Pühapäev, 12. september 2021

Jutujaht: sinnani on maad kaksteist miili

 ...

Dagmar sorteeris vanu raamatuid. Ühest küljest see tegevus talle isegi meeldis. Raamaturiiuli koristamine on ainus talutav etapp tavapärases kraamimises.

Ja mitte ainult.

Nii mõnigi kord võis tüdruk end sellesse tegevusse unustada: raamatuid ümber paigutada, laduda neid virna värvi või nime järgi, rivvi pikkust ja laiust arvestades. Mõnda neist lapates jäi ta kauemaks pilte vaatama või niisama suvalises kohas lehti keerates silma jäänud lõike või luuletusi lugema.

Aga mitte seekord.

Seekord polnud tegevus tavapärane. Raamatud ei kuulunud talle. Ema oli tõstnud välja kastitäie ilukirjandust, mis mõned nädalad tagasi sai vanaema tühjaks jäänud kodust koos muude rohkem või vähem oluliste asjadega ära toodud.

Vanaema raamatud olid teistsugused. Neil oli mingi omamoodi lõhn, lehed kolletunud, kaaned kulunud ja värvilisi pilte seal ei leidnud.

Nimi kaanel võis olla aga kõnekas. Dagmar võttis raamatu, mis kuhilas kõige peal oli.  

Sinine oli Dagmari lemmikvärv.

Sinine oli raamat ja sinine oli ka raamatu pealkiri.

"Sinise kaevu muusika". 

Dagmar avas raamatu ja sealt vaatas vastu veidi konarlikus käekirjas pühendus.

"Mallele! Palju õnne 8. klassi lõpetamise puhul. Soovivad ema ja isa. 15. juunil 1969"

Dagmar arvutas pisut. Malle oli tema vanaema, ja järelikult oli vanaema Malle siis sama vana kui tema praegu.  

Tüdruk ei suutnud meenutada, kas talle on kunagi keegi pühendusega raamatut kinkinud. Tõsi, ühe sellise oli ta ise endale tekitanud. Kord, kui teada-tuntud kirjanik koolis oma loomingut tutvustas, oli Dagmar spetsiaalselt kodunt ühe tema raamatu kaasa võtnud. Mikä kirjutas hoogsas kirjas lisaks autogrammile ka pühenduse. "Parimate soovidega Dagmarile!" Rohkem Dagmarile sarnaseid raamatuid koduses riiulis ei meenunud.

Meenus aga ema selgitus, miks ta just sellise valiku vanaema juurest kaasa tõi. Need on raamatud, mille omanik on veel nüüd, aastakümneid hiljem, võimalik tuvastada. Dagmar sattus hoogu ja avas raamat raamatu järel. Vanaemale emadepäeval, vanaisale sünnipäevaks, onule pioneeriks astumise tähistamiseks ja üks ema raamat, mis oli tüdrukule kingitud 1. septembril. Paari raamatu sisekaanele on aga kleebitud eksliibris. Põneva pildiga, aga võõra nimega. Kelle raamat ja kuidas jõudis vanaema raamatukappi, võib tüdruk vaid oletada.

Dagmar oli vahepeal ühes riiulinurgas ruumi teinud.

Igaks juhuks.

Ehk siiski on mõni raamat, mida tahaks alles hoida. 

Nii leidsidki need kaks esimesest seal koha.

Need kaks sinist.

Teine oli kogumik Turgenevi jutustusi ja proosaluulet. 

Onu pioneeriks pühitsemise raamatu pani ta kõrvale, las onutütar näeb ka natuke paigutamisega vaeva. Ehk isegi loeb läbi, ta ju ka selline ühingusse astumise vanuses. 

"Kiviküla kooli poisid"... Dagmar itsitas oma sisimas. Liisu oli küll temast paar aastat noorem, aga tundub, et poistest rohkem huvitatud kui tema, Dagmar.

Järgmised kaks raamatut olid soliidse väljanägemisega. Veidi läikivad kõvakaanelised, Leedu novellid ja Gogoli "Õhtud külas Dikanka lähedal".

Need ei olnud vanaema Malle raamatud, arvata on, et pigem juba vanavanaemast jäänud. 

Ja ikka pühendusega.

"Pööraku su eluruum sama võimsalt nagu laval. Lembit ja Roll."

Selle pani Dagmar riiulisse, teine läks Liisu raamatute virna. Peab uurima, millisest lavast on jutt ja kes need Lembit ja Roll olid.

Dagmaril jagus tegevust terveks pühapäevaks. Mingil hetkel meenus talle, et just täna on vanavanemate päev, see muutis vanad raamatud kuidagi eriti hingelähedaseks ning neist loobumine tundus ülekohtuna vanavanemate ja vana-vanavanemate suhtes. 

Jõudnud kasti viimase raamatuni, tundis ta äkki, et enam ei jaksa. Alles oli raamat, mida kerge võtmata jätta. Kaaned kadunud, nurgad nässus. Kas tasub üldse sisse vaadata?

Dagmar võttis end kokku ja hakkas ettevaatlikult lehti keerama. Kohe päris alguse valgel lehel oli kauni käekirjaga jäetud sõnum: "Kuni teed meid lahku viivad. Aivo." 13.09.1975 Tartus.

Tüdruk vajus mõttesse. Äkki peaks kuidagi välja selgitama, kes on see tundmatu Aivo ja kellele oli kirjutatud selline nukravõitu sõnum? Hajameelselt libises pilk üle juhuslikult lahti löödud raamatulehe.

"Sinnani on maad kaksteist miili."

Lause, millele pilk ootamatult kinni jäi, kõlas tähenduslikult. 

See ka mõni vahemaa: kui ainult kaksteist, saame hakkama.

Tüdruk tõstis raamatu riiulisse.

...


...

Jutujaht.

Kutse jutujahile 2.

...


5 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Esimene mõte, et " riivas", siis sain aru, et täitsa koputas...

Raisakull ütles ...

Mulle on jäänud mulje, et Ex Librised lisasid teose sisekaanel raamatule väärtust -
nõukogude ajal oli vast lausa kunstisuund, kus kunstnikud ja graafikud kätt proovisid. Mida keerulisem või tuntud inimese Ex Libris, seda hinnalisem raamat oli.

Indigoaalane ütles ...

Ehk ta tuleks ka minu raamatuid sorteerima ? Väga oleks vaja.. :)
Ilus lugu.

Kaamos ütles ...

Nii tuttav, need pühendustega raamatud - sünnipäevaks, kooliaasta lõpuks, mõni niisama ilusate silmade eest.
Mälestused mis nendega seotud hakkavad teinekord kaduma, pole enam kinkijaid maa peal ja ka kingi saajatest mõned on läinud.
Aitäh!

tegelinski ütles ...

Eks ole... tuttav hetk.
Riiulis (majapidamises) pole enam kohta, taaskasutusse pühendusega raamatuid ka ei vii.
Mida teha edasi?
Aga eksliibrised on omaette kunst.
Ja eks need sisse kirjutatud mõttedki. Võtaks välja, raamiks ära?