...
Kontrollisin üle: ei ole ebatsensuurne värsirida, ju on salmikesest pool aegade hämarusse hajunud. Loodetavasti keegi ei mäleta 😉
Mina mäletan küll, aga minu suu vaikib. Muidu ma pean veel oma pealkirja muutma hakkama 😉
Tegelikult ongi ju olulised ainult need kolm sõna ja otsene pöördumine lillede poole!
See oli nüüd sissejuhatus.
Lugu ise on selles, et mu tubased lilled on lihtsalt aru kaotanud.
Ma ei tea, kui levinud on potilillede kinkimine. Ma ise seda eriti ei praktiseeri, aga kingitud lillede eest püüan hoolt kanda. Rõhk sõnal püüan, sest tegelikult olen ma suht hooletu: ainult nii kaua, kui õieilu kestab, on mul kastmine meeles.
Alustaks algusest. Mina vana kala, sündinud veebruaris, nii et sellest on 8 kuud juba möödas, sain sünnipäevaks alpikannipoti*. See oli selline ootamatu kohtumine lillega (kõks, mu lill!). Lihtsalt tulin sel õigel päeval koju ja lill ootas mind koridoris. Väike märge oli küll juures, kes lille mulle valinud oli.
Pildil on ta tagaplaanil, aga tagasihoidlik ilu siiski märgatav.
Alpikann teeb südame soojaks, samas ei suuda ma meenutada, kas ennevanasti ainult potililli kingiti või olid alpikannid ka lõikelilledena.
Igatahes sain ma lille ja poti, ja olin tänulik üllatuskülalisele. Kastmisega tegelesin just nii kaua, kui õisi jagus, edasi läks, kuidas kunagi. Vähemasti siis, kui lehed longu hakkasid vajuma, tuli mulle vesi meelde. Kestis see umbes kolm kuud.
Kuni juulis millalgi märkasin, et alpikannile hakkab lehtede vahele tasapisi uusi õisi ja pungasid tekkima. Oli nagu märk: tegele minuga!
Kuidas lugu lõppes?
Nüüd see lill on järjest mitu kuud õitsenud, mingi aeg tagasi lugesin üle, lillel oli üle 40 õie ja õiepunga.
Mis mul muud öelda on, kui et "Kõks, mu lill!"
...
* Lisan tervitused Killukesele, kes ka alpikanne armastab 😉
** Järgneb...
4 kommentaari:
Aitäh tervituste eest :-)
Minu lapsepõlve mälupildis ongi just eraldi lilleõite müümine. Kui hästi läks, siis said lehe juurde osta. Väga võimalik, et nõnda müües oli soodsam. Aga võis ka olla, et neid potte polnud just jalaga segada.
Olen saanud endal neid ka uuesti õide, üks kestis päris mitu aastat. Praegu on kaks "ellu ärkamas". Samas olen enda rõõmuks juba õitseva poti ka koju toonud.
Mul oli endal ka sisemine tunne, et alpikanni õisi sai osta, samas mälupilti sellest ei ole.
Küll on mul silme ees sinu tumedamate õitega alpikann ja helesinine liblikas 😉
Vast on lillede ja liblikatega lihtsam pime aeg üle elada.
Mul tekkis kohe soov endale koju üks alpikannipott hankida. Vaataksin, kas õnnestub pikemalt pidada.
Nad on äraarvamatud, need lilled!
Mina olen neid tubastena hoidnud, aga sõbranna täna just, ostis naabrinaisele sünnipäevaks potiroosi ja rääkis toalillede vabapidamisest välitingimustes... Õnneks on suvi läbi, õue laiutama minna ei saa ja kogu ilu jääb silme alla :) Nii et edu lille leidmisel!
Postita kommentaar