Pühapäev, 20. juuni 2021

Aeg aju heaks

 ...

Aju treeninguks leidsin kümme nõuannet... ehk on abiks.

Kümme korraga on ilmselgelt liiga palju, nii valisin nimekirjast ühe ja teen (kui teen) nädalase katsetuse. 

Et kui ärkan, siis mõtlen välja/tuletan meelde loo, mida teistega jagada. 

Et lihtsam oleks, võtan nädala teemaks lapsed

Kui ma laps olin, siis mängisin Lapsepõlvemaal suure kuuse all liivakastis. Ehitasin losse ja kindlusi. Ja et asi põnevam oleks, korjasin konnapoegi, kes siis nendes uhketes ehitistes elasid. Sellised pisikesed, osa olid kärmed hüppajad, neid kutsusin välejalgadeks, teised komberdasid kõndida. Need olid kuninga pere liikmed, tõenäoliselt kärnkonnade järeltulijad.

Liivakast pildil  sama, aga siis me veel konnadega ei mänginud.

Kõik see tuli meelde, kui lapsukesed eelmisel nädalal putukate farmi rajasid. Mida kõike neil läbipaistvates karpides (augud kaantes) ei leidunud, erinevaid mardikaid, ämblikud koos oma munadega, parme, kärbseid, sipelgaid, kõik kenasti liiva ja taimedega varustatud. Kusjuures, poistel polnud eriti vajagi oma kollektsiooni täiendamisega vaeva näha, need tiivulised lihtsalt tulid ise nende juurde. Klammerdusid käe külge ja keeldusid lahkumast. 


Ühe pikavurrulise, mille leidmise juures ise olin, viisin küll metsaserva, et lennaku ja elagu oma elu, aga kui neil poole tunni pärast täpselt samasugune (ise nad kinnitasid, et seesama tuligi nende juurde tagasi) uus sõbrake oli, ei näinud vajadust sekkuda. 


Ainult vapsiku ja herilase lennutasime uksest välja. 

Igaks juhuks.

Üks imepisike lepatriinu tuli meiega bussi kaasa, aga sõit hakkas talle vist meeldima, kui maha hakkasime minema, õnnestus temal end ära peita. 

Ja selle, kes tõenäoliselt oma lapsukestele süüa taris, lasime minna.


Üks sõbrake kihutas neljarattalisega minema, igatahes oli ta end autosse istutanud ja keeldus sealt välja tulemast. 

Auto leidsin hulk aega hiljem põõsa alt.


Mis putukafarmist tänaseks saanud on? 

Lapsukesed läksid laiali ja selsamal hilisõhtul käisin kuuri taga ning tegin karbid tühjaks. Et kes tahab, saab edasi elada. 

Nii nagu ammusel ajal minu lapsepõlve konnapojad.

...

2 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Kirjuta ja treeni ikka. Nii kosutav lugeda. Minu pudinad on ilmselt minult pärinud ebamugavustunde putukate vastu. Ei kujutaks neid ega ka mind lapsepõlves konnadega mängimas. meelde tuli: sauna taga tiigi ääres :)))

tegelinski ütles ...

Ei tea, kas seda laulu veel ka kuskil lauldakse :)
Minu lapsepõlves lauldi palju, see laul oli sealhulgas.
Ja veel see laul:
Need konnad on, need konnad on
ühed imelikud loomad.
Ei ole neil, ei ole neil
ei saba ega sarvi!