: uue aasta lubadused

...

Varsti algab uus aasta uuesti.

31. jaanuaril.

Hobuse aasta.

Mõne jutu järgi Puu Hobuse aasta, mõni räägib Sinisest Puuhobusest  või siis hoopis Rohelisest või Sinirohelisest Hobusest.

Minul on hobustega oma suhe. 

Mina, kes ma hobuse aastal sündinud.

Kuna uuel aastal võiks olla antud mõni lubadus, siis olgu peale, mõtlesin välja.

1. Ostan kindlasti vähemalt ühe paki Hobuse aasta teed.

2. Teen vähemalt ühe sõidu hobusega... aga kindlasti mitte ratsa. K rääkis, et saab ka reega, ja lume puudumisel isegi vankriga. 

Võimalusel võtan mõne mudilase sõidule kaasa.

Vankriga sobib mulle kõige paremini, kui ma alles laps olin, saadeti mind naaberkülla hobust laenama. Peremees rakendas hobuse vankri ette ja mina logistasin siis  tasakesi kodutallu tagasi. 

Kui vanaisa tahtis kartuleid mullata. 

Vagusid sisse/lahti ajada. 

Metsast puid ära tuua.

Mõnikord sain ratsutada, siis kui Metsavahi juures piimal käisin. 

Reesõitu on ka tehtud, olid ajad, kus jõulude või aastavahetuse paiku naabritega läbi talvise metsa, hobusel kelladki kaelas, lõbusõitu tegime. 

Viimasel ajal on suhe kaugeks jäänud. Mõni hobune okastraadi taga, mõni lausa latris kinni.

 ...
Aga kunagi olin ma Liivimaa parim ratsutaja...

 

.....

Fotojaht

...