Üks kodune päev

 ...

Mõte TT blogist.

Väga kaugele tagasi vaatama ei hakka, kõige lihtsam on rääkida eilsest. Juba kasvõi sellepärast, et eilne päev oli lühem kui üleeilne, rääkimata paari nädala või mõne kuu kaugusele jäänud päevadest. 

Ilmselgelt mahub lühikesse päeva vähem kui pikka päeva, lihtsam meenutada ja lühem kirjutada ;)

Vähem on parem!

...

Üks päev Tegelinski moodi

Äratus oli kümmekond minutit peale kaheksat. Mitte et ma oleks äratuskella helisema pannud, ma isegi ei mäleta, millal viimati kellahelina peale ärkasin. See hääl akna taga oli vana tuttav lumesahk, häälekas hiiglane. Selle talve esimene sahatamine, arvestades eelmise päeva ootamatut lumerikast talveilma, oligi hädasti vaja. Pärast köögiaknast kontrollisin, sahk oli oma tööd hästi teinud, ka väljasõit õuest on lumevaba.

Kuna ülestõusmiseks aeg nagu veidi varane, võtsin oma lugemisel oleva raamatu (Tan Twan Eng "Uste maja")*, öösel olin jõudnud leheküljeni 202. Kätte võtsin, aga enne kui lugema jõudsin hakata, juba magasin edasi. 

Ja nägin und.

Ma isegi mäletan, mida unes nägin! Olin Tallinnas, ja liikusin rulaatoriga. Aga see polnud tavaline rulaator, pigem paistis ta välja nagu vana ja roostes ostukäru. Sellega ma siis kärutasin mööda linna, mingil hetkel isegi kihutasin kuskilt kiriku juurest kallakust alla, kuidagi ma seal peal püsisin. Peal selles mõttes, et ikka nagu toolis, mitte sees nagu kärus.

Uinak ei olnud pikk, usun, et varsti peale 9 olin ma juba jalul. Edasi tuli traditsiooniline hommik. Kõik need tavapärased toimingud: natuke sirutamist ja natuke venitamist, vannituba ja voodi, köögitoimkond ja söögitoimkond. Pliidi alla tegin tule. Ja siis võtsin oma kohvitassi ja raamatu ning tegin tunnikese lugemist.

Mulle meeldivad raamatud, mis sunnivad end natuke rohkem kurssi viima. Mõne elulooga, mõne ajaloolise faktiga, mõne kunsti- või muusikalise loominguga. Seekord oli raamatusse sisse kirjutatud  üks tegelaste jaoks oluline muusikapala. 

Reynaldo Hahn "L`Heure Exquise"

Otsisin välja ja kuulasin mitu korda. Ikka kohe mitu-mitu korda, nii lühike lugu oli, et ei jõudnud veel kuulama hakata, kui juba oli läbi ;)

Tegelikult oli kahju raamatut käest panna, aga eelmisel päeval seoses ilmastikuoludega oli mul ajaleht postkastist (oma 500 sammu!) toomata. Lugupidamisest lumelükkaja vastu otsustasin, et täna lähen teen vähemalt selle õueringi ära. No ja siis puudevedu ka ju veel.

Aga õues nägin, et elupuu oli raskuse all hakanud laiali vajuma ja Saaremaa-juurtega mägimänd lausa alandlikult lookas.

Loomulikult läksin tuppa ja võtsin fotoaparaadi.

Kõigepealt. 

Siis raputasin lume maha.

No ja kui juba õues, siis lükkasin mõned rajad sisse, ja kui juba fotokas taskust, tegin kõnniringi ka. Algul ainult postkastini, aga edasi metsa, kuhu isegi tee ei vii: trügisin läbi lume ja üle murdunud puude oma tuttava sipelgapesa juurde. Polnudki seal ammu käinud. 

Täitsa alles oli!

Tagasi kodus, ajalehed käes, lõpetuseks veel mõned ümberladumised puukuuris, kokku oma poolteist tundi värsket õhku.

Edasi jälle tavapärane, köögitoimkond-söögitoimkond ja kütmine, algul ahi 1 ja siis ahi 2. Kuna mulle meeldib, et toas piisav varu puid, siis pool 12 läksin veel ja tõin kuurist mõned sületäied ahjupuid tuppa valmis. Selles pole midagi ebatavalist, eelmine talv ma kogu aeg tõin puid kuskil südaöö paiku, nüüd pole rütm veel päris paika loksunud.

Söögitegemisest võiks ka rääkida. Punases ahjupotis ja päris ahjus tegin paar päeva tagasi paraja koguses lihalõike, nüüd jagub mitmeks päevaks. Isegi kartuleid ei pidanud täna keetma, napilt küll, aga mingi kogus oli eilseid järgi. Ja siis keerasin lahti viimase (rõhk sõnal viimase) hapukapsapurgi.... see toiming paneb mind veel praegugi ohkama ;) Nimelt otsustasin, et hakkan jõululauale toitusid varakult varuma, ja iga kord, kui kuskil soodukaga praekapsas müügil oli, ostsin ette ära. Vahepeal oli lausa kolm purki. Aga ma tõesti armastan hapukapsaid, ja mulgikapsaid, ja hapukapsasuppi!

Eks tuleb uuesti vaatama hakata!

Eilsest veel, telekas oli krimi-reede, aga ma ei viitsinud vaadata. Ma saan küll nii teleka ees olla, et filmi ei vaata. Aga kui aus olla, siis viimased 15 minutit ma siiski veidi jälgisin, sest kuigi film nähtud, ega ma ju hästi ei mäletanud, kes kus ja miks tappis. 

No ja siis mu raamat, kella poole kaheks, kui magama läksin, oli raamat (350 lehekülge) ka läbi.

Natukene sain Messingeris suhelda, üks telefonikõne ja üks pisipilt, üks Sudoku ja mõned artiklid ajalehest, ajaskaalat enam hästi ei mäleta, aga pakun, et kõik kokku viimased 5-6 tundi enne magama minekut.

Ja ongi kogu lugu, üks kodune päev, kus tegelikult midagi ei juhtunud.

Ah jaa, numbreid veel. Mul kell näitas 8800 sammu. Ega ta eriti muud ei näita, aega, pulssi ja samme. Aga mulle piisab :) 

...

* Kivirähk ühes oma lugemissoovituses vihjas

...