Laupäev, 4. september 2021

Jutujaht. Jõuavad kohale järgmisel päeval

 ...

See oli olnud järjekordne kuum suvi, aga Mann ei mäletanud oma elatud aastakümnete jooksul aega, et nende kaev veest tühjaks oleks jäänud. Naabrite omad, seda küll, nii mõnelgi aastal tulid naabrid, ämber näpu otsas, alandlikult paari liitrit paluma. Joogiveeks lihtsalt, muu jama jaoks sai veel oma kaevupõhjast sogast vedelikku ammutada. Juua see ei kõlvanud, nii tuligi võtta tee naabri-Manni juurde. 

Või mis Mann... vanemad olid kunagi tütrele uhke nime välja mõeldud, kirja pandud isegi vanas kirikuraamatus. Martha Sofia Elisabeth. Kuidas üks tavaline hariduseta talupere sellise nime välja oskas mõelda, võta sa nüüd kinni. Kurb on ainult see, et Martha Sofia Elisabethist sai kohe peale sündimist lihtsalt Mann, pidulikumal juhul võeti Marta kasutusele. Ajapikku unustas Mann isegi, et tegelikult võiks ta oma nime poolest konkureerida nii mõnegi kuningliku pere liikmega. Kui kuskil oli vaja end kirja panna, aitas Martast küll.

Aga ühel hetkel hakkas nimi Marta teda segama. See oli siis, kui naabripoisid koos pruutidega tema maja taga metsas vargsi vaarikaid käisid noolimas. Ajad olid sellised, et kunagisest talumetsast oli saanud riigimets, ja elukaaslane Eduard, kes sealsamas "oma" metsas aastaid metsavahina oli saanud toimetada, juba vana ja haigena tarest väljas ei käinud. Siis need sänikaelad hiilisid vargsi raiesmikule, mannergud näpuvahel, korjasid ja sõid, tallasid radasid varte vahele, Mannil polnud seal pärast enam midagi võtta. See tegi tigedaks: hiilivad ringiga, räägivad sosinal, ega ta loll, kurt ega pime pole, et ei näe, kuule ega aru saa. 

Mannil oli kõva hääl, ja kaua sa ikka vaikides  kannatad. Nii ta siis tõmbas kopsud õhku täis ja kisendas: "Jätke mu marjad metsas rahule!" Kostis see kisa oma kilomeetri kaugusele, aga nii palju polnud vajagi. Raiesmikuni napilt 300 meetrit.

Poisid... või mis poisid nad enam, noorhärrad kangestusid, pidid esimese ehmatuse ja häbiga taanduma. Aga siis sai selgeks, et kui juba paljastatud, pole enam mõtet varjuda. Ja korraga lõid nad kolmel häälel laulu lahti.

"Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta!
Maarrttaa!
Silmad sul on kui tähed!
Maarrttaa!
Nõnda säravad nad!
Marta! 
Kaugel võõrsil mu mõtted
ja kõik mu igatsused
vaid sul viibivad."

Amor Trio oli selle lauluga hiljuti avalikkuse ette astunud, selge see, et noortel juba sõnad selged. Vähemasti kolm esimest rida! 

"Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta, Marta!
Maarrttaa!
Silmad sul on kui tähed!
Maarrttaa!"

Noortel oli lõbu laialt, Mann aga poetas pisara. Oli see nüüd solvumine või viha või mõlemad kokku, aga igatahes jäi see viimaseks korraks.

Mannil viimaseks korraks pisaraid valada, noortel viimaseks korraks veini jaoks vaarikaid korjata. 

Tõsi, juba järgmisel suvel tulid nad seda suure-ringiga-teed mööda, kilumannergud näpus. Tagasi läksid tühjade kätega. 

Nii nagu tühjade kätega läksid ka siis, kui kuumal ja kuival ajal vett otsima tulid. Mann lihtsalt laiutas käsi: mida ei ole, seda ei ole!

Ja läks omaette itsitades kambrisse kaarte panema. 

Kas tulevad või ei tule?

Ja kui kaardid ütlesid, et jõuavad kohale järgmisel päeval, oli asi selge. Mann võttis köögist tühjad veepanged ja lasi vaarikavarte vahel näppudel kärmelt käia. Vaarikad moosi jaoks, vaarikad mahlaks, vaarikad kompotiks. Peaasi, et purke-pudeleid jaguks! Muist varsi sai kiire töö käigus ka maha tallatud, aga ämbrid said täis ning Mann oli endaga rahul.

Kui siis naabripoisid, kel pruutidele ja naistele lisaks ka mõni lapsepabul kaasas, järgmisel päeval tuttavale raiesmikule jõudsid, on pilt alati sama.

Keegi oli just puhta töö teinud!

....

Minu vaarikad eelmisel aastal! 

15.08.2020

Polnud metsa vaja minnagi, tänapäeval on selleks head sõbrad ja kulleri teenus :)

Aitäh, Sirje!

...

9 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Lugesin ja lugesin ning poole peal arvasin, et Marta niitis varred maha:D
Amor Trio laul tuli kah meelde:)

Indigoaalane ütles ...

Appi!! Ma tahan vaarikaid!!!
Ses mõttes kiidan Martat, et polnud ise ei söö ja teisele ei anna vaid kogu surve läks Marta lastele. Ema!!! Me ei söö moosi!! Ja ei, mahla ka ei joo!!! :) :) #eestimatus

tegelinski ütles ...

Ise keetsin ploomimoosi ja mõtlesin sama.
Et kes siis tänapäeval enam moosi sööb!
...
Uskumatu, et Amor Trio vaid ühe aasta eksisteeris!
Aga aastal 2001 oli raadios temast tunniajane saade.
OI, AEGU AMMUSEID... Ansambel Amor-trio

Kaamos ütles ...

Nii tuttav tunne: "mis nad siis tulevad MINU metsa vaarikaid/seeni/käbisid korjama!"
Olen seda nii ise tundnud kui tunda saanud, inimene on imelik olend.
Olgu, et mets pole enda jagu, aga ikkagi...

Martha Sofia Elisabethil oli pagana hea kaardipakk, mõtle, kui ta oleks päevakese ise hiljaks jäänud!

Kaamos ütles ...

Ja nüüd ma saan aru, mida üks Konna kommentaar tähendas.
"Nagu Marta metsast vaarikaid".

konn, lendav konn ütles ...

Nii tore, kui mõistatuse sees on veel üks mõistatus:)

tegelinski ütles ...

See MINU OMA on mulgi tuttav tunne. Isegi see, et ise ei taha, aga teisele ka ei anna. Aga ma teen endaga tööd;)
Mis ennustamisse puutub, tuleb välja et kaardid ei valeta!

Raisakull ütles ...

Mõnus varaõhtune lugemine.
Aitüma!

Remargi korras: usutavasti köstri- või praostihärra ise kirjutaas võõrapäraselt kõlavaid nimed kirikuraamatusse, olles eelnevalt lapsevanematelt nõusoleku saanud, peaasi, et liiga pööraseks nimepanemiseks ei läheks nagu Krisostomus Kolumbus...

tegelinski ütles ...

Keegi kuskil pidi olema hea nõuandja, sest selliseid mitmenimelisi maalapsi olen arhiivides päris palju märganud. Köstrihärra kõige loogilisem.
Samas.. pole ehk õige üht tavalist taluperet ka alahinnata :) Krisostomus Kolumbuse asemel tuli kähku Jorh Aadniel!