Teisipäev, 7. september 2021

Ei tahtnud sambas olla

 ...

Ajakirjandus tõstatas küsimuse, kui suur oli suurim sambaraha väljavõtt ja kuidas on see võimalik. Mul on selle kohta täitsa oma teooria, aga las see jääb. Ma olen pigem harjunud väikest raha lugema. 

Ükskord isegi lugesin oma väikeste müntide väärtuse kokku, rahakassasse on päris arvestatav hulk kogunenud. Kui kaalust rääkida. Punaseid eurosente ligi 15 euro väärtuses. 

Korralik summa juba!

Kõige väiksem sambaraha oli olnud alla ühe euro. 

Et miks ometi seda oli vaja välja võtta?

Milles küsimus! Inimene tahtis lihtsalt sambast välja saada. Hea, et peale ei pidanud maksma!

Jaagult ei saa kahjuks enam küsida, kas tema tahab sambasse jääda või välja saada. Ja kui suure summaga tema lepiks.

Mulle sambad meeldivad, nii et mina olen jätkuvalt sambas sees. 

Iga kuu peaaegu 35 eurot. 

Võiks ju arvutada, kui vanaks ma peaks elama, kui minu sambaraha 440 000 oleks olnud, ja siis 35 euro kaupa kätte saan.

Õnneks seda muret mul pole.

Ma ei mäleta isegi seda, kui pikaks ma oma eluea prognoosisin, tuttav eile just ütles, et temal potsatas 50 euro kaupa, ja nüüd on sammas tühi. Viis aastat sai laia elu elada.

Ma oma kolmekümne viiega venitan ehk veidi kauem. 

Ja korjan punaste müntide sambasse jätkuvalt raha mustade päevade jaoks.



...

Kommentaare ei ole: