...
Aasta siis oli 2018.
Selle kevade fotot ei olnud raske valida. Pigem on veidi raske seda postitust teha.
15 kevadist hetke, see tähendab 15 aastat igapäevaelu ja sellega kaasnevaid paremaid ja halvemaid päevi. Halvemate hulka kuuluvad ka need, kui lähedane inimene on end igavikuteele seadnud.
Tegelikult on neid äraminemisi, rohkem või vähem puudutavaid, olnud nende aastate jooksul palju. Tuntud ja armastatud kirjanik, laulja, näitleja. Iga kord on hetk, kui tunnetad aja paratamatut kulgu ja mõttes jätad hüvasti.
Lähedasi on nende aastate jooksul maetud viis. Nemad on need, kes sugupuusse sisse kirjutatud. Kõige vanem 95 ja kõige noorem 20. Matused Eesti erinevatel kalmistutel.
Onu lahkus märtsis 2018.
Kohe tema haua ligilähedal on ristide read. Ma ei mäleta, kui palju ma süvenesin sellele ühisele hauaplatsile tookord märtsis 5 aastat tagasi, kui matusepäeval foto tegin. Nüüd püüdsin veidi ajaloolist tõde enda jaoks selgeks teha.
Peale 1940. aasta juunipööret lahkus Eestist pankur Scheel, oma pere oli ta juba 1939. aasta sügisel Rootsi saatnud. Temale kuulunud nn Scheeli villa Pirita-Kosel läks NKVD käsutusse, kes pidas seal ka oma istungeid. Ligikaudsel hinnangul on Eestis erinevate sõjatribunali otsustega aastatel 1940-1941 maha lastud inimesi üle 400, enamik neist hukati Tallinnas või seal läheduses. Kose suvemõis (ehk Scheeli krunt) sai hukkamiste üheks põhiliseks paigaks, massimõrvad leidsid aset 1941. aasta kevadsuvel. Peale Vene vägede taandumist leiti seal Järjest ja järjest uusi matmiskohti, kus jõhkralt tapetud süütud inimesed.
1942. aasta sügisel maeti Pirita - Kosel mõrvatud koos mujalt Tallinnast ja selle lähiümbrusest leitud kommunismiohvritega (kokku 114 inimest) ümber Tallinna Liiva kalmistule, kus nüüd paikneb ka punase terrori ohvrite mälestusmärk
Kuskilt artiklist noppisin ka mõtte, mis asja veidi kokku võtab.
Kõik, mis inimesega on juhtunud, väärib mälestusmärki. Kui me ise seda mälu ei hoia, siis asendatakse see millegi muuga.
...
3 kommentaari:
Käin sellest ristimerest mitmeid kordi aastas mööda, tuttav pilt.
Minu vanaisa kaks sõpra August Saarup (hüüdnimega Zapik) ja Artur Teer jäid ka sinna Scheeli mõisa betooni alla. Olid teiste seas need, kes infiltreerusid 1924. aasta kavandatava mässu korraldajate hulka.
Tervisi Rakverest!
Kusjuures, olen minagi seal ka varasematel aastatel üsna ligilähedal olnud, aga lähenenud teise kandi pealt. Nüüd, kui kabeli poolt tulen, olen neid musti riste vaadanud ja mõelnud, kui palju elulugusid seal omamoodi kokku saanud.
...
Hea.et teatakse ja mäletatakse, nii palju aastakümneid on ju tegelikult sellest aega mööda läinud. Iga nime taga on oma lugu. Hea, kui vanaisa sõpradest järgnevatele põlvkondadele rääkis, koht kalmistul saab hoopis teistsuguse tähenduse. Ehk oli minugi vanaisal seal tuttavaid, ta oli juba EW ajal tallinlane, aga tema rääkis nendest aegadest vähe. Peaaegu ei midagi. Ja mina rumal ei osanud ju küsida ka. Nüüd on vanaema ja vanaisa aastakümneid ise Liival seal lähedal puhkamas.
Postita kommentaar